Archive for category Tekst

Õlekõrs kui sääseõrs (Mihkel Mutt “Kuidas vältida meeleheidet”)

Kuna olen Mihkel Muti kallal varem sõidelnud, siis on nüüd õiglane avaldada ka kiitust. Muidu läheb nii, nagu alati: eestlane kaebleb valjult, aga tunnustab vaikides. Sedapuhku on Mutt kirjutanud loo, mis minu silmis mõjub märksa tahedama palsamina kui mu eelmise sõimulaulu sihtmärk. Read the rest of this entry »

No Comments

Tundeline teekond läbi Eestimaa (Mihkel Mutt “Joseph Knechti lootuste luhtumine…”)

Kuna inimkonna kirjalik ajalugu on üpris lühike, on raske täpselt öelda, mis ajahetkest alates asusid vanad mehed kurtma neid ümbritseva ühiskonna allakäigu üle. Arvestades aga seda, et kogu kirjaliku ajaloo vältel nad on seda teinud, võiks induktiivselt ju üht-teist järeldada. Siinkirjutaja siht ei ole üldistada, kuid näib, et sarnaselt naiselikele põhiväärtustele nagu nutmine ja minestamine, millele osutab Mihkel Mutt, kuuluvad eakate härrasmeeste (näiteks Stefan Zweigi, Harold Bloomi jpt) olemuslike tunnuste hulka apokalüptilisus ja peaaegu et valust tummaks löödud sotsiaalne närv. Ütlen „peaaegu“, sest eakad härrasmehed ei ole siiski tummad, vaid väljendavad oma pahameelt aastatuhandeid katva vooga, mis loksub lainetena selle südametu naiste ja laste maailma pihta. Iga vananev valitsejate põlvkond täheldab meelehärmiga, kuidas nende väheldasemad liigikaaslased menstrueerivad või koogavad kogu tehtud töö põrmuks, kuni koogajad saavad ise halli habeme ja taipavad omakorda maailma santi seisu ja nii edasi ja edasi. Ilmselt on see pulseeriv kriitikameri sama iidne kui inimkond. Read the rest of this entry »

No Comments

Luuletule kataloog

Pidasin kunagi blogi Luuletule, kuhu panin üles luulearvustusi. Siis tuli elu ja tegi oma karme korrektuure – esmalt magistratuur ja siis laps võtsid ajast ära oma noosi ja luulearvustustele ei jäänud enam midagi. Ega nüüdki pole ajaga priisata, aga vähemalt on mul endiselt plaan jätkata.

Seniks toon varasemad arvustused siia blogisse ümber, on vähemalt silma all.

No Comments

Luuletule 010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009


“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “…Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

See kahtlus ja hirm, madal enesehinnang ja siseheitlus kulmineerub pildil lk. 41, kus ilma näota noormees seisab Toomemäe sügislehistel treppidel peaaegu et morni ilmega. Ei liigu üles ega alla. Otsustusvõimetus? “Olen iseenda reetur/ Iseenda nõrkuste Pavlik Morozov” möönab Vabat (“Ma olen ise”).
Võtme annavad kätte sügavalt autobiograafiline “Kooliaed” ja vahest ka “Tegelikult hapram”. Vabat on hingelt nohik, vähemalt nii ta ennast kujutab. “Arm sünnib vägevast argusest/ Head hinged tugevast nohiklikust nõrkusest” vihjab autor (“Röövitud lennuvõimest”). Toomemäe treppidel seisev bipolaarsus väljendub ara, õrna nohikuna, keda sunnib takka teine äärmus, millele nohik hakkab ikka ja jälle vastu: “Astun minamõisniku vastu/ kasekaigastega” (“Vahtralehtede sosin”).
Omal moel bipolaarne on ka looma hing inimese kehas (“Üksik ja hundine”, “Üleneda”). Vabat on üksik hunt, kes otsib kaaslast ja selgust: “Sinu pilk peegeldas mu hundisilmi” (“Aknaklaasi taga”). Otsib mingit lahendust, “Ei taha viiki/ Tahab üles” (“Tegelikult hapram”). Pürib kõrgele, taevale järele (“Taevale järele”). See igavene sügise-kevade vaheldumine on justkui mingi ümbersünniring, millest (inim)loom tahab vabaneda. Vabat tahab vabadust. Enamasti hingeheitlustest, kohati ka sotsiaalsest survest.
Ent kuna luulepublik on viimasel ajal sotsiaalsuse vähendamist nõudma hakanud, on “Naerutaltsutajas” sotskriitikat suhteliselt vähe. Ühe noore mehe sisevõitluse kõrvale mahub siiski üht-teist ja mulle endale on see tuttav ning armas. “Meie ajastu nokia” ja “Talurahvaseadus” võtavad mõnuga ümbritseva kallal ja ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks jätkata. Vabati hundihambad purevad vahel väga leidlikult. “Meie ajastu nokia/ on mittesõitev ratsionaalne katus/ maksad 50 aastat/ ja maksavad lapsed ka/ aga linnud räästal ei laula” (“Meie ajastu nokia”). Ilus ju.
Üksikud sotspõiked aga ei varja “Naerutaltsutaja” isiklikkust. See ei ole maailmaparandamisluule, kuid kindlasti mitte ka igitüütu “appi mul on nii halb” emohala, millesarnast on trükitud väärtuslikele paberitele liiga palju. Vabati tõstab sadadest omalaadsetest kõrgemale just see kohati ilmnev osav pilk, mis näeb igapäevasest läbi ja leiab selle tagant midagi uut, olgu see siis armas leid nagu “…Tee veel pritsis/ su õnnelike jalgade all/ vihma tagasi taevasse” (“Äralennanud”) või tore võrdlus stiilis “…kõva jää krigistab traktorjaid hambaid” (“Kallis tule mulle järele”).
Kuid pole head ilma halvata. Luulekogu on küll ilmselt üsna hoolikalt koostatud, kuna teemad (sügis, ülespoole pürgimine, suhtlus kallimaga) kalduvad asuma tekstigruppides ja autor ise on jaganud kogu kolmeks. Ent tekstilises mõttes esineb muidu siledal stiiliteel ootamatuid auke. Näiteks on vihaleajavalt tüüpiline see, et luuletused algavad kenasti ja pilkupüüdvalt, kuid ei kanna lõpuks ennast välja või vajuvad viimaste ridadega abitult lössi. “Musta mere ääres” ja “Isa” näiteks algavad tõesti toredalt, kuid edasi kuhtuvad kuidagi armetult. Lisaprobleeme tekitavad tekstikordused, mis mõnikord ei mõju vajalikuna (“Armujad” on üks luuletus kahe hinnaga), teinekord katsuvad asjatult varjata üsna lihtsakoelist ideed (“Eravaldus”) ja sageli käivad lihtsalt närvidele – luuletuse “Epp” pealkirja kordamine ridade vahel mõjub lõpuks nii, nagu raiuks keegi lugeja kõrva ääres puid.
Sellest hoolimata on “Naerutaltsutaja” ühtlane retk ühe heitliku ja kahevahel rabeleva mehe mõttemaailma. Siin on marutõbine sügis, see kuldaeg, mida katkestavad paduvihmad ja lumetormid. Igavene kool, kus taas tunda vana tuttavat alandust ja häbi, aga siiski ka igatsust ja ihalust – nii puhast, nagu saab tunda vaid üks noor inimene, kelle maailmas on ainult kaks äärmust. Must ja päiksekollane.

No Comments

Luuletule 009: Pisut kaootiline kutsikas (Klaus Eduard)

Klaus Eduard “Pommikutsikas”, Ilmamaa, 2003
“Loomingu Raamatukogus” ilmus 2009. aastal Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”. Klaus Eduardil ilmus 2003. aastal luulekogu “Pommikutsikas”. Kokkusattumus? Jah, kindlasti.
Vot selline seostamatus on üks aspekt, mis paljude Klausi luuletuste puhul hakkab häirima. Mõnikord puudutab see sisu, mõnikord rütmi, aga sageli juhtub seda, et luuletuse üks ots räägib august, teine pommipaugust.
“Pommikutsikas” on küllalt mahukas (91 lehekülge), kuid toimetajarollis oleks ma kärpinud sellest üsna mitmeid tekste välja. Kasvõi ainult seepärast, et nad ei varjutaks ülejäänut, mis on tõesti hea.
Klausi – minu teada – seni ainsa koguna langeb “Pommikutsikas” vahest samasse lehtrisse, kuhu 99 protsenti debüütkogudest (sealhulgas allakirjutanu oma, khmm): valik on seinast seina, tõenäoliselt pikast perioodist ja nii kirevatest teemadest, et sellest on raske kinni hakata. Head luuletused võivad saada lehenaabriks nõrgemad ja toredad leiud võivad kaduda keskpärasema materjali sisse.
Sellest hoolimata on “Pommikutsikas” kohati väga mõnus lugemine. Esmalt oma kelmikate ja mänguliste tekstide tõttu, mis käituvad ükskord nutika märkuse, teinekord leidliku kannapöördena. Näiteks meenutab Klaus paljukasutatud sõnade otsetähendust (me olime näe taadiga/ viiskümmend aastat koos/ siis läksin ma ja jätsin ta/ ja tema ennast poos/…/koosolekuil on meie maal/ veel väga kõva kaal, lk. 88), rebib vemmalvärssi (päkapikud küünlavalgel/ pisar pesemata palgel/ kurvalt käivad ümber kännu – / oli kuusk kuid nüüd on lännu, “Õudusjutte jõuludeks”) või nokib tuntud ridade kallal (eestirahval onne tooma, lk. 46). Sellistel hetkedel meenub üks teine eesti luuletaja, kelle nime ma teadlikult ei maini siin enne viimast lõiku, et mitte lugejat kohe kallutama hakata.
Õnnestunud hetkedel ühendab Klaus Eduard otsekui džentelmenliku elegantsi regilauliku leelotustega ja tulemus on siidiselt rütmiline ja sisult kelmikas laul (ma olen joonud ärge tehke välja/ sest mina hakkan välja tegema, lk. 50), mis mõnel juhul on lihtsalt ilus vinjett (“Kes ikka näeb, mis sisse läeb”) ja teinekord korrutab end ekstaatilise joigumisena (karja meid ajavad karja/ meid ajavad/ need kelle harja meid/ ajavad need kelle/ eest läeme tulle me/ need kelle eest läeme/ merre me, lk. 79).
Viimane tekstinäide juhatab ilusti järgmise tähelepanekuni – erinevalt täna levinud luulest näib Klaus Eduardi looming olevat vähemuses, kuna minu arust kasutatakse realõppu ehk pausi tänapäeval pigem mõttemuutuse või mõtte rõhutamiseks, samas kui Klausi luules on see sageli rütmilise tähtsusega või koguni murrab mõtteid efekti mõttes pooleks (näiteks püüan vahel täita/ tankitõrjemiiniga/ kõhtu kuid ei näita//teile seda kunsti, lk. 9). Tõsi, vahel tekivad rütmiraudteel sellised hüpped, et see sõit paneb võpatama (ta hommikul vara käis tänavail tööl/ ja õhtuti hilja käis koolis/ ja turu päält lõuna ajal/ sai näpatud toidupoolis, lk. 87).
Rütmiga mängimine läheb mitmelgi korral minu jaoks lõpuks üle piiride ja mõned luuletused upuvad kolme- või neljakordse muutuse järel kompotti. Samasugune kompotikeetmine kehtib teinekord ka sisu kohta, kui luuletused meenutavad lihtlabast leelutamist rütmi või vormi nimel (näiteks läbi lume/ sahiseva/ sõidab saanike/ vaikselt hakkab/ tõeks saama/ meie plaanike, lk. 86 või Leeni, see läks seenile/ ütles veel pelmeenile,/ enne kui ta lahkus:/ “Paneb sinu rohkus/ imestama mindki,/ saatku õnn sind elus,/ saatku, sõber, sindki.”, lk. 21). Ja kui need kaks kokku saavad, on tulemuseks üsna oigamapanev trallitamine, mis oleks pidanud piirduma sahtliga (Igapäev ei luksu ma luksu ma luksu ma/ aga mul ei tuksu ka/ süda ega kops/ olen nagu tops, lk. 49).
Seda ma räägin, et toimetajakätt oleks vaja. Kogus on 91 lehekülge, aga tõenäoliselt saaks hakkama umbes pooltega.
Lõpuks see lubatud “saladus”. Muidugi oleks võinud (pidanud?) alustama arvustust täheldusega, et kuhu see käbi saab ikka kukkuda, kui kännu nimi on Runnel. Aga see oleks olnud ebaõiglane ainuüksi seetõttu, et oma kirjanduslikku pseudonüümi valides on Klaus Eduard jätnud mainimata oma perekonnanime. Kas pole see palve, et jäetaks iga jumala kord tõmbamata võrdlus “No muidugi, luuletajast isal peabki olema luuletajast poeg”?

No Comments

Luuletule 008: Hirmus kange luulevirre (Ott Heinapuu)

Ott Heinapuu, “Inglile”, Võluri Tagasitulek, 2009
Ott Heinapuu “Inglile” on oma kujunduses nii lihtne ja minimalistlik, et ohvriks on toodud koguni leheküljenumbrid. Ühe ametliku väljaande kirjutaja ajas selline asi lausa pöördesse ja tulemuseks oli tõhus kopatäis pahameelt. Mina läksin kergema vastupanu teed ja kirjutasin numbrid ise käsitsi sisse…
Teksti kõrval on ainsaks mittevalgeks elemendiks raamatus Elo-Mall Toometi joonistused, mis juba kaane peal annavad üheselt mõista, millest tuleb jutt. Ussikuningas, põhjapõdrad ja ilmapuu peaks tegema kristallselgeks selle, et Ott Heinapuu luule on ugrilik ja mütoloogiline. Just seesama toon aga määrabki lõppeks vastuvõtu. Neile, kellele see on esimene kokkupuude eesti mütoloogiaga, võib “Inglile” olla värske ja põnev pilguheit ühte kadunud (kaduvasse?) aega, kus põlisrahvas elas sügavate laante vahel ja linnades ajasid omi asju vaid saksad või juurtest võõrdunud kadakad. Neile, kes on juba lugenud vanasõnu, muinasjutte ja “Kalevipoega”, võib selline uuspaganlik kontsentraat minna aga üle võlli.
Olen minagi sarnaselt Heinapuule rollimängur ja tunnen samuti rõõmu vanadest lugudest, kuid selline 99-protsendiline lahus hõbehelmestest, unkaaukudest ja valdjatütardest on minu jaoks liiga kange. “Inglile” on kui sissejuhatus eesti muinasmütoloogiasse ja mõjub nagu sõõm kodukootud “teravat”. Väikeses koguses paneb vere käima, suures koguses hakkab vastu.
Oleks tahtnud pisut tänapäevasemat segu. Andrus Kivirähu maailmas põimuvad ussisõnad ja ahjualused kaasaegse huumori või uuema aja leiutistega – sarnane anakronism oleks olnud värskendav ka selles luulekogus. Räägitakse, et ugri šamaanid kannavad tänapäeval loomanahkade ja võlukontide seas oma rüü peal ka pudelikorke ja viisnurkadega sinelinööpe ehk kõike, milles on jõud. Päritolu pole tähtis. Selline teiste kultuuride allaneelamine ja seedimine ongi ugri tugevus. Stiilipuhas ja kontsentreeritud “Inglile” etno mõjub aga nagu kokteiliklaasi valatud koduõlu – vale koht õige asja jaoks.
Luulekogu on pühendatud “Inglile”, kelle silmis Heinapuu näeb mütoloogiat ja kaja kaugetest aegadest ning muinasjuttudest. Kuna tegemist näib olevat naisingliga, mõjub 80-leheküljeline pühendus mõnes mõttes nagu J. Randvere (Johannes Aaviku) “Ruth”, igatsev pöördumine täiusliku naise poole, ainult et Heinapuu puhul on pöördumine märksa ontlikum ja erootikast puhastet.
“Inglile” on terviklik tsükkel, mis algab algusega (loodan Sind kohata/ uue unenäo alguses, lk. 1) ja lõpeb lõpuga (muinasjutu kadunud lõpust/ leian sule, lk. 79). Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena. Lehekülgedel 5-23 on algusreaks Sinu silmade taevas; lehekülgedel 27-29 kutsun Sind kaasa; lehekülgedel 33-37 näib olevat luuletus, mis algab sõnadega tahan raputada oma saapailt ja lõpeb viimase salmiga tahan pyhkida oma juustest. Lehekülgedel 55-57 algavad tekstid sõnaga tuled ja lehekülgedel 65-71 on äratuntava visuaalse rütmiga luuletus, mille salmid algavad sõnaga tantsides ning mille jätkuks või viimaseks salmiks võib pidada lehekülge 75, kus autor konstanteerib: jäängi Sinuga tantsima.
Kujundid on üldiselt väga rangelt mütoloogilistes piirides. See on maailm, kus tilisevad kuljused, lumiste hundimetsade vahel hõljub hobuste hingeauru ja nõmmeotsa emanda käes on kadunud kirikinnas. Vahele võib sattuda ka pisut kentsakaid kujundeid, nagu näiteks menstruatsioonivoog, mis uhub orvu nägu (kolme kuupuhastuse vere jõgi/ kus hulbivad unenäod/ peseb vaeslapse pale, lk. 77)…
Kogu tsükkel on, nagu juba mainitud, aga väga stiilipuhas. Selliste fraaside nagu kadajasuitsu hõngu varjus (lk. 47) või musta kasupäise pässu nahast/ kapukide kõnnil (lk. 55) või […]maksakarvalise maa/ valgete sute jooksuajal (lk. 9) esinemine 21. sajandi luulekogus on pigem haruldane. 20. sajandi alguses küll, aga 21. sajandil? Ootamatu, eks.
Mis iseenesest pole ju halb. “Inglile” on omas mahlas väga tugev, ainult et mitte minu maitse. Liiga kange kontsentraat, mida oleks tahtnud lahjendada kas huumori või vahedusega.

No Comments

Luuletule 007: Bipolaarsus sinu aknal (Eliina Korts)

Eliina Korts, „Lööklaused murravad metsi“, Värske Rõhk, 2006
„Lööklaused murravad metsi“ on vaid ligi neli aastat vana, kuid mõjub tänase uue luule kõrval juba klassikana – see on tihe, terav ja tugev kogu, mille raskus nõjatub petlikult väikese välimuse juures kätele.
Eliina Kortsi luule on täis häid leide ja erinevalt mõne muu loomingust on sellel rohkem kui üks mõõde. „Lööklaused…“ on ruumiline ja sünesteetiline kobar hullunud luulet, mis kõigub maniakaalselt erinevate tujude vahel.

Kohati on „Lööklaused…“ halastamatu ja kalk, kui lugeja ette kerkivad sellised read nagu su käes on Aeg,/ murrad seda pisikesteks minutiteks ja tõmbad ninna (lk. 32) või mu kallima silmad:/ päeval mõtlevad nad raha peale,/ öösel keha peale (lk. 7). Siis on Korts julm ja küüniline ning hoolikalt valitud sõnad nüpeldavad seda, kes ette juhtub. Järgmisel hetkel võib ta muutuda aga ootamatult hellaks, kirglikuks ja armastavaks, koguni elu ihalevaks: jõgi embab sind/ rohelus ihkab sind/ Päike kuldab sind/ ja Tema armastab sind (lk. 21).
Selline vaheldumine nahaalse torke (tegelt olen lihtsalt liiga ratsionaalne nagu kõik naised, lk. 47) ja siira ülestunnistuse (ihalen vaid kodu ja usalduse järele, lk. 56) vahel ei jäta hüplikku muljet, nagu võiks oodata. Närvilist, heitlikku, elektrilist, seda küll. „Lööklaused…“ on bipolaarne kogu. Üheks illustratsiooniks raamatus on pilt kahest aknast, mis väliselt on peaaegu et ühesugused, ainult et üks on katkisem kui teine.
Jääb mulje, otsekui oleks Korts ise samasugune, otsekui rabeleks temas kaks meelsust, millest üks on haavatum kui teine. Hullusele osutab ridagi: Taipan, et olen hull eluaeg olnud (lk. 17).
Väga võimsalt mõjub selle katkisuse foonil katkestus: ma küll a. teda,/ aga mitte nii nagu tema arvab/ ta on lihtsalt nii kohutavalt arusaamatu/ nagu igaüks, kes mind a. (lk. 46).
See ahastav a. jääb kummitama. See on millegi puudumine või õigemini midagi sellist, mis on väärastunud vorm jumalikult puhtast ja abstraktsest „armastusest“.
Hullumeelne kogu tüdrukult, kes a. Kas kunagi, kas kunagi veel, kas ennast, sind või mind – seda teavad vaid katkised aknad.

No Comments

Luuletule 006: Lumehullunud ekslemine eesti haikudes (Kaspar Jassa)

Kaspar Jassa, “modus silendi”, Härmametsa Talu Kirjastus, 2004

Kaspar Jassa oleks otsekui teatud kinnisest asutusest põgenenud (diagnoos: haikulisus) patsient, kelle kirjutisi leitakse hommikuti plankudelt ja seintelt. Möödakäijad loevad neid ja mõtisklevad endamisi hetkeks, kas tegemist on tõekuulutuse või sonimisega.
“Modus silendi” on katkematu jada, leheküljenumbrite ja pealkirjadeta tekstivoog, kus korduvad kaemuslikud tähelepanekud. Peamiselt looduslikud motiivid (tuul, vesi) ja valguse-öö vaheldumised ei lasegi jõuda selgusele, kas tegemist on ühe palavikulise unenäo või pika aja jooksul tehtud ülestähendustega.

Ah et mis mõttes on see haikulik? Näiteks: lagedas metsas/ lasub lumine valgus/ kui lähevad luiged/ käänaku taha. Ei ole jah 5+5+7 silpi, aga mõjub sellise eesti haikuna. Vastuoluliste sõnade ja kirjelduste tiheda padrikuna, mis on raiutud väikesteks ridadeks. Need read kubisevad väiksusest hoolimata, kajavad rääkimata lugudest nagu tillukeseks öökapiks tahutud tammehiis. Eesti haiku on sageli nukker, magusvalus, sageli sügis: raagus majad ja tühi taevas/ muutub pimedaks ja pimedas pole näha/ kes süütab tiku.
“Modus silendi” pole alati lumehullunud ekslemine mööda raagus maastikku, seal on ka sooje hetki ja lõpuks jõuavad nii lugeja kui autor külma labürindi järel kõige kuumemasse kohta: meil on nii hea/ et öö jääb vahele/ ja pole vaja/ ühtegi sõna/ inimese ja inimese/ vahele. Tühjusega alanud luulekogu (pildi keskel triip/ all tühi ja ülal tühi/ ei midagi muud) jõuab viimasel leheküljel seega täiuseni. Veider retk, aga ekslemist väärt.

No Comments

Luuletule 005: Vana pildiraam mitmeid aegu teab (Indrek Koff)

Indrek Koff, „Vana laul“, Verb, 2006
„Vana laul“ on tõepoolest vana laul ja jutt sellest tuttavast asjast, mida meie nimetame eluks. Mõnes mõttes on luulekogu topeltsümbol – ühest küljest on seal 40 luuletust ja esimese illustratsiooni (rase naine) järgi võiks väita, et iga luuletus tähistab ühte rasedusnädalat. Teisest küljest on luulevalik väga selgelt ja otseselt elukäik, suudlusest (rasedus) surnu laubale antud suudluseni. Rasedale naisele järgnevad illustratsioonidena väike inimene, seejärel suurem inimene, siis juba segaseid aegu märkiv hieroglüüf, siis väeti vanur, siis suur ja jõuline skelett ning lõpuks tuhm põrm.

Igas luuletuses esinev suudlus tähistab üheaegselt nii armastust kui seda magusat miskit, mis paneb rattaid käima. Mõned luuletused kuuluvad paari ja esitavad alternatiivseid võimalusi, kuidas elus võib minna, selles mõttes on „Vana laul“ kohati ka nagu „40 pildikest, mis võivad esineda meie kõigi jaoks“.
Algselt lihtsa ja sooja jõuna esinevad suudlused asenduvad ajapikku koleduste, okse („25“) ja viinaga („34“). Varases nooruses „maad väristav“ („31“) suudlus on varsti selline, mis noh oli kah („27“). Asi võib minna koguni päris hulluks ja inimesele ei pruugi jääda muud kui nukker usk sellesse, et müüa võib kõike peale puhta armastuse : raha eest saab suhu võtta/ suud anda/ ei saa („23“).
Hieroglüüfsel eluperioodil (keskeas) võibki tulla igatsus printsi („23“) või kellegi järele, kellega oleks võimalik igapäevaelu rõõme jagada („22“) ning isegi sõlmitud suhted lähevad lõpuks lõhki, kui argisurve, kõrvalehüpped ja mõistmatus võtavad oma.
Kohati lausa regivärsiliseks minev „Vana laul“ (lööb lahti su ihu ilusa/ läbi su pale punase, „25“) aga häiribki selle lihtsakoelise „esimese tasandiga“. Ehk: elu on selline, ütleb luulekogu. Jah, lihtsustatud mõttes vahest ongi, aga mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mulle meeldib see, kui luule leiab üles mingi osava vaatenurga, mille kaudu inimesed pole sageli asju näinud. „Vana laul“ on natuke sellist tüüpi nagu pilt lillevaasist. Maalitud oskuslikult ja lilled on ilusad, aga ei raputa mu maailmavaadet. Samas on väga-väga palju inimesi, kellele sellised pildid meeldivad tohutult ja kellel aitab selline ilu päeva mööda saata. Neile „Vana laul“ ilmselt ongi.

No Comments

Luuletule 004: Purjus roboti veateated (Kaarel Kressa)

Kaarel Kressa “Oidroon”, Eesti Keele Sihtasutus, 2005

Kressa “Oidroon” on üliõhuke vihik, kus 21 luuletust on pressitud kaante vahele nii, et õhku on seal vähe. See tähendab, kogu tase on ühtlane ja midagi välja oleks sealt ilmselt raske jätta. Selles mõttes ongi kokku, õhukeseks pressitud.
Oidroon” üllatab kohe sellega, et tänases luulemaailmas kohtab riimis luulet harva, sestap on alguses peaaegu et raske harjuda sellega, kuidas ridade lõpud lähevad kokku. Tõsi, isikliku maitse jaoks mõnikord vaid vaevu, nagu tüse asi, kes meeleheitlikult liiga kitsaste teksapükste nööpe väevõimuga kinni väänab. Riimid nagu meenutustestžest ja põnev-nõme (“Spleen”) panevad kohati võpatama.

Oidrooni” puhul on huvitav aga tema hääl. See luulekogu on nurgeline, hakitud ja metallkuupidest koosnev kehand, mille terashallid koostisosad ehk teemad asetuvad lakkamatult raamistiku sees ümber. Metalse, masinlikult küünilise konveierjada puhul on seda ootamatumad need äkkhellused nagu Su kolpa paitab seest ja väljast lillelõhnaline tuul (“Lihtne”).
Jääb selline mulje, nagu oleks “Oidroon” kõrtsis viskit timmiv, tehasest vallandatud, kibestunud tööstusroboti veateade või error log. Masinliku ahastuse ja arutleva joodiku eneseanalüüsi kokkupõrkest sündinud mõttekõlksude jada, mis viib lugejat läbi spliini, alkoholi ja “võimalustest tiine maailma” (“Silmad”).
Ja selle kõige raamiks on raevukas trots ehk nagu Kressa ise ütleb: Siis põlvitab maailm mu ees, tahtes suhu/ mult võtta – / ja mina ei lase (“Pöördumine”).
Mõneti teravapiiriliseks jääb see metallklots – nagu oleks midagi lõigatud ära tema eest ja tagant. “Oidroon” mõjub kui üks tükk mingist komplektist, mis üksikuna jääbki kuidagi üksi. Õhukeseks pressitud nagu valtsdetail, aga detail kuulub alati millegi suurema juurde. Seda suuremat jäi mul tajumata, aga kas error on minu või Kressa süsteemis, ei oskagi öelda.

No Comments

Luuletule 003: Ühe tüdruku peegeldus tillukeses toas (Maria Lee)

Maria Lee “äramõte”, Verb, 2007
Maria Lee “äramõte” on sama habras, peen ja armas nagu esimesel leheküljel pesitsev koll, kes teeb hirmutavat nägu, kuid kelle õrnad jooned ei ähvarda. See kompromiss ehmatava teravuse ja malbe vormi vahel, see kahe nähtuse piiri peal olemine läbib tervet luulekogu. “Äramõtte” illustratsioonide poolikud näod ja ridade taha peitunud poolikud inimesed on valguse ja varjude piiril. Värelus, heitlikkus, sulgi laokile jätnud põgenejad (“eeskiri”) – kõik need tegelased hõljuvad üleminekus unest surma (“uni”) ja ehk ka vastupidi. Sageli eristab kahte maailma vaid aknaklaas.

“Äramõte” on kui varahommik ühe tüdruku tillukeses toas, kus rõsket maailma on näha veeauruga kaetud akna taga. See on tuba, kus on talumatu, lahenduseta üksindus, kus “üks on liiga vähe, kuid kaks liiga palju”. Seal on valu ja verd kui veini (“muusa”), tablette (“elujaa”) ning vermeis käsi (“koduvägivald”), kuid protsess pole veel lõpule jõudnud. “Äramõte” on ootel, pingest tiine nagu elektrist rase taevas (“sõda”).
Akna taga paistab maailm – aknad ning klaas kui peegel vilksatavad paljudes luuletustes, sageli seoses une või surmaga (“kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?”).
Üks väheseid tugevaid, otsekoheseid ja jõulisi esemeid selles toas on kohv, mis on kange ja kõrvetav (“klaasist pilgud klaassilmades”). Ehk on just sellest tekkinud aur, mis katab kalki aknaklaasi? Vahest on just süsimust kohv (“päevhaaval”) ainus asi, mis aitab siis, kui ajapikku hakkab meie valgesus kustutama meie kontuure (“valge”).
Äramõte” on fatalistlik, hajuv ja heitlik pilk ühe maailma lõppu, kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna (“valge”). Kes teab, võib olla polegi me ühel hetkel lõpuks muud kui need tühjad pliiatsijooned, mis ei moodusta muud, kui luulekogu kaanel seisva inimkuju.

No Comments

Luuletule 002: Torssis poisi lihtne absurd (Siim Kera)

Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Esmamulje sellest kogust on otsekui kutsikast, kes on keeranud end selili ja paljastanud kõhu, kuna esimesed kaks luuletust lõpetab palve – ärge lõhkuge mind (nimetu luuletus) ja ära keera lehte (“me kõik oleme luuletused”). Lisaks süveneb tunne kohmetust või altkulmu põrnitsevast autorist lugemise jooksul aina ning mõjub väga mitmeti.

Kohati on tekstid liiga teismelised, eitades oma elu mõttekust (“ema, ma olen maailma pikim jõgi”) ja romantika vajadust (“(romantika)”) või halvustades tüdrukute täitmatust (“romantika hävitab maailma”). Õnneks tasakaalustab sellist tonaalsust aga meeldivalt jõuline teravus ja iroonia (või ütlevad seda/ mu sõbrad/ nad on ju nii/ taibukad, “sinu jalad”).
Kohati on noore inimese ägedus ja otsekohesus lausa armsad (“matemaatika”) ning silme ette kerkib lihtne, torssis poiss, kes tunneb end kohmetult, kuid ei varja, et lisaks kepile ta vahel ka paitab hellalt (“kos mos”). Läbivat seksuaalsust esitab Kera teinekord mõnusa kelmikusega (“eesti majandus”) ja parimatel hetkedel üllatabki “me vaatame…” mind oma veidra, laheda reisiga läbi ootamatute kujundite (“ungari rahvatantsijad”, “selgroog” jpt).
Oma kõrgvormis on Kera luule absurdimaiguline, mõtiskledes armastuse ja iha tähtsuse/tühisuse üle, liikudes samas kiirkäigul üle sürrealistliku maastiku, kus paistab kolm kuud ja päikesekiirte eest võib peita end päikese taha.
Luulekogu kirevus mängib mõnikord sellele vastu ja kui ma oleks olnud toimetaja, jäänuks ukse taha pisut poolikud mõtted (näiteks “rotimürgiorgia”), kuid seinast-seina visklemisel on oma voorused ja tõenäoliselt pakub “me vaatame…” üsna head ülevaadet Siim Kera mõtetest seniste eluaastate jooksul. Igal juhul on see nimi, mille ilmumist jälgin hoolikalt edaspidigi.

No Comments

Luuletule 001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).

Aga nagu ugrikultuuris ikka, võtab ugri mees kõik need välismaised voolud ja paneb ühte patta, segab segamini ning võtab omaks. Kolk on küll ugrimasin (“taevapõdra rahvas”), kes leelotab mehiselt ja saamilikult sellest, mida näeb, kuid ta on siiski kaasaegne ugrimasin – kontorisse aheldatud kaunishing, kelle tööd kuhjuvad (“imev-vidinate mäss 1”) ja vaatavad teda “narkokoera kurva, kõikemõistva pilguga” (“karjäära tähtkuju 2”).
Kolk on omamoodi keskkonna ehk loodusega üks ja kõnnib tänapäevases elus nagu laulik, kelle silma alla ilmuvad ja sõnadesse satuvad sellised loomad nagu mäger, väljapääsuke ja jõudeelukas. See harmoonia töötava kontoriinimese ja keskkonna vahel pole alati eluterve ning tekkinud hõõrdumised sunnivadki Kolki paiskama välja lobedat virvarri, kus pöörlevad teravmeelsed tähelepanekud ning nauditavad torked ühiskonna aadressil. Ogalise ja vaheda, väga harva üldse riimitud tekstivoo seas mõjub riimis ja rütmis “lumivalgekese laul” peaaegu et ootamatu ja sobimatu sissetungijana.
“Barbar Conan…” on kohkumatu, vaba, piiritu vaimutuul üle kõleda kultuuritundra, kus võimutsevad naised nagu tankirusikad (“ooper”) ning kuu tuleb “kahesajaga vastu, täistuled peal” (“kuu”). See on iidse regilaulu moodi elementide korrutamine ja kordamine, kus erinevad mõttejooned kord ristuvad, kord kaugenevad üksteisest, et siis jälle kokku saada. Selline kirev tapeet, mille mustrite järgimine pakub naudingut ja väga sagedasti ka naerupahvakuid.
Arvustuses on kombeks võrrelda taieseid teiste, tuntud autorite ja teostega, kuid Kolki pole minu arust kellegagi võrrelda. “Barbar Conan…” on võrreldamatu ja võrratu nagu üksiku tundras lonkija kaeblik laul.

No Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar