Archive for category 1000tm
Tuhat tähemärki: Eneseiroonia (kaheksa)
Viimatine filosoofia ja muu mõtiskluse tõlkimine ajendas õigustama, miks paaril lähiaastal on valitsenud siin vaikus. Sissekannete kirjutamiseks on põhjust olnud sageli ja mõnikord on see paisunud pea et sunduseks/kohustuseks, ent sulam viimaste aegade sündmustest, loetud usundiloost ja filosoofiast ning niisama mõtisklustest oma üha enam valmimas kodus on toonud kaasa üpris range enesetsensuuri, millel on vähem ühist lapsiku keelamisega („Mis ma ikka kirjutan, keegi nagunii ei loe“) ja rohkem ühist formaalloogikaga. Selgitan.
Kui ma hakkan mõtlema, et peaks kirjutama üles asja X ja sirutan käe blogi järele, käivituvad automaatselt teatavad filtrid. Kas ma tahan öelda, et remondis juhtus midagi murrangulist, saavutati mingi etapp? On see teiste jaoks oluline? Kas laps ilmutas toredat loogikat? On lapsi, kes seda ei tee? Kas torkas pähe mingi sügavam filosoofiline/poliitiline mõte? Kas jagama ajendab edevus?
Olen nõus riskima pigem vaikusesse kadumisega, kuni tasuks on selitatum mõtlus…
Tuhat tähemärki: Tunne iseennast (seitse)
Lugesin täna asjade sorteerimise käigus üle 19-aastaselt kirjutatud avaldust stipendiumi saamiseks. Mind hämmastas iseenda ülbus ja nahaalsus, see veendunud enesekesksus ja kõikumatu usk suurusesse, mille tõestamiseks polnud sel hetkel ei vahendeid, kogemusi ega tulemusi. Otse loomulikult on mul hea meel, et juba varasest lapsepõlvest kestnud kanget usku iseendasse pole elu või lähedaste või süsteemi poolt maha pekstud, kuid ometi on rõõm suurem selle üle, et vanusega on tulnud ka mingit arukust. Vastasel juhul ei lööks see 15 aastat vana tekst sedavõrd jalust.
Üks asi on uskuda oma võimetesse ja väärtusesse, teine asi on selle nimel midagi teha. Olen teravalt teadlik sellest, et 15 aasta jooksul pole ma teinud kaugeltki kõike, mida oleks võinud. Samas oleks vale öelda, et pole teinud kübetki. Tõde on seal skaala peal kusagil vahepeal, ehkki tugevalt tegemata jätmiste poole kaldu. Seda virgutavam on lugeda meenutust, mis ühelt poolt näitab tuldud teed ja teisalt manitseb edasi arenema..
Tuhat tähemärki: Etikett idiootidele (kuus)
Hiljutine pidulik sündmus tuletas taas meelde asja, mis mind hirmsasti viisakamatel istumistel häirib. Mis totter komme on pakkuda teed-kohvi koogi juurde pärast kogu pidulikku söömaaega? Mul ei ole mingit tahtmist juua kohvi kell pool üksteist õhtul – ja mina armastan kohvi.
See ei ole argument, et nii on kombeks või et nii on alati tehtud. Kunagi oli kena komme, kus härrased sülitasid nuusktubakat otse põrandale ja roojasid palee kõrvalisematesse nurkadesse, see ei tähenda, et seda peaks säilitama. Kohv on esiteks ergutav ja teiseks kergelt narkootiline aine. Esiteks ei soovi ma end enam hilisõhtul ergutada ja teiseks andke mu kuradi annus siia, ma vibelen juba terve õhtu. Miks ei ole kena kommet, et suitsetajad saavad oma esimese sigareti teha koogi kõrvale, viis tundi peale sündmuse algust?
See, et söögiriistad on üksteise kõrval, on pragmaatiline – sööd ja haarad iga uue roa kõrvale puhta komplekti. See, et kohvi ei tohi serveerida kohe sündmuse alguses, on idiootne väärtõlgendus…
Tuhat tähemärki: Katkestus ja kirgastus (viis)
Mu vaikimisi antud lubadus kirjutada igal õhtul üks sissekanne on läinud oma loogilist teed, nagu suurem osa blogimaailmast. Ehkki peaks olema ammu harjunud netimaailma trendide ehmatavalt kiire eluea ja kadumisega, on blogide surm olnud mõnevõrra üllatav. Kümme aastat tagasi blogis vist iga teine alla kolmekümnene eestlane, praeguseks on kõik feissbukis. See selleks.
Üheks põhjuseks, miks regulaarne blogimine ebaõnnestub – peale mu loomuomase rutiinivastasuse (ei naera, R.) – on see, mis röövib aega juba 2013. aasta mai keskpaigast peale. Nimelt remont.
Kui me lõpetasime magamistoa seinte kolmanda pahtlikihi, vajusin ma sõna otseses mõttes põrandale. Sellist väsimust pole ma tundnud vist sellest ajast, kui sõitsin hetketuju ajendil rattaga Taevaskotta ja tagasi. Omamoodi zen tunne, sest sarnaselt rattasõidule ei saanud pahteldamist pooleli jätta, niisiis tuli läbi murda „seinast“, nagu ütlevad jooksufännid. Lõpust suurt ei mäleta, aga hästi kerge tunne oli hõljuda keha kohal. Kirgastus.
Tuhat tähemärki: Isikukoodi lõhestumine (neli)
Võib-olla tulenes see päeval loetud Jaak Tombergi arutlusest kummituslike tsoonide kohta, kuid igal juhul sattusin rattaga Tartus raudtee ääres sõites taasiseseisvunud Kiviõlisse. Juulivine jäine allhoovus mööduva rongi müras, rööbaste sidin, rataste lõgin ja vanaema suur punane ratas, mida ma kujutasin ette mastaapse bussina veeremas Kiviõlile iseloomulike pompöössete – ehkki kulunud – majadega ääristatud tänavatel. Samasugune viledaks lihvitud ja auklikuks põrutatud asfalt, terav suitsuvine ja mööduva veoki diislipahvakas. Pahurate põõsaste ja hekkide taha varjuvad matsakad eramajad, mille aknad on pisikesed kui seasilmad.
Kogemuse ootamatu erksus ja sügavus rabas mind nii, et rebis peaaegu ratta seljast. Oli ilmselge, et midagi minust on tulnud kaasa Kiviõlist, vastasel juhul poleks psüühiline niit nii tugev. Niisiis võin öelda, et mu juured pole Tartust, olen risoom. Niidid ühendavad mind Kiviõli, Ukraina, Riia ja paljude teiste kohtadega. Isikukoodi lõhestumine aasta murdepunktis..
Tuhat tähemärki: Lõpetamata kaart (kolm)
Avastasin täna hilisõhtul terve linnajao – kümmekond tänavat, kus ma pole kolmekümne nelja aasta jooksul kordagi jalutanud ega jalgrattaga sõitnud. Iseenest pole see veider, sest autoga sõites lihtsalt pole põhjust ega ajendit niisama mõnele pisikesele tänavale pöörata. Jalgrattaga seevastu võib nii-öelda „valele teele“ sattudes suhteliselt mugavalt ümber keerata ja paremat pääsu otsida.
Raadi-Kruusamäe on lahe seetõttu, et tänavatel näib puuduvat igasugune loogika. Ilmselt kaardi peal paistab mõnele geograafile või linnaplaneerijale vastu kristalne teooria, kuid mina liiklejana ei suuda küll seda aduda.
Mõned tänavad viivad otse metsatukka, kus Nõukogude sõdurid ringi tuiasid, teised lagunenud hoonete juurde – päris igale poole ei julenud ka sõita, kell siiski piisavalt hiline ja ilm pime.
Aga Tartu väiksusest hoolimata jagub ka praegusel hetkel mulle piirkondi ja tänavaid, mida ma ei tunne pimesi, mida ma ei suudaks kaardi peale joonistada. Iseenesest positiivne. Linn pole ju lõppenud.
Tuhat tähemärki: Lucullus palliga (kaks)
Olen varasest lapsepõlvest ehk Nõukogude Liidu lõpuaastatest peale olnud jalgpallifänn. Nõuka ajal peeti seda piinlikuks jooneks – õilis oli olla Kalevi ja korvpalli fänn –, ent juba 90. aasta MM-ist mäletan Tšehhoslovakkia mängija punast kaarti, Roger Millat, veidraid punktiirjooni ekraanigraafikas jms. See MM on minu jaoks järelikult seitsmes. Hedonistlikus mõttes on see olnud täielik pidusöök.
Nii statistikud, eksperdid kui praegused ja endised mängijad ja treenerid on kinnitanud, et tegemist on viimaste aastate parima elamusega MM-ide valdkonnas. See tundub tõesti olevat nii. Ma ei ole proovinud sõnastada, miks jalgpall mulle nii meeletult pakub, kuid – erinevalt kvaliteetse õlle ja lihtlabase poeriiuli pudeli puhul – suudan ma tunda ära, kas ma sain Elamuse või mitte. Proovin finaali kõrvale erinevaid eksootilisi õllesorte ja -marke – aitäh, Taavi! –, ent ei oska seda erinevust nautida. Seevastu MM-i puhul on mu näsad rafineeritud. Brasiilia MM on olnud hõrk, täidlane ja mahlakas..
Tuhat tähemärki: Taas (üks)
Neli aastat tagasi kirjutasin sada tuhandemärgilist sissekannet, nii-öelda näpuharjutuseks. See oli siis, nüüd on teisiti. Impulss on ikka sama, ainult et eesmärgid ja tehnika võib-olla vähe teistsugune.
Ma ei tea, kui palju seekord sissekandeid tuleb, piiri pole ees. Ega seda, mis pähe tuleb, sest seda õpetas juba eelmine katse.
Kindel on see, et tahan kirjutada täpsel samal põhjusel kui varem – samal põhjusel, miks aastaid tagasi erru läinud sportlane hakkab tasapisi uuesti jooksma, esmalt lühikesi distantse, seejärel juba pikemaid. Et liigsed kilod hääbuks ja lihased tunneks taas tuttavaid tõmbeid, meenutaks möödunud aegu.
Nagu ikka, pole mul õrna aimugi, kellele seda kõike on vaja – peale minu enda. Tunne on umbes sama nagu siis, kui tekib kavatsus luua kunstiprojekt, mille raames istutada tuhat potilille Raekoja platsi tänavakivide vahele ja küsida selleks kulkast näiteks tuhat eurot. Ehk siis: lihtsalt tekkis selline tungiv vajadus (isegi teoreetiline raamistik on olemas). Eks näis.
Tuhat sada
Segaste tunnetega, aga siiski – jada on jõudnud lõpule ja tuhandemärgiliste sissekannete rivi on saanud punkti. Mõnes mõttes pole see olnud kõige suurem õnnestumine, sest esmalt seatud eesmärk ja plaan tuli ümber sõnastada. Seejärel langes ka uuenenud eesmärk ning taoline muutus tabas sarja veel paar korda. Niisiis on lõpptulemus midagi sellist, mida ma alguses ei planeerinud.
Sest plaan oli. Kavatsus ka. See, et tulemus sellele ei vasta, pole aga samas mingi eriline pettumus. Küsimus on selles, mida eesmärgiks pidada. Või õigemini, kas alternatiivse eesmärgini jõudmist saab pidada läbikukkumiseks? Sain selle sarja käigus uskumatult väärtuslikke kogemusi ja õppisin piirama oma vohavat mõttekäiku Prokrustese sängiga – iga kord tuli sissekandel lüüa pea ning jalad maha või siis venitada õhukeseks jäänud mõte enam-vähem loba piirini. Palju asju sai selgemaks, ennekõike kirjutamise kui käsitöö osas.
Vorm hakkas meeldima ja ma ei välista, et midagi sellesarnast potsatab blogisse ka tulevikus.
Tuhat üheksakümmend üheksa
On läinud mööda umbes kaks ja pool aastat, aga lõpuks üle pika aja pulbitseb minus mingi muusika. See on aeg-ajalt ilmunud ja kadunud, mõnikord – vihastavalt sageli – just une piiril, vormudes täiesti tajutava kujuni ja kõlani ning haihtudes kliinilise täpsusega ärkamishetkel. Mõnikord ilmuvad meloodiakäigud, lõpuni viimistletud helitükid näiteks maanteel, kohas, kus mul pole nendega enam midagi peale hakata. Alati kaovad pealtnäha head ideed pöördumatult, igaveseks.
Nüüd järsku on pinged maha läinud ja taas – kurat teab kui mitmendat korda – saab kinnitust iidne tarkus, et looming hakkab liikuma siis, kui sa ei pinguta ja ei otsi. Mida rohkem ennast sundida ja põdeda, mida rohkem enda peale kärkida, seda vähem tuleb. Bukowski on öelnud, et ta sundis end kirjutama luulet iga päev. No disrespect, Buk, aga seda on su kogudes ka ohtralt tunda. Mina usun sellesse, et küll inspiratsioon tuleb. Tõsi, väga raske ja piinarikas on teda oodata, aga see-eest on pärast kuhjaga rõõmu. Ja tulemusi…
Tuhat üheksakümmend kaheksa
Tavaliselt on see kohal veebruariks, aga tänavu läks kauem. Nüüd on see siiski juba käes ja mõnda aega. “See” tähendab iga-aastast madalseisu. Füüsilist, vaimset, loomingulist, töist. Suvel korjatud ja ilusa sügise korral võimendunud talvevarud on tilgatumaks pigistatud. Tavaliselt raudse tervisega keha vappub ühest pisikülmetusest teise nagu lõdisev akrobaat, keda ähvardab kukkumine jäisesse auku.
Aeg-ajalt, kohati vilksatavad luuletused, paar lehekülge uut näidendit, mõni üksildane idee Igavesti Valmiva Piraadimaailma jaoks. Muidu on aga vaimline tasapind sama tühi ja valge nagu ümbritsev maa.
Isegi verd ei julge andma minna, kuigi Verekeskus palub juba teist korda. “Endalgi põle teist…” pomisen süüdlaslikult ja luban esimese jõuvaru ilmingul kohe kohale tõtata.
Olen kaitsnud pikka ja lumiselt võimsat talve viimase mohikaanlasena veel eilegi, kuid täna on ka minu mõtteline piir ületatud. Linnulaulu on juba kuulda, aga linnud hõiskavad alati enne õhtut. Kevadeni on liiga palju aega…
Tuhat üheksakümmend seitse
Lugesin paari arvustust ja mulle tuli meelde, kuidas viimaste aastate jooksul on kurtnud normaalse kriitikataseme puudumist nii kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, näitlejad, lavastajad, filmitegijad… Ühesõnaga, ja nii edasi.
Asi ei ole mõnikord isegi selles, et ei kirjutata, asi on selles, et kirjutatu kuulub tavaliselt ühte kategooriasse kahest: 1) kooliõpilase kirjand teosest X (“Käisin eile vaatamas etendust. Hunt meeldis väga. Samas oli väga kõva muusika. Lõpp oli tore.”) või 2) kriitiku üldisem mõtisklus teemal X (“Käisin eile vaatamas etendust. Kuid mis on teater? Kas pole see mitte kaasaegse paradigma jaoks juba aegunud kontsept, mille habrast kudet rappis film vähemalt 20. sajandi algusest saadik jne”). On hästi, kui arvustus kukub teise lahtrisse ja pakub kasvõi kaasamõtlemist ning vaimutoitu. Natuke liiga sageli aga avaldub lehes see esimene tüüp – küündimatu kirjand. Küündimatu, sest ta ei küünita kõrgemale. “Käisin, nägin, läksin koju.” Veni, vidi, viitsi palun rohkem…
Tuhat üheksakümmend kuus
Kui olin naasnud raamatupoest rõõmsalt järjekordse paari mitteilukirjandusliku teosega ja avanud koju jõudes esimese asjana brauseri vahelehed (sirvilauad?), millel kümmekond uudisportaali ning ajalehte, sai mulle selgeks, et ma olen ikka tõesti uudishimur.
See ületab varsti juba mingi mõttelise piiri. Ma ei saaks öelda, et ma ahmin endasse uut, pigem juba kugistan. Iga arst võib öelda, et kugistades söömine on kahjulik ning selle asemel tuleks rahulikult närida, seedida ja tarbitavast rõõmu tunda. See minu moel info allakugistamine ei tee ühtegi kolmest.
Loed mingi raamatu kiirkorras läbi ja mõistad, et kogu saadud info on mõne aja pärast mõtteist pühitud (mõttelise tualettpaberiga).
Aeglaselt, mõnuga ja kaua aega olen suutnud närida ja seedida vaid Máraid ja Stig Claessoni, kõik muu läheb mingi rallikäiguga. Vahest on viimane aeg tõmmata hinge ning loobuda tahtmisest saada teada maailma kohta kõike. Võtta aeg maha. Pakkida õrnalt kokku ja lükata kapi tagumisse otsa. Lugeda ja nautida…
Tuhat üheksakümmend viis
“Lugesin üle, mis ma olin kirjutanud, ja leidsin, et minu kirjutusmasin oli ehk punane üksnes sellepärast, et see punastas. Kui oled harjunud kirjutama lühikesi tekste, milles on veidi särtsu, siis pole vähimatki mõtet hakata ainult sellepärast, et sul on hea idee, romaani vorpima.
Tahet mul oli, aga mitte seda annet ja vastupidavust, mida nõuab romaan.
Õppisin ainult seda, et poolhalva romaani kirjutamine võtab sama palju aega kui poolhea romaani kirjutamine.
[…]
Lohutasin ennast, et poolhalva romaani ühe lehe kaupa ärapõletamine võtab niisama palju aega kui poolhea romaani ärapõletamine. Siiski ei suutnud ma mõista, miks keegi peaks tahtma näha, et leegid seda neelavad. Aga kirjanikud võivad olla enesekriitilised ja head kirjanikud ongi.”
Stig Claesson (LR, 2009) on kohati nii lihtne ja geniaalne. Ja kuigi digifaili ei saa ära põletada, andis “Sina maga, mina pesen nõud” julgust ühte romaanialget digitaalselt hüljata.
Tõesti, oli sama lihtne kui poolhea romaani hülgamine. Ja kasulik kah.
Tuhat üheksakümmend neli
Jah, tõepoolest. Eile kaotasin ma loomingulise tunnustuse süütuse. Kui nii tohib väljenduda. Teiste sõnadega ütles grupp inimesi ametlikult, et see, mida olen seni mõnes mõttes sahtlisse kirjutanud, on üsna hea.
Või, noh, mitte päris sahtlisse. Suur osa sellest, mida olen kirjutanud, on ju tegelikult üleval ja laialt saadaval (vt. paremal olevat riba). Aga tõsi ta on, et üldiselt – isegi reeglina – ma ei räägi sellest seltskonnas ilma kutsumata. Kui keegi on küsinud, et “Kuule, kirjutad või?”, olen vastanud “Jah” ja sellega teema enamasti piirdub.
Aga see on õige, et ega minu kirjutisi pole varem nii-öelda ametlikumal tasandil täheldatud, nii et seega võib südamerahuga öelda: esimene tunnustus. Mulle endale meeldib kõige rohkem näidendivõistluste juures see, et nad on anonüümsed, mistõttu tekste loetakse ilma autori isiku taagata. Selge see, et tuntud nimed aitaks nende teoseid oluliselt kõrgemale upitada ja samuti see, et anonüümsus tagab parima võimaluse esimest korda avalikult ilmuda.
Tuhat üheksakümmend kolm
Tänase päeva eredaimaks hetkeks ja elevust tekitavaks sündmuseks see, et sain esimest korda elus ehtsast revolvrist tulistada. Sõrmede vahel oli Amadeo Rossi .38 Special. Sõrmede peal on püssirohutahma ja paar korda lendas sinna põletavaid osakesi. Aga relv (mille Aavik tuletaski sõnast ‘revolver’) ise on täpne ja tundlik – minusugune algaja sai kümne meetri pealt kuus lasku suhteliselt kergesti märklehe mustale alale. Viimasel korral koguni umbes 10-sentimeetrise ala sisse.
Oluline on märkida, et mul ei ole mingit kavatsust kunagi elus relva hankida ja/ või kellegi pihta tulistada. Sõnastasin asja relvaomanikule nii, et tahaksin olla “täpsuslaskurist patsifist”. See tähendab, mulle meeldiks osata relva kasutada, kuid mitte kunagi väljaspool lasketiiru.
Arvestades mu viimasel ajal tekkinud kindlat otsust lõpuks ometi rahuldaval tasemel ujuma õppida, kinnitab see salajast soovi omandada “mehelikke” oskusi. Hetkel oskan ratsutada ja ujuda algeliselt, relva hoian vähemalt õigetpidi käes…
Tuhat üheksakümmend kaks
Kreeka finantsägamist on nüüdseks saanud täis kogu eeter. “AK” ütleb diplomaatiliselt, et kreeklastel pole kombeks makse maksta. Lisaks on nn. varimajanduse osakaal üllatavalt suur. Praegu süüdistatakse kogu trianglis endist valitsust, aga millal seda ei tehta?
Uus Kreeka valitsus vihjab vist läbi lillede sellele, et tuleb vähendada riigisektorit ja tõsta makse. Kriisiajal on kaks varianti, kuidas rahvale püha viha sisse süstida – kaota töökohti ja suurenda maksukoormat. Nalja kui palju..
Eesti valitsejad kinnitavad kangekaelselt, et meil on kõik palju parem (kui teistel). Oli enne ja on praegu ka. Pealegi pole meil erilist välisvõlga. Kreekal on, umbes 300 miljardi ulatuses.
Samas kõlab läbi kangekaelsuse vahepeal hääli, et meie kodu pole sugugi rohkem korras kui teistel. Mõned asjad on, jah, paremad, aga mõned on ikka tõsiselt hullemad. Ent kui vaadata viimast paari sajandit, siis siinsetel elanikel on olnud palju halvemaid aegu. Ei tapnud ussi- ega püssirohi. Ei tapa ka Täiega Debor…
Tuhat üheksakümmend üks
ETV „Välisilma“ jutt kinnitas üsna mitmetest allikatest saadud muljet, et Hiina on kerkimas järgmise 10-15 aasta jooksul USA kõrvale teiseks tegijaks. Kindlasti mitte maailmavalitsejaks – usun, et Hiinal pole eriti sellist huvigi, meenutagem ajalugu, kus toona maailma võimsaim riik otsustas piirid sulgeda, sest muud rahvad olid liiga mõttetud, et nendega tegeleda.
See, et varsti maadlevad need kaks ilma ühegi konkurendita, pole muidugi ka kõige reaalsem. Venemaal ja Indial on kahtlemata paar protestinooti G2 vastu ning Euroopa Liit tervikuna on samuti asjaosaline igasuguses maailmapoliitilises protsessis.
Pudilastele nagu meile tähendab see vaid seda, et mängureid on rohkem. Umbes nii, nagu 1920-ndatel, kui meil siin surkis asju lisaks Venemaale ja Saksamaale ka Suurbritannia.
Minu arust juba praegu räägib Hiina aeg-ajalt kohaliku transiidipoliitika ja suuremate harude osas kaasa. Seega poleks üllatav, kui see hääl kõveneks. Aga Eesti on alati pidanud kõvemate juttu kuulama. Suuruse asi..
Tuhat üheksakümmend
Klaus Eduardi luulekogu arvustades sattusin tema blogi kaudu tõsiselt lahedale leheküljele. Stratfor on just see ekspertanalüüside varasalv, millest ma olen Eesti meedia puhul unistanud (Sirbi vaheleht “Diplomaatia” on väga vapper – ja suuresti edukas – katse).
Praegu saadab Stratfor mulle näiteks ülevaateid Marjah operatsioonist Afganistanis ja kui ma ütlen “ülevaade”, siis ma ei mõtle kuuerealist pressiteadet “Liitlasväed vist ründavad, kui välisuudiseid uskuda” (EPL) või “Pommi-Khalidil on karvased rinnad!” (Postimees). Ei, ma mõtlen kaheleheküljelist, faktidega ääristatud ja tagajärgede põhjustest rääkivat “põgusat” kirjeldust.
Oma arust ma Afganistanist üht-teist juba tean ja seepärast on hea artikli tunnuseks see, kui saan teada midagi uut. Stratfori artiklid näivad esitavat igas lõigus uusi asju – see aga ongi ju hariv. Kulunud ütlust tsiteerides võin ma fakte ka entsüklopeediast järgi vaadata. Analüüsist ootaks tähelepanekuid, millele ma ise ei saaks vastava info puudusel tulla..
Tuhat kaheksakümmend üheksa
Sain kätte oma eksemplarid Richard Sonnenfeldti raamatust “Ma olin Nürnbergis”. Kohe esimene asi – see uimastav uue raamatu lõhn…
Ja endiselt on lapsikult tore näha oma nime uue raamatu sees, mis sellest, et pelgalt tõlkijana. Raamatuturul on selliseid teoseid nüüd kaksteist (pluss muidugi see, kus mu nimi on sees autorina). Need on hetked, kus kogu see tõlkevaev jõuab korraga pärale ja kui raamat on hästi toimetatud, tundub järjekordne pisisaavutus olevat kukkunud karmanisse.
Pisisaavutus just seepärast, et oluliselt kõvem sõna on ise raamatu kirjutamine. Samas on mul selline tore töö, kus lisaks tõlkimisele saan igat raamatut ka sõna otseses mõttes ühe sõna kaupa lugeda, mistõttu olgu ta pisisaavutus või mitte, aga uhke tunne on iga kaante vahele jõudnud teose puhul ikka..
Pealegi on “Ma olin Nürnbergis” hea raamat, heites valgust natsi-Saksamaa eluolusse, tippnatside isiksusse ja sellesse, kui seikluslik võib olla juudipoisi elu 20. sajandil. Oli hea tõlkida, kindlasti on hea lugeda.
Tuhat kaheksakümmend kaheksa
Ütlen kohe ette ära, et ühegi inimese surm pole teistest kaalukam, eriti nüüd, kus just suri ka teine tõlkija Enn Soosaar. Ent sellest hoolimata jääb Aasia kultuuride ja kirjanduse vahendamisel eesti keelde ja meelde edaspidi pidevalt silma üks Linnart Mälli moodi auk. No ei tule meelde ühtegi teist tõlkijat/ filosoofi, kes oleks vist nii palju teinud ära orientalistika importimiseks Eestisse – vähemalt mitte viimase viiekümne aasta jooksul.
Kuna surm on paratamatu ja vältimatu osa inimeksistentsist, pole mõtet heietada seda, mis oleks võinud saada, kui vaid… Või õhata sellel teemal, et kui palju rohkem oleks Mäll saanud ära teha vabamas ühiskonnas. Pigem võiks lihtsalt tunnustavalt noogutada ja öelda, et tagantjärele suureneb hinnang Mälli mõju kohta ilmselt veelgi. Tõenäoliselt oli ta üks nendest kanalitest, keda mööda hoovas siia hõngust Tiibetist, taoismist ja idamaisest rahust.
Kes teab, kas ta oli maistest ihadest vabanenud, aga usun, et ta suri rahumeelselt ja läks valgusesse…
Tuhat kaheksakümmend seitse
Jube väsitav on näha inimesi, kelle arust ainus suur geenius on see, kes on pidevas tsüklis. See näitab vastupanu rahaahnele ühiskonnale, mis ei mõista ülevaid mõtteid ja kaunishingi. See näitab murdumist kalestunud bürokraatias ja hääbuvat, rüütellikku võitlust au, ilu ja vaimsuse nimel. Tõeline suur geenius on see, kes äratab hingehõimlastes kaastunnet, kahetsust ja püha viha õela maailma vastu, mis on nii võimsa inimese laastanud ja purustanud.
Alati on kiusatus öelda, et see purujommis lällamine kõlab vaimsena ainult sama purjus inimestele. Tule paariks aastaks tsüklist välja ja sa näed, kui kitsa silmaringiga, omaenda geeniusest vaimustunud ja väikese austajateringi kiitusesse lämbunud pisikultuseks see sinu looming on kohati muutunud.
Kaastunne tuleb küll, aga pigem selle vastu, kuidas üks andekas inimene hävitab end alkoholiga ja õigustab alkohoolikule omase egoistliku väiklusega ning lapsikusega oma kurba saatust. Muidugi, keegi sind ei mõista. Ja kulka on m***. Publik ka. Onju.
Tuhat kaheksakümmend kuus
Vähemalt esialgsete tulemuste järgi on Ukraina uueks presidendiks saanud Janukovitš ehk siis tinglikult öeldes venemeelsete esindaja. Tegelikkus on muidugi alati värvikam ja must-valgeid eristusi on poliitikas harva. Nii palju kui ma tean, pole vastaskandidaat Tõmošenko mitte automaatselt rüütlidaam valgel hobusel, vaid lihtsalt üks püstirikas nö. vaba turumajanduse esindaja. Võib-olla räägib minus paranoia, aga Eesti 90-ndate kauboikapitalismi arvestades on raske uskuda, et “gaasiprintsessi” hüüdnime saanud ja vahepeal Ukraina rikkaimaks inimeseks peetud Tõmošenko oleks teeninud oma üüratud rahakuhilad ausa palga kaudu.
Arvestades seda, et Juštšenko jälle näis keeravat “ise otsustan ja teen” suuna peale, oli Ukrainal ühel hetkel valik kolme teeotsa vahel: vana kommu, ärikast printsess, tulevane autokraat. Igal inimesel oleks raske sellises olukorras otsustada. Ja isegi kui sulle on vastuvõetamatu hääletada vana kommari poolt, on alternatiiviks pururikas suurärikas.
Kahju ukrainlastest..
Tuhat kaheksakümmend viis
Ülesanne: ÜRO rahuvalvemissioon Kongos maksab igal aastal 1,35 miljardit USA dollarit. Kohal on 18 500 rahuvalvajat. Kui mitu minutit läheb lugejal aega jõudmaks arusaamani, et ÜRO missioon on taas suuresti üks hiiglaslik clusterfuck, mis tõestab ameeriklaste veendumust, et ÜRO rahuvalve on üks suur halb nali?
Kuidas on võimalik, et raha kulutatakse selleks, et 18 500 rahuvalvajat saaks sarnaselt Srebrenicale istuda lihtsalt jalgade peal ja vaadata, kuidas kohalikud Luukased teistele kohalikele õlut teevad? Kurat küll, kui sa tahad kulutada 1,35 miljardit mingi mõttetuse peale, osta pigem juba suur bassein, vala täis parimat šampust ning räpi sealjuures midagi hooradest ja oma vägevast peenisest. Kui sa tahad päriselt rahu tagada, siis ole kallis ja mõtle välja mõni muu taktika kui “lööme käed ühe vaenupoolega ja kuulutame konflikti lõppenuks”. See, et ÜRO eelistab ühte tulistavat kampa teisele, ei ole rahu tagamine, see on poliitika. Ja selliseid asju võib teha ka ilma sinise kiivrita.
Tuhat kaheksakümmend neli
Eile öösel kell kolm tuli mulle koduteel umbes Pauluse kiriku juures vastu noor, blond tüdruk. Ilus, sihvakas, jalas vaid ülilühikesed valged püksikesed ja palja jala peale tõmmatud läbipaistvad sukad. Väljas oli hinnanguliselt umbes 10 külmakraadi.
Mõtlesin, et oleks tore, kui sellel tüdrukul on sihtkohta jõudes keegi, kes tema jäised jalad õrnalt oma soojusega üles sulatab. Sest muidu purustab see jää koed ja lõpuks jääb veel nahast ilma.
Ei, tõsiselt, tüdrukud – talv on see aeg, kui inimesed kannavad soojemaid riideid. Mitte bikiine, miniseelikuid ega sügava dekolteega siidpluuse. Põhjus pole mitte selles, et kõik naiseilu austajad tahavad mingil veidral põhjusel teid pooleks aastaks kinni katta, kindlasti mitte. Pigem on asi selles, et me tahaks ka ülejäänud aastal näha seda ilu, mitte püsivalt kahjustunud kudet ja amputeeritud sõrmi-varbaid.
Kindlasti on sul ilusad jalad, tundmatu sinine tüdruk. Aga oota paar kuud. Lumehangedest läbirühkijatel pole nagunii aega selleks silmarõõmuks..
Tuhat kaheksakümmend kolm
Wall Street Journal kirjutab, et selle aasta majanduskohtumine Davosis saab olema pankuritele raske – varasemad superstaarid on nüüd vihatud patuoinad.
Tõesti või? Ma pakuks, et esiteks jäävad pankurid teatud ringkondades alati superstaarideks. Ja teiseks on nad patuoinad vaid avalikkuse jaoks ja sütitavate PR-kõnede ajaks. Saaliuste sulgudes ja meedia minemasaatmise järel rebib eliit taas näole sooja muige, virutab pankurile semuliku matsu turjale ning avab šampuse. Isegi (ja ennekõike?) pööbli enda esindajad ütlevad kibedalt: “rahvas on loll”. Sedasama arvab ilmselt ka eliit ja kui üldse mingit panganduse süüdistamist esineb, siis peamiselt populistidelt. Nii et ma hästi ei usu, et kinniste uste taga käratab president Sarkozy näiteks hiigelpanga pealikule, et “nii ei tohi teha!” Pigem küsitakse viisakalt, kuidas käbarad käivad.
Ajalugu on õpetanud, et peksa pankurit palju tahad, lõpuks pead ikka laenu küsima, müts alandlikult näpu vahel. Riigijuhid teavad seda paremini kui keegi teine.
Tuhat kaheksakümmend kaks
Olavi Paavolaise kirjeldus natsi-Saksamaast on erakordselt valgustav ja mõnus. Vaheda ja samas ootamatult objektiivse sulega kriibib Soome poeet kõiki neid totrusi, millega saab toime tulla vaid indiviidi alistav režiim. Paavolainen ise mainib korduvalt läbi kaaslaste, et kohati pole vahet, kas jutt on natsidest või bolševikest. Luuleliselt väljendatuna: üks sitt puha.
Eriti rahuldustpakkuv on iroonia nende loomikute (st. loomeisikute) pihta, kes on hakanud riigitruuks. Nagu Paavolainen tabavalt märgib, ei saa käsk sünnitada kunagi suurt kunsti ja meenutab varasemate keisrite käsualuseid, kelle loomingut omal ajal ülistati ja eeskujuks toodi ning kellest tänapäeval keegi kuulnudki pole..
Oh, ilus on lugeda haritud ja uudishimuliku maailmakodaniku põhjalikku ülevaadet ühe naeruväärse kamba jurast. Muuseas, juutlikumat, aga sama paeluvat pilguheitu samale ajastule pakub vankumatu saksa fännina sündinu ja nina pärast ära põlatud Richard Sonnenfeldt, kelle teose tõi Tammerraamat täna turule.
Tuhat kaheksakümmend üks
Vaatasin Aare Pilve poolt üles pandud musikaalset ja toredat žongleerimistrikki ja mõistsin ühtäkki, et minu kauakuulutatud ja ammu dogmaks peetud tsirkusevastasus on olnud ekslik. Mulle kohutavalt meeldivad sellised trikid ja inimvõimete edasiarendused. Põhiprobleemiks on olnud ilmselt hoopis see, et tsirkus seostub mulle dresseeritud loomade ja klounidega. Ja kui veel täpsem olla: “supernaljakate” karudega, kes sõidavad jalgrattaga vms, “hirmutavate” lõvidega, kes hüppavad ühe kuradi postamendi pealt teisele ning kehvade klounidega, kelle huumor seisneb selles, et nad peksavad üksteist jalaga.
Kui ma ausalt enda sisemist last küsitlen, selgub tõsiasi, et tegelikult mulle meeldib tsirkus. Meeldivad jahmatavad akrobaatikavõtted, pantomiimi meisterlikult valdavad klounid ja imeosavad žongleerimis- ning muud tüüpi osavustrikid. Järelikult pole asi selles, et tsirkus on nõme, vaid selles, et kunagi pisikese lapsena ENSV-s nähtud tsirkus on olnud nõme. Ehh, tahaks tipptasemel tsirkusesse…
Tuhat kaheksakümmend
Eilse jätkuks: Hennoste kirjutas ka seda, et mõned inimesed on kurtnud ajakirjanikele, et miks tänapäeval ei kirjutata enam ajakirjanik, kuidas asjad on – kuidas lihtne inimene peaks niimoodi maailma sündmustest aru saama? Teiste sõnadega: kui ajaleht ei ütle, mida uudisest arvata, kes siis ütleb? Ühest küljest on see erakordselt häiriv, sest annab justkui mõista, et loll mass tahab teada, kuidas tuleb mõelda.
Teisest küljest tundub aga, et see ju ongi see erudeeritud analüüs, mida Eesti ajakirjanduses nii meeletult napib. “Diplomaatia” teeb suurepärast tööd, aga katab vaid kitsast (enamasti välispoliitilist ja NATO-keskset) valdkonda. Varem oli “Luup”, Eesti vaste “Economistile”, aga eraldi ajakirja jaoks pole Eestis vahest turgu. Analüüs võiks siiski ilmuda lehes. Umbes nii, et lehekülge ülaosas on (faktiline) uudis ise ja selle kõrval on kommentaarid ja analüüsid. See struktuur on olemas, aga analüüs ise on nõrk. Erudeeritust jääks nagu väheks. Niisama “nii on” kommentaare pole vaja.
Tuhat seitsekümmend üheksa
Tiit Hennoste räägib Loomingu Raamatukogu viimases väljaandes muuhulgas sellest, kuidas kriminaaluudised olid Nõukogude Eestis tabu. See iseenesest pole mingi uudis, eks, aga kõlbab suurepäraselt vastulöögiks järjekordsele geeniusele, kes kurdab selle üle, kuidas elu on tänapäeval muutunud nii kuritegelikuks ja annab vaikimisi mõista, et “varem” oli palju rahulikum ja kenam. Mõnikord öeldakse lausa otse välja, et kunagi oli palju vähem kuritegevust. Nüüd on ainult vägistamine ja tapmine, röövimine ja varastamine.
Ei ole ainult nüüd. Oli ka siis. Kaks asja, mida ekslikult arvatakse “uue aja” tuletusteks – homoseksualism ja kuritegevus. Mõlemad olid olemas ka nõukogude perioodil.
Nõukogude meedia kajastas valikuliselt. “Õige! Ja parem ongi!” põrutad sa? Oleneb sõna “parem” tähendusest. Kui sinu arust on parem see, et sa ei tea vennaliku Türkmenistani pealinna 1948. aastal hävitanud maavärinat (hukkus 110 000 inimest), siis küll. Siis oli tõesti varem palju ilusam aeg. Ja homosid ka polnud.
Tuhat seitsekümmend kaheksa
Google tahab hankida endale eksklusiivset õigust skaneerida raamatuid. Iseenesest oleks tore, kui raamatud oleks võrgus, ma ei näe selles probleemi. Aga eksklusiivset? Mis asjast on Google maailma ainus infoallikas? Selline monopoolne õigus läheks juba kahtlaseks, sest siis hakkab Google otsustama, millised raamatud on miljarditele loetavad ja millised mitte. Ja kui me Hiina juhtumist midagi õppisime, siis seda, et Google on “vajadusel” valmis tsenseerima oma tohutut infopanka. “Vajadus” võib aga raamatukogu puhul tähendada ebasoovitava kirjanduse nimekirja, kus ebasoovid paneb kirja mõni valitsus või ettevõte..
Internett on seni olnud kõige demokraatlikum massisüsteem, mida mina olen kohanud. Kas nüüd läheb nii, nagu rahvademokraatiatega ikka ja tekib netieliit, netikeskklass ja netipööbel? Mõned netikasutajad saavad nautida suuremat vabadust ja materjale, teised söövad seda, mida ette antakse? Siinkohal peab nett ise tõestama, et suudab konsolideeruva monopoliga toime tulla. Vabadust!
Tuhat seitsekümmend seitse
Haiti maavärin, mis tabas sõna otseses mõttes pealinna ja lõhkus laiali keskvõimu või halvas olulisel määral riiklikke struktuure, pani mind mõtlema korraks anarhismi peale. Päriselt ka – nüüd, kus riiklik ike on heidetud kõrvale, kas poleks mitte ideaalne võimalus katsetada anarhistlike kommuunide süsteemi? Politseid pole, maksuametit pole, mida veel vaja..
Osaliselt on see küsimus pisut õel, aga kas võimuvaakumis poleks elujõulisel anarhistlikul lähenemisel mitte ideaalsed tingimused? Hea küll, ideaalsem oleks stabiilne, rahulik ja vägivallatu võimuvaakum, aga selliseid nõudmisi täidavad vaid ilmselt põlisrahvad või hõimud kusagil väheasustatud piirkondades (nagu näiteks Tansaania põhjaosas). Haitil, kus kohalikud elanikud ei oleks väga vastu ükskõik millisele struktuurile, mis tagaks normaalse ja inimväärse elu, peaks olema praegu ju suurepärane võimalus tõestada anarhismi võimalikkust. Samas olen mina alati olnud anarhismi osas skeptiline. Kui ta töötaks, siis miks teda ei kasutata?
Tuhat seitsekümmend kuus
Ühe kõige esimese räpploo “Rapper’s Delight” kaasautor Grandmaster Caz räägib, et kui 1977. aastal New Yorgis elekter ära läks ja inimesed märatsema kippusid, vinnasid mustanahalised noorukid poodidest ära terve hulga tippelektroonikat. Päev hiljem oli linnas juba tuhandeid DJ-sid ja hiphopp läks käima – sest kuttidel oli nüüd käes tehnika, millega eksperimenteerida.
Veider: nüüdsed USA räpparid on pururikkad tänu eelkäijate jõulisele ostlemisele ja teiste muusikute sämplite “laenamisele”, kuid ise kaitsevad kiivalt autoriõigusi.
Jube kiusatus on siinkohal togida, et kui venekeelsed ostlejad oleks 2007. aasta hullude päevade ajal karastusjookide ja mähkmete asemel varastanud rohkem näiteks videotehnikat, oleks meil võib-olla praeguseks juba väga šeff uus põlvkond VJ-sid. Või oleks nad siis kasvõi vinnanud vana kooli grammareid, oleks praegu rohkem muukeelset hiphoppi. Sest, olgem ausad (ja vabandan Tommyboyde ja Chalice’ide ees), aga venekeelne räpp kõlab dünaamilisemalt kui põliskeelne.
Tuhat seitsekümmend viis
Sándor Márai ütleb väga ilusasti, et luules peab olema laeng. Selline pinge, milleni tema enda sõnutsi ei küündi. Nagu ta ise möönab, võib ta kirjutada värsse ja panna lõppu riime, aga tulemusel pole seda laengut, seda energiat.
See on üheks põhjuseks, miks ma ei kavatse kunagi oma luulearvustuste leheküljel käsitleda neid kümneid ja kümneid kogusid, millest nö. peavoolu kriitika pole kuulnudki, kuid mida leidub inimeste kodudes vahest rohkem kui näiteks Jürgen Rooste teoseid.
Nendes on tavaliselt umbes sellised read:
Mu reisikohvris pole muud kui kodukoha mulda
See tähtsam on kui terve mägi sillerdavat kulda
Või siis:
Ja linnukeste laulu sees ma joobun aina lilledest
Sest kevade on tulnud ja ma tunnen ikka rõõmu sest
No ühesõnaga, saate aru küll, mida mõtlen. Riim on, rütm on, aga pinna all mulksub klišee või kitš. Sellisel luulel on palju lugejaid ja miks mitte? Aga mina seda arvustada ei oska. Võtsin Lutsu raamatukogust mõned kogud prooviks ja viisin kõik tagasi. Ei tahtnud halvasti öelda..
Tuhat seitsekümmend neli
Nii nagu hallitus ei tule kunagi prahvakaga läbi seina ega murenda müüre mõne sekundi jooksul, ei toimu ka “muutus turul” kohe ja kiiresti. Blogimaailma/suusõnalisi arvamusi jälgides näib, et reisikirjadest ja autobiograafiatest (ning, mis seal salata, luulest) hakkab turul nüüd tasahilju kõrini saama. Teiste sõnadega on seinale ilmunud hallid täpid, mis vaikselt, kuid visalt on laienemas üle kogu seina.
Muutused on vajalikud ja tervendavad, eriti siis, kui mõistetakse nende põhjusi. Kirjastused eksivad kohati klassikalise loogikavea otsa: väide 1 – autobiograafia või reisikiri on hea žanr; väide 2 – prominent X või rändur Y on kirjutanud vastava teose; järeldus – see teos peab olema hea. Tulemuseks on küllastus. Neid biograafiaid ja reisikirju on nii palju, et turu kriitiline mass on juba loobumas. Kui varem oleks “Minu Ahvenamaa” või “Telepoiss: Terve elu tähtede all” kõlanud põnevalt, siis nüüd ei müüks sellised teosed ilmselt enam nii edukalt. Äkki kuluks ära paus või kursimuutus…
Tuhat seitsekümmend kolm
Katsusin saada “Sirbiga” taas ühele reale, kuna viimased kolm olid jäänud lugemata ja eelviimasest leidsin väga huvitava arvustuse Sirje Kiini hirmpaksu Underi-käsitluse kohta (üle 850 lk), kus küsitakse mürgiselt, miks me peaks teadma seda, kellega ja kuna Under täpselt seksis (jätame “Tulnuka” hetkeks kõrvale, arvustus juba mainis Underit ja oblikaid). Kuidas aitab see meil Kiini väitel Underi luulet mõista? Kas ma peaksin lugema mõnda luuletust ja mõtlema sealjuures: ahah, see oli see kord, kui Adson sai orgasmi, aga Under sai lausa kaks. Olevat olnud ülihää.
Ma ei liialda. Täpselt sellist keelekasutust (“ülihää”) ja orgasmide loendust teoses tsiteeritakse.
Keda huvitab see, mis asendis seksis Leonardo da Vinci “Mona Lisa” maalimise ajal või kui kaua kestis Shakespeare “Hamleti” viienda vaatuse kirjutamisperioodil? Vahest hoiaks kehalised ja vaimsed protsessid rohkem lahus – ega Buddha ei jõudnud valgustuseni seepärast, et ta käbedalt kubet katsus. Pigem just sellest loobumise tõttu..
Tuhat seitsekümmend kaks
Järjekordne annus lõunaeesti kultuuri ja keelt, otse veeni. Täpsemalt siis Taarka Pärimusteatri “Hamlet” ja sedapuhku Kanepi kultuurimajas. Iga kord, kui ma setokeelset “Hamleti” tekstiraamatut vaatan, saab järjekordne väljend selgemaks. Ma ei saa öelda, et ma räägiks seto keelt, aga raskustega juba loen. Kuulmisega on nii, et kui räägitakse rahulikult, siis saab aru. Kui vadistatakse, siis muidugi mitte.
Sõit piltilusate talvemetsade vahel asuvasse Kanepisse oli taas lumiselt esteetiline elamus. Ja võimalus istuda üle pika aja helipuldis tuksleva teatrisoone peal õigustab alati ükskõik milliseid raskusi või probleeme, mis etendusega kaasnevad.
2010. aasta tähistab kümne aasta möödumist sellest, kui ma esimest korda teatritöös osalesin ehk sellest, kui Tartu Üliõpilasteatris sai tehtud “Wojzekile” muusikaline kujundus. Salamisi loodan, et järgmise kümne aasta jooksul oleks lavastusi vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. Kui hästi läheb, toob juba see alanud aasta paar nimetust juurde…
Tuhat seitsekümmend üks
I maailmasõda on minu jaoks olnud informatiivses mõttes lummav juba ammu ja ta sümboliseerib imehästi sõja mõttetust ja kultuuride kokkuvarisemist. Suurepärase BBC sõjadoki “The Great War” vaatamine või Keegani raamatute lugemine tekitas tunde, et see oli ikka uskumatu, kuidas inimesed suutsid aastate kaupa kaevikus istuda ja üksteise pihta tulistada.
Seda toredam on lugeda Richard Dawkinsi “Isekast geenist”, et nii inglased kui sakslased leppisid mitteametlikult kokku väikestes vaherahudes. Näiteks tulistati masinliku ajalise- ja sihtimistäpsusega mürske, et vaenlane teaks täpselt, kust eemale hoida. Samuti oli juhtumeid, kus sakslane tõusis kaevikus püsti ja hõikus inglaste suhtes vabandusi, kuna “kuradi Preisi suurtükid” olid nende pihta tulistanud. Üks inglise ohvitser tõdes külaskäigul hämmastusega, et saksa sõdurid marssisid saja meetri kaugusel kaevikus sirge seljaga, kuid ükski inglane ei tulistanud. Polnud viisakas ja muidu “lastakse kolm korda rohkem vastu”. Inimlikkus rokib..
Tuhat seitsekümmend
Esteetilises mõttes on tänane talveilm lihtsalt imeilus. Tallinnas oli selline talveudu, et Seebimajast (st. eks-Ühispangas) oli suurem osa kadunud ja kui me Tartu poole hakkasime sõitma, langes temperatuur nii järsult, et ma pidin tee äärde tõmbama ja klaasi uuesti kaabitsaga üle käima. Kohe peale udu algas päikseline talveparadiis. Tüseda lumekattega kaetud puudelt hõljus aeg-ajalt sädelust, iga viimne kui oks oli hoolikalt sisse mässitud. Üle väga pika aja tuli panna ette päikseprillid.
Kui Tallinnas oli sel hetkel veel vist 7-8 külmakraadi, siis paarkümmend kilomeetrit hiljem moodustas näidik numbrid 17 kraadi. Kui ma ei eksi, siis on Suurbritannias olnud hiljuti sama palju ja eks nende jaoks on selline asi muidugi selgelt liiga käre. Aga veel üks kord: no on ju lahe, kui talv on just selline. Paks lumi ja jää, õhk on krõbe ja külm. Soe ja niiske kleeptalv on ikka eriliselt rõlge. Pori ja lörtsi saab ohtralt nautida nii sügisel kui kevadel, las siis talv olla selline piltpostkaart..
Tuhat kuuskümmend üheksa
Keegi vastutustundetu kodanik on pannud pihta 680 meetrit Chacaltaya liustikku Boliivias. Alles on jäänud vaid 20 meetrit. Teadlased on hoiatanud, et endine 700-meetrine liustik oleks pidanud nagunii kaduma 2015. aastaks, aga see ei lohuta Chacaltaya suusakeskust, mis oli varem maailma kõige kõrgemal asuv mäesuusabaas.
Naljavend, kes liustiku vasakule vinnas, pidi olema päris tugev, sest jääkeel oli kohati umbes 15 m paks. Süüdlasest olenemata palub Chacaltaya baas liustiku tagasi tuua, sest ilma lumeta on raske külastajatele suusarõõme pakkuda. Veel 2001. aastal peeti seal riigi meistrivõistlusi, nüüd on selle korraldamine kahtluse all. Sportlased pole veel kommenteerinud, kas 20-meetrisel lõigul suusatamine pakub pinget või mitte.
Kuna eksliustiku külje all asuv La Paz on kasvanud poole sajandiga viiekordselt ja selle miljon elanikku vajab vett, mõjub veel nahaalsemana teine teade, et viimase 30 aastaga on sulatatud 40% mäestiku igilumest. Süüdlastel palutakse tembutamine lõpetada…