Valmiva duširuumi põrand on kaetud tillukeste mustade kivikestega. Abikaasa asetas neid sinna piinliku hoolega ja ühekaupa, sättides ja kallutades, et moodustuks mõtteline lehter. Kui segu on paar päeva kuivanud, asun ma kive puhastama. Kastan pintslit vette ja tupsutan ettevaatlikult segutriipe, mis katavad varem plekituid musti kivikesi. Kui triip on pintslile alistumiseks liiga paks, tõmban terava noa abil ülimalt hoolikalt selle kihte maha ja tupsutan jälle. Puhan zen. Mõtisklen tegevuse käigus selle üle, kuidas korraldada oma teise luulekogu esitlust. Ja siis taipan järsku, et täpselt samamoodi käitusid tuhandete aastate eest hiina poeedid, kes põgenesid sadade riikide ja riigikeste omavaheliste sõdade ja jõhkruste eest kuhugi maamajja, kus nad siis keskendusid pintsliga maalitud kalligraafiale või abstraktsetele mõtetele. Kivikeste tupsutamine ja kiviaia hooldamine – mis vahet seal on? Vandliluust torni asendab võib-olla mustadest kividest mosaiik, aga põhimõte on ju sama. Endal kõrvad kumisevad raevust Heideggeride ja Žižekite üle, aga tema hoiab suu kinni ja pintseldab kive. Read the rest of this entry »

Kenderi Sirbi-tsirkuse järel võiks tekkida kiusatus tõmmata otsene joon Rael Arteli ja Tartu Kunstimuuseumi saaga vahele. Ainult et see oleks mitmel põhjusel tobe ja ma räägin, miks. Nagu ikka, ennetan küsimust „Ja keda sinu arvamus huvitab?“ vastusega „Sest see on minu blogi ja sarnaselt Ülo Kiplele räägin ma jonnakalt seinale välja, mis mulle muret valmistab.“ Antud juhul tulebki mure sellest, et ajalukku talletub ettevaatamatult tõmmatud side kahe juhtumi vahel. See oleks sügavalt ekslik ja vigane võrdlus, kuna ühel puhul 1) juhi vahetus toimus ametliku rituaali järgi, 2) uus juht ei vahetanud korraga välja kogu senist toimkonda, ja 3) uue juhi motivatsiooniks ei näi olevat mitte väljastpoolt tulija nahaalsus, vaid katse renoveerida olemasolevat süsteemi. Ilmselgelt ei pea ma praegu silmas Sirbi juhtumit.
Read the rest of this entry »

Kogu Sirbi-temaatika juures on rõõmustav see, kui paljud inimesed on selles arutelus osalenud. Jah, OK, väga paljud kiruvad seda, et teema on üldse tõstatatud, väga paljud ei näe põhjust, miks peaks see kedagi kottima ja väga paljud ilmselt ei teagi, et selline teema on üleüldse olemas. Aga just see asjaolu, et sellest räägib rohkem kui kaks inimest, annab mõista, et päris mumifitseerunud meie kultuur veel pole. Juhin tähelepanu sellele, et pean kultuuri all silmas üldist eesti kultuuriruumi siin vabariigis (ja ka pagulaste ja ajutiselt välismaal viibijate peades). Kui ühe kultuurilehe juhtkonna järsk vahetamine tekitab kirgi väljaspool otseseid asjapooli, on avaliku tähelepanuga veel kõik korras. Read the rest of this entry »

Täiendus 23.11.12: Ott Lume artikkel on põhjalikum ja mõlemapoolsem kui paljud teised. Ei kirjuta alla kõigele, kuid ta juhib samuti tähelepanu olulistele punktidele ja ei tegele ainult ad hominem hartalaste peksmisega

Sama rõõmustav on lugeda vähemalt sõnades väljendatavat Eesti presidentuuri ametlikku seisukohta. Tähelepanu on juhitud, sõnumit kuulda võetud, asjad liikuma lükatud. Nüüd on vaja juba rahulikuma peaga seda protsessi juhtida.

Mitte ei saa vaiki olla. Iseenesest on tervitatav, et Harta 12 lükkas palli jõuliselt liikuma ja arutlused käima, kuid kohati on need arutlused ikka üsna arutud (kuigi eeldan, et Vootele Päi blogisissekandest tõlgitud artikli näol on tegemist lolli naljaga, seepärast pole mõtet seda eriti käsitleda). Küll aga on olulised ja mõtlemapanevad Iivi Anna Masso tähelepanekud. Read the rest of this entry »

Ametliku hariduskäigu järgi olen ma kraadiga (BA) suhtekorraldaja. See, et ma tegelikult alustasin õpinguid inglise keeles ja olen ka nüüd magistratuuri naastes tegelenud pressiteadete asemel kirjandusteooriaga, on juba omaette teema – tehniliselt olen saanud väljaõppe avalike suhete ja teabe korraldamises. Seepärast tunnen moraalset õigust võtta sõna teemal, mis on mulle südamelähedane: sõja õhutamine ja -kajastus. Viimasel ajal on USA-s plahvatanud meediapomm, kus suhteliselt kõrgetasemeline mees (st. mitte reasõdur, vaid kolonelleitnant) Daniel L. Davis on paljastanud oma artikli ja aruande kaudu paljude Afganistanis teenivate USA kodanike suhtumise sellesse sõtta ning – veelgi enam – lokkava dihhotoomia kohapealse tegelikkuse ja USA armee optimistlike teadete* vahel. Read the rest of this entry »