Pidasin kunagi blogi Luuletule, kuhu panin üles luulearvustusi. Siis tuli elu ja tegi oma karme korrektuure – esmalt magistratuur ja siis laps võtsid ajast ära oma noosi ja luulearvustustele ei jäänud enam midagi. Ega nüüdki pole ajaga priisata, aga vähemalt on mul endiselt plaan jätkata.

Seniks toon varasemad arvustused siia blogisse ümber, on vähemalt silma all.

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009

“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “…Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

See kahtlus ja hirm, madal enesehinnang ja siseheitlus kulmineerub pildil lk. 41, kus ilma näota noormees seisab Toomemäe sügislehistel treppidel peaaegu et morni ilmega. Ei liigu üles ega alla. Otsustusvõimetus? “Olen iseenda reetur/ Iseenda nõrkuste Pavlik Morozov” möönab Vabat (“Ma olen ise”).
Võtme annavad kätte sügavalt autobiograafiline “Kooliaed” ja vahest ka “Tegelikult hapram”. Vabat on hingelt nohik, vähemalt nii ta ennast kujutab. “Arm sünnib vägevast argusest/ Head hinged tugevast nohiklikust nõrkusest” vihjab autor (“Röövitud lennuvõimest”). Toomemäe treppidel seisev bipolaarsus väljendub ara, õrna nohikuna, keda sunnib takka teine äärmus, millele nohik hakkab ikka ja jälle vastu: “Astun minamõisniku vastu/ kasekaigastega” (“Vahtralehtede sosin”).
Omal moel bipolaarne on ka looma hing inimese kehas (“Üksik ja hundine”, “Üleneda”). Vabat on üksik hunt, kes otsib kaaslast ja selgust: “Sinu pilk peegeldas mu hundisilmi” (“Aknaklaasi taga”). Otsib mingit lahendust, “Ei taha viiki/ Tahab üles” (“Tegelikult hapram”). Pürib kõrgele, taevale järele (“Taevale järele”). See igavene sügise-kevade vaheldumine on justkui mingi ümbersünniring, millest (inim)loom tahab vabaneda. Vabat tahab vabadust. Enamasti hingeheitlustest, kohati ka sotsiaalsest survest.
Ent kuna luulepublik on viimasel ajal sotsiaalsuse vähendamist nõudma hakanud, on “Naerutaltsutajas” sotskriitikat suhteliselt vähe. Ühe noore mehe sisevõitluse kõrvale mahub siiski üht-teist ja mulle endale on see tuttav ning armas. “Meie ajastu nokia” ja “Talurahvaseadus” võtavad mõnuga ümbritseva kallal ja ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks jätkata. Vabati hundihambad purevad vahel väga leidlikult. “Meie ajastu nokia/ on mittesõitev ratsionaalne katus/ maksad 50 aastat/ ja maksavad lapsed ka/ aga linnud räästal ei laula” (“Meie ajastu nokia”). Ilus ju.
Üksikud sotspõiked aga ei varja “Naerutaltsutaja” isiklikkust. See ei ole maailmaparandamisluule, kuid kindlasti mitte ka igitüütu “appi mul on nii halb” emohala, millesarnast on trükitud väärtuslikele paberitele liiga palju. Vabati tõstab sadadest omalaadsetest kõrgemale just see kohati ilmnev osav pilk, mis näeb igapäevasest läbi ja leiab selle tagant midagi uut, olgu see siis armas leid nagu “…Tee veel pritsis/ su õnnelike jalgade all/ vihma tagasi taevasse” (“Äralennanud”) või tore võrdlus stiilis “…kõva jää krigistab traktorjaid hambaid” (“Kallis tule mulle järele”).
Kuid pole head ilma halvata. Luulekogu on küll ilmselt üsna hoolikalt koostatud, kuna teemad (sügis, ülespoole pürgimine, suhtlus kallimaga) kalduvad asuma tekstigruppides ja autor ise on jaganud kogu kolmeks. Ent tekstilises mõttes esineb muidu siledal stiiliteel ootamatuid auke. Näiteks on vihaleajavalt tüüpiline see, et luuletused algavad kenasti ja pilkupüüdvalt, kuid ei kanna lõpuks ennast välja või vajuvad viimaste ridadega abitult lössi. “Musta mere ääres” ja “Isa” näiteks algavad tõesti toredalt, kuid edasi kuhtuvad kuidagi armetult. Lisaprobleeme tekitavad tekstikordused, mis mõnikord ei mõju vajalikuna (“Armujad” on üks luuletus kahe hinnaga), teinekord katsuvad asjatult varjata üsna lihtsakoelist ideed (“Eravaldus”) ja sageli käivad lihtsalt närvidele – luuletuse “Epp” pealkirja kordamine ridade vahel mõjub lõpuks nii, nagu raiuks keegi lugeja kõrva ääres puid.
Sellest hoolimata on “Naerutaltsutaja” ühtlane retk ühe heitliku ja kahevahel rabeleva mehe mõttemaailma. Siin on marutõbine sügis, see kuldaeg, mida katkestavad paduvihmad ja lumetormid. Igavene kool, kus taas tunda vana tuttavat alandust ja häbi, aga siiski ka igatsust ja ihalust – nii puhast, nagu saab tunda vaid üks noor inimene, kelle maailmas on ainult kaks äärmust. Must ja päiksekollane.

Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).