Archive for category Arvustus
Kuidas kirsistada kooke (Tartu Uus teater, „Mängu ilu“)
Osadel näitlejatel on kombeks hinnata lavastust kahe olulise küsimuse järgi. Need kindlasti varieeruvad, aga mina olen kuulnud peamiselt kaht sõnastust: 1) kas ma tahaks selles lavastuses ise mängida? ja 2) kas ma vaataks seda teist korda veel? Vastustest sõltub, kas tüki kohta võib öelda „meeldis (väga)“ või „ei meeldinud (üldse)“. Muidugi on neid permutatsioone rohkem ja tõlgenduseks on samuti ruumi. Näiteks võib juhtuda, et tahaks ise mängida sellises kontseptsioonis, aga teostus on kukkunud välja väga kehvasti. Niisiis oli tükil potentsiaali, kuid lõpptulemus ei kõnetanud. Või siis ise ei tahaks üldse mängida – ei soovi mudas möllata või nii intensiivselt laval ringi joosta –, aga jube lahe tulemus oli, tahaks veel näha.
Read the rest of this entry »Hetked meie elude katkendlikus reas (Von Krahl “Paratamatus elada ühel ajal”)
(ilmus Müürilehe 2020. aasta jaanuarinumbris)
Lõppeval aastal esines teatrimaastikul ühtaegu kaks sündmust, mille tagajärjed kalgendusid 28. novembriks Von Krahli saalis. Nimelt tähistas Von Krahli teater aasta esimesel poolel oma viimaseks jäänud sünnipäeva, exegi monumentum‘i rolli täitis mastaabilt ja energiakulult enneolematu „Jaik“. Ja NO99 sooritas rituaalse enesetapu – jääb asjaosaliste teada, kas siis sundseisu sattudes või eksistentsiaalse mõtiskluse lõpp-punkti jõudes.
Igatahes, 25 aastat teatud määral sarnast vormi hoidnud Von Krahl on alustanud uut elu ja 14 aastat tegutsenud üksus on kadunud. Mis kujul või koosseisul teater Rataskaevu tänaval jätkab, võib veel lähiajal täpsustuda, hetkel igatahes on kirjas „Von Krahli Teatri uue trupi esimene lavastus“. Aga seda, milline on uue trupi kunstiline sõnum, saab näha esmalt Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal“.
Read the rest of this entry »Kaunitaride koletised (Tartu Uus teater, “Ilusad inimesed”)
(Ilmus 6.12.2019 Sirbis)
Kas ma olen ilus? Kas ma pean olema ilus? Põletavaid keskkonnaküsimusi ja meie silme all lahti rulluvaid geopoliitilisi tragöödiaid arvesse võttes on põhjust küsida, miks me üldse räägime nii tühisest asjast. Ometi ongi konks selles, et tegemist on ajatu teemaga, millel on pealegi hirmuäratavalt suur mõju kõigele, millega inimkond tegeleb.
Nagu osutatakse lavastuse ühes sketšis, on ka prohveti puhul oluline, kas ta on ilus. Näotu või kole prohvet ei pruugi innustada masse nii võimsalt, et veel kaks tuhat aastat hiljem on võimalik tema väidetavate sõnadega põhjendada kõike läbikukkunud abielust kuni genotsiidini. Kui oled karismaatiline, võib su sõnal või teol olla mitmekordne kaal. „Karisma“ tuleneb kreekakeelsest sõnast „charisma“ (jumala and, arm, soosing) ning paljud võivad tunnistada, et ilusate inimeste elu on kohati soodsam. Ja see ei olegi aus. Parafraseerides suurepärast ütlust: „Parem olla rikas ja ilus kui vaene ja kole.“
Read the rest of this entry »Mastaap ja munajoodik ehk Sigismundi lõbusad seiklused teatrilinal (Von Krahl, „JAIK“)
Esmalt äraütleja ehk disclaimer: ma olen JAIKis ainult nii palju, et tõlkisin selle subtiitrid ja sedagi faktijärgselt, see tähendab, pärast teose valmimist. Niisiis pean end samasuguseks vaatajaks nagu kõiki teisi, kes nägid seda esmakordselt suurel ekraanil.
Von Krahli „JAIK“ on praeguseks tekitanud juba poleemikat ja paksu verd, mis on ootuspärane, arvestades nii selle autoreid, mastaapi kui ka vormi. Alustaks viimasest, sest see näib olevat põhiline asi, mis inimesi ärritab. Kas tegemist on seriaali, filmi või lavastusega? Peeter Jalakas raiub, et see on lavastus. Hea küll, see on mõeldav. Tänapäeva teatris on sageli osa tegevusest videos või ekraani vahendusel, seepärast ei ole vaja jonnida, et linastunud stseenid ei ole teater. Nõus. Samuti on vaieldamatu, et teos on võetud üles Von Krahli majas või selle ees, järelikult on see justkui lavastus. Ometi tekitab tõrget asjaolu, et see ei toimu otse (vrdl NO99 „Rise and Fall of Estonia“). Aga salvestatud lavastus pole päris teleteater. Valle-Sten Maiste, kes „JAIKi“ just selles süüdistas, nentis ka ise hetke pärast, et teleteatris mängitakse otse kaamerale ja kaamerasse, see on spetsiifiline võte. Näiteks „Tema majesteet komödiant“ on suure osa ajast üsna sarnane, tegevus toimub nähtamatu kaamera ees ja näitlejad teesklevad, et seda pole seal. Ent Käberlinski nukker monoloog on ju otse kaamerasse. Sellist kõnetamist „JAIKis“ ei esine, neljas sein on täiesti monoliitne. Või noh, peaaegu – aga sellest hiljem.
Read the rest of this entry »Olematu puudutus (Tartu Uus teater, “Fantoomvalu”)
(Ilmus Sirbis 27.09.19)
Inimkonna arengu üks verstaposte on nulli kontseptsioon. Oskus sõnastada midagi olematut, millegi puudumist on kvalitatiivne hüpe. Fantoomvalu on olematuse tunnetamine. Ehkki lavastaja Jaanus Kaasik läheb kaugemale, tema null on täidetud, see on võimalike reaalsuste null. Tühjade lehtedega raamat, mis on ühtlasi palimpsest kõigist loodud ja loomata teostest.
Robert Frost on seda ihalust kõikide võimaluste üheaegse kasutamise järele naeruvääristanud oma luuletuses kahest rajast, kus minahääl hädaldab, et oli valinud ühe, aga oleks tahtnud teist. Tänapäevalgi on vaid arvutimängudes võimalus ajas tagasi minna ja situatsiooni teistmoodi kogeda-teostada – laadi salvestis ja proovi uuesti. Kunagi ehk saame simulatsiooni abil elada oma elu erisuguseid variante.
Mitte et selline võimalus mind paeluks. Olen valmis Schrödingeri kassiga kas mängima või ta maha matma, elus valiku langetamine on omamoodi magusvalus teelahe. Valitakse midagi teadmisega, et kõik teised uksed on nüüd sulgunud. Tekkinud kurbusega tuleb toime tulla, kui ei taha just langeda nostalgiasse selle tänapäevases tähenduses: nostalgia kui lapsik tahtmine, et kõik oleks nii, nagu oli enne. Enne omaenda ja teiste valikuid, enne pöördumatuid muutusi.
Read the rest of this entry »Pidu Ivo ja Kadri pool (Tartu Uus teater, “Mobiilsed definitsioonid”)
(Ilmus Sirbis 3.05.2019)
Seisad tänaval kivimaja ees ja kõhkled. Seesama valge uksekellanupp? Nii oli neiu sulle öelnud. Vajutad nuppu ja ukse avab särades kas Ivo Reinok või Kadri Noormets, kes kutsub lahkelt sisse. Näe, laudki olemas: kauss küpsistega, lillevaas. Õdus värk. Seintel uhked maalid. Ainult et ümberringi on pime. Näitleja õhutab edasi astuma. Kas suunatakse lavale? Kas pimedusest piidlevad kihistavad inimesed ja sa oled tahtmatult sattunud rambivalgusesse?
Read the rest of this entry »Vali teine maiuspala, vali parem tulevik (Draamateater, “Rahvavaenlane”)
(Ilmus aprillikuu Müürilehes)
Doktor Walter Mischel teostas umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte süüa, saavad nad veerand tunni pärast teise veel. Uuringu mõte oli jälgida, kas inimlaps on võimeline mõnu ja heaolu edasi lükkama lubaduse eest saada tulevikus seda palju rohkem. Kõlab tuttavalt? Pensionisüsteem ainult sellel põhinebki.
Read the rest of this entry »Ood puituvatele vanaisadele (Tartu Uus Teater, “Puumees”)
(Ilmus Sirbis 11.3.19)
Moekas on rääkida, milline metsarahvas me oleme, kuigi suuremalt jaolt elavad need rääkijad linnas ja nende hoolitsetud sõrmede vahel tulitavad nutitelefonid. Ometi on meist peaaegu igaühel vähemalt mõni vanavanem, kes tõepoolest näis olevat juurdunud oma tallu ja sammaldus seal seni, kuni sai osaks kodusest loodusest. Need iidsete eestlaste otsesed järeltulijad kulgesid teistsuguses rütmis kui meie, kes me ärkame hommikul esimese ekraanivalguse peale ja rügame suurema osa ajast Facebooki seina püstitada. Meie rõivad ja soengud meenutavad pigem ameeriklastest või prantslastest eakaaslasi, vanavanemate korpas kampsunid ja pahklikud, töise kihi all tuvastamatust materjalist dressid mõjuvad juba samasuguse anakronismina kui rahvariided.
Read the rest of this entry »Mida hing ihkab (Tartu Uus teater, “Unusta/Unista”)
(Ilmus Sirbis 18.1.19)
Küllaltki lühikese aja jooksul on esietendunud kaks lavastust, kus otsitakse hinge ja keha puudutavatele küsimustele vastust seoses tulevikumaailma androidide, masina ja inimese hübriidide ning lihtsalt muundatud inimesega. Vanemuise lavastuses „Beatrice“ maadeldakse ennekõike sellega, kas hinge saab kanda ühest kehast teise või läheb midagi kaduma või tuleb midagi juurde. Tartu Uue teatri lavastuses „Unusta/unista“ suundutakse lavastaja Ingmar Jõela juhtimisel otsima, kus see hing ülepea on. Kartesiaanlik dualism viis omal ajal ummikusse, sest Descartes ei suutnud kuidagi näidata, kus asub keha mõjutav vaim. Jim Ashilevi näidendis aga lahatakse hinge otsimiseks kartesiaanlikku keha üsna verise psühholoogia ja psühhopaatia kokteili abil. Mõni saientoloogist irvhammas osutaks, et need on ju üks ja sama, aga meie seas pole õnneks eriti saientolooge.
Read the rest of this entry »Tallas tuult ja püüdis tähti, pihku jäid sädemed („Midagi tõelist“, Vanemuine)
Pornograafia kasutamine kunstis on libe tee (pardon), küllalt tihti saab autorit süüdistada lihtsalt külastajate/vaatajate juurde lüpsmises. Selle mõju on võrreldav meedia netiversioonide „uudistega“, mis on sõnastatud salatsemisena, näiteks: „Vanemuine tõi välja näidendi pornost – sa ei usu iialgi, mida seal näeb!“ Õige vastus on tavaliselt muidugi: „Üldse mitte seda, mille pärast sa klikkisid“, aga mis siis. Vanemuine õnneks seda teed ei lähe. Nii Martin Alguse näidend kui Andres Noormetsa lavastus kasutavad pornot ennekõike loo raamina, traagilise konflikti käivitajana. Sama hästi oleks võinud olla kõne all alkohol või narkootikumid, valemi teiseks pooleks on endiselt inimlik rahulolematus, rahuldamatus. Read the rest of this entry »
Siia tuleb panna üks tönk (“Tönk”, Eesti Kontsert & Von Krahl)
(ilmus 22.06.18 Sirbis)
Mängulisus on joon, mida hindan kõrgelt nii inimestes kui ka ühiskonnas. Plass on elada sellises riigis, kus kõik ühiskonda puudutav on väga püha ja harras. Seetõttu on kena, et meie ei ela veel sellises riigis. Veel on lubatud Eesti lennuväe ühes pühapaigas ja Nõukogude strateegiliste pommitajate pesas mängida ja lollitada. Tõsi, „Tönk“ pole otseselt pila millegi aadressil ja see võib olla koguni probleem.
Mulle nimelt tundub, et lavastaja Peeter Jalakas on võtnud eesti mängude käsitlemist sõna-sõnalt. Kui mõni lavastaja, nagu Kertu Moppel või Mart Koldits, vaatleks mängu inimühiskonna eri tasanditel (flirt kui mäng, võimumängud kontoris, tipp-poliitika kui suurte laste mängud), siis Jalakas näitabki eesti mänge. Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega, seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina. Vanasõnad ja vanarahva lood olid kunagi värsked ütlused ja uusimad vested. See on loomulik. Read the rest of this entry »
Kadunud aega nuuskides (“Popi ja Huhuu”, Karlova Teater)
(ilmus 28.09.18 Sirbis)
Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ on korduvalt lavale toodud. Ilmselgelt paeluvad lavastajaid selle raam „isand-teener-mässaja“ ja võimalus teha dramatiseering peaaegu sõnatu lavastuse tarvis. Näitlejad saavad esitleda kehakeele oskusi ja filosoofiliselt võib suunata lavastuse päris paljudele radadele. Kas maalida pilt isevalitseja võimu alt vabanevast orjaühiskonnast? Või näidata tardunud korra murdumise järel tekkinud kaost? Või keskenduda Stockholmi sündroomile, kus õnnetu piinatav leiab lõpuks, et ega minu ahistajal olegi nii väga viga? Kati Kivitar näib olevat Karlova teatri tarvis valinud „Popi ja Huhuu“ tõlgenduse, kus range klassiühiskonna eliidi kadumisel laguneb ka kõik muu ja õnn lööb õitsele alles siis, kui valgustatud monarh on tagasi. Read the rest of this entry »
Põrgutee on sillutatud heade kabistustega (Tartu Uus Teater, “Emmanuelle”)
(ilmus 13.04.18 Sirbis)
Inimkeel on ajas muutuv nähtus ja terve hulk sõnu libisenud esialgsest tähendusest üpris kaugele. Osa solvanguks pööranud sõnu, nagu näiteks „kretiin“, on esmalt kasutusel olnud meditsiinivallas, teised on teinud ajaretkel uperpalle: näiteks ingliskeelne nice oli algselt „totakas“, vahepeal tähistas see midagi toredat ja nüüd on selle sisu enam-vähem „normaalne“. Mõne arvates tuleb muutunud tähendusega sõnade sekka lugeda ka „ahistamine“: varem oli see jõulise käperdamise eufemism, tänapäeval aga juba see, kui tõeline mees vaatab lumehelbekesele sügavalt silma ning too pillab õhku ahmides oma muskaatpähkli-Mojito – ja helistab vappuvate kätega iPhone’i abil politsei kohale.
Read the rest of this entry »
Ära tee halba (Must Kast, “Prohvet”)
(Ilmus 23.03.18 Sirbis)
Rituaalse ja kommunaalset transsi tekitava nähtusena on teater sobiv koht, kus tõstatada ühiskonnas tähtsaid teemasid. Tselluloositehase triangel on hea näide, miks keskkonnaküsimused vajavad käsitlemist. Isegi läänelikus mõistes tuimad eestlased kohtavad vahel nii suuri ärritajaid, et kära tõsta ja riigihalduse paati kõigutada. Hämmeldunud poliitiline eliit vaatab siis suurte silmadega, et kus te enne olite, ja poetab mõned vastused. Edasi võib minna mitut moodi: parimal juhul läheb rahvas püha viha täis ja mitte lihtsalt ei nõua muutusi, vaid viib need lausa ellu.
Read the rest of this entry »
Põrgulik postdoktorantuur (“Faust”, Vanemuine)
(ilmus Sirbis 9.2.18)
Eestlased on teadupärast teatrirahvas ja ühtaegu ka metsarahvas, sestap on loogiline, et aeg-ajalt pöörduvad lavastajakirved tüvitekstide poole ning teatritesse saabuvad järjekordselt Hamletid või Ranevskajad. Ometi satub Faust sinna suhteliselt harva, vähemalt oma traditsioonilisemal kujul. Mõnevõrra on see mõistetav, sest kuigi iga kultuurihuvilisem inimene on nõrkemiseni kuulnud, et „olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead“ ja „oh õnnis / kaunis / ülev / ilus hetk, oh viibi veel“, on suurem osa „Faustist“ teatava barjääri taga.
Read the rest of this entry »
Keerdkäigud ja jäneseurud (Tartu Uus Teater, „Tahe“)
(Ilmus Sirbis 3.11.17)
Renate Keerd on kohati brutaalselt aus: uuslavastuse nimi on uuslavastus. Ma saan sellest täiesti aru, mõnele luuletusele ei ole ka pealkirja vaja, sisu räägib enda eest. Lavastusele esietendusega leitud hilisem nimetus „Tahe“ võib olla vabalt nii tööpealkiri kui huupi sõnaraamatust leitud kirje. Sama hästi sobiks sinna „Loomus“ või „Meil on palju krabisevat“, mõlemad võtavad sisu sama hästi kokku. Või siis ka „Nihe“, sest just nihestamisega tegeleb Keerdi lavastus kõige enam. See on maailm, kus lilli ei tooda, lilled toovad ise – näiteks laua või tooli. See on koht, kus black box nihkub pappkastiks või teiste kiusaja muutub hetkega kiusatavaks. Kogu see lavastus on niivõrd nihestatud, et jätab vaataja vahel päris teadmatuse äärele kõlkuma. Keerd kõnnib dadaismi ja sürrealismi piirimail, kui võtta esimese aluseks tahtlik katse vaatajaid närvi või segadusse ajada ja teise aluseks katse lasta end täiesti vabaks, kribada automaatkirjutuse põhimõttel ja tantsijate kehi kasutades üles kõik seosed ja seosetused, mis pähe tulevad. Õnneks jääb Kompanii NII trupil (edaspidi NII) peale sürr, dada võit oleks olnud väsitav ja pettumustvalmistav. Ehkki kohati kukkusin ma mõttevoo pealt piisavalt kõvasti maha, et uuesti lavailma sisenemine nõudis lausa tahtepingutust. Read the rest of this entry »
Olemise talumatu kergendus (Vanemuine, „Beatrice“)
Eelmisel aastal kõndis Pennsylvania osariigis altari ette pruut, keda viis sinna kombekohaselt tema isa. Õigemini, surrogaatkeha. Täpsemalt öeldes, isa südame saanud võõras mees. See on keeruline lugu: isa sai surma, tema südame sai endale üks eakas mees, too tuli doonori tütre palvel viimast altari ette viima. Aga saab ka palju keerulisemalt. Mis siis, kui võõra mehe kehas oleks olnud isa teadvus? Descartes köhatab siinkohal tähendusrikkalt. Ja kuigi ma ei tea, kas näidendi autor Siret Campbell on kartesiaan, on „Beatrice“ vaieldamatult üsna filosoofiline tekst. Au ja kiitus Ain Mäeotsale, et see mõjub ka filosoofilise lavastusena, kõik suhted ja keerdkäigud on ontoloogilistes köidikutes. Mõtlen, järelikult olen? Nii sai mõelda ainult enne digitaalset ajastut. Veel pole käes see aeg, kus kõike saaks digiteerida ja inimene teeks varukoopaid mitte ainult oma failidest, vaid ka sünapsitest, aga süda ütleb, et kaugel see enam pole. Vajab ilmselt mingit läbimurret ja eksponentsiaalset hüpet, kuid tuletagem meelde, et veel sada aastat tagasi oli raadio imede ime. Read the rest of this entry »
Jäälill kasvuhoones (“Hedda Gabler”, Vanemuine)
(Ilmus 26. mai Sirbis)
Kui kuulsin, et „Hedda Gablerit“ hakkab Vanemuises lavastama Mehis Pihla, tekitas see minus kohe elevust. Kui meenutada kas või tema tehtud „Ilus on noorelt …“ lavakeelt, tõotas see üllatust. Postdramatism, performatism, tõejärgne ajastu ja mis kõik veel. Seda ootamatum oli näha laval küllaltki modernistliku maitsega tehtud üpris akadeemilist lavastust. Kuna aga Brian Friel on teinud „Hedda Gableri“ voolujoonelisemaks ja nüüdisaegsemaks, timmides keelt väheke ajakohasemaks ning laiendades paari tõmbega Ibsenil tahtlikult või tahtmatult hämaramaks jäänud tähendusruumi, on noore lavastaja käe alt tulnud täiesti tänapäevane versioon. Siin pole seda pentsikut kõlapilti, mis hakkab häirima algupärase variandi ustavamal järgimisel. Nii tuleb ka paremini välja vastus küsimusele, miks peab üldse rääkima lugu XIX sajandi väikelinna norralatest. On ju tegemist vägagi ajatu vastasseisuga kivistunud ühiskonna ja sisemisest pingest punguva üksikisiku vahel. Read the rest of this entry »
Krappi viimane vint (“Sümfoonia ühele. Allegro con moto”, Tartu Uus Teater)
(Ilmus 5. mai Sirbis)
Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses. Read the rest of this entry »
Kultuurilised kihistused rahvuslikus kastmes (“Praktiline Eesti ajalugu”, Tartu Uus Teater)
Tartu Uus Teater on ilmselgelt võtnud oma missiooniks eestluse lihakeha lahkamise, et leida seda pelglikku hingekest, kohavaimu. Ent kui läänemaine lähenemine suhtuks sellesse ülesandesse kirgliku ja kirurgilise sekkumisena, on TUT-i töömeetod märksa ugrilikum. Kui saksad maarahva aju lõiguks, mõistmaks selle metsiku ja juhmi orjarahva olemust, nüsiks nad skalpelliga otse sisse, et pingsalt silmitseda ja ratsionaalselt pead murda. TUT käitub eestlasega nagu kassiga: istub rahulikult paigal, vaatab sihilikult veidi kõrvale, teeb nägu, et eestlast pole olemaski ja, nagu kassi puhul, hakkab eestlane lõpuks huvitunult silmanurgast välja ilmuma ja laseb end silitadagi. Read the rest of this entry »
Ühe väe plaks (“Vägi”, Tartu Uus Teater)
Eesti Rahva Muuseum on, vähemalt esmakohtumisel, ehteestlaslik. Ligipääs on keeruline ja vajab kannatust, ümbrus on hõre ja, ee, pietistlikult tühi ja puhas, ainsaks frivoolseks kaunistuseks on üksik range ornament seinal. Kõndida tohib ainult seal, kus tohib, selle teadasaamiseks tasub astuda teatrisaali ukse juurest vaid korraks liiga lähedale mingile teisele uksele ja pahur turvamees kihutab eemale. Ühesõnaga, kohe on kodune tunne. Read the rest of this entry »
Sõjardite tragöödia komöödia (“Odysseia”, Tartu Uus Teater)
Klaasike veini, professionaalselt kõlav giid, erapidu, joovastunud näitsikud tantsimas su ümber – kui see on inimese kannatuseretk, siis andke veel, eks ole. Ainult et “Odysseia” suurim õnnestumine on see, kuidas pealtnäha kogu see väikese mehikese suur reis läbi elukestva pillerkaari on vägev illusioon. Veiniklaasi saateks tuleb kannatada poliitilist kihutuskõnet ja kuulsat Solferino soolikasonkimise laulu, giidi möla on liigvalulikult tuttav igaühele, kes kord paketireisil käinud. Erapeole kontvõõrana sisse sadamine pole ka parimal juhul mugav kogemus ja kõige kaasakiskuvamgi ragatmiline biit ei suuda lõpuks varjata seda, et isegi õhinapõhiseim tüdruk väsib lõpuks tantsust.
Read the rest of this entry »
Soojuse ülekanne („Keegi ei räägi koeraga normaalselt“, Von Krahl)
Von Krahli „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ algab universaalse termodünaamikaseadusega: grill ja tšill. See on see, mille järgi kõigi osakeste liikumine ühiskonnas taandub (õhtu) lõpuks liikumatuseks grilli ümber. Seal seisjate vorstipidu leevendab Kertu Moppel, kes peab tublilt ihuüksi naissoo lippu lehvitama, ehkki iroonilisel kombel teda lippu lehvitamas ei ole. Igatahes, ainsana langeb pisut välja kaose element Siiri/Viivi, kes uitab neljanda seina taha, täpsemalt toolide alla. Kuna aga tegemist võiks olla religiooni esindajaga selles pühas kolmainsuses usund-filosoofia-teadus, võib loogikavastane käitumine olla ka kulisside taga itsitava trikster-Kolditsa tahtmine. Read the rest of this entry »
Õlekõrs kui sääseõrs (Mihkel Mutt “Kuidas vältida meeleheidet”)
Kuna olen Mihkel Muti kallal varem sõidelnud, siis on nüüd õiglane avaldada ka kiitust. Muidu läheb nii, nagu alati: eestlane kaebleb valjult, aga tunnustab vaikides. Sedapuhku on Mutt kirjutanud loo, mis minu silmis mõjub märksa tahedama palsamina kui mu eelmise sõimulaulu sihtmärk. Read the rest of this entry »
Tants erivajaduste ümber (“Koon”, Tartu Uus Teater)
Päris kummaline on näha laval loomalikku seestumist, kui pealtnäha tavalise inimese võtavad üle pealtnäha väljastpoolt saabuvad tungid või siis langeb intelligentsikvoot nii mitu punkti, et publiku naer vaibub – imelik on naerda puude või selle ärakasutamise üle. Näiteks: normipärane sporditrenn algab üksteise mõnitamise ja grupiviisilise terroriga: “Tra sa palli kinni ei püüa, mingi jorss oled vä”. Ühiskond naerab luuseri üle. Aga kui osalejad tammuvad, mõmisevad, käituvad nagu täiskasvanu kehasse aheldatud nelja-aastased – siis ühiskond häbeneb naerda.
Read the rest of this entry »
Seltsimehed, te muutute familiaarseks (“Baskin”, Tartu Uus Teater)
Istun, tähendab, kodus, kui tuleb naine ja käsib olla kultuursem. Ütlen: “Lubage, seltsimees abikaasa, aga nii põhjas ma omadega ka pole.” Viskab mu välja! Lähen siis mina kinosaali, kõik löristavad nutta. Küsin: “Mis film see on?” Öeldakse: “Komöödia.” Küsin: “Miks siis kõik nutta löristavad?” Nemad: “Rahast on kahju!”
Olgu nii, otsustasin minna kuhugi, kuhu tõotasin jalga enam mitte kunagi tõsta. Läksin kunstigaleriisse. Astun mina sisse, saal on tühi. Valge. Lähen ühe seina äärde, tamiilid ripuvad laest alla. Pilti pole. Kutsun proua, küsin: “Lubage, kus on kunst?” Tema ütleb: “Siinsamas.” Vaatan mina ringi, midagi ei näe. Küsin uuesti: “Vabandage, ma ei mõista?” Tema vastu: “Kas uksel sissepääsu eest maksite? Vot selles ongi kunst.”
Läksin siis teatrisse, nii suur häda oli käes. Aga seal, lubage naerda – Baskin! Võtsin kohe topelt! Read the rest of this entry »
Tundeline teekond läbi Eestimaa (Mihkel Mutt “Joseph Knechti lootuste luhtumine…”)
Kuna inimkonna kirjalik ajalugu on üpris lühike, on raske täpselt öelda, mis ajahetkest alates asusid vanad mehed kurtma neid ümbritseva ühiskonna allakäigu üle. Arvestades aga seda, et kogu kirjaliku ajaloo vältel nad on seda teinud, võiks induktiivselt ju üht-teist järeldada. Siinkirjutaja siht ei ole üldistada, kuid näib, et sarnaselt naiselikele põhiväärtustele nagu nutmine ja minestamine, millele osutab Mihkel Mutt, kuuluvad eakate härrasmeeste (näiteks Stefan Zweigi, Harold Bloomi jpt) olemuslike tunnuste hulka apokalüptilisus ja peaaegu et valust tummaks löödud sotsiaalne närv. Ütlen „peaaegu“, sest eakad härrasmehed ei ole siiski tummad, vaid väljendavad oma pahameelt aastatuhandeid katva vooga, mis loksub lainetena selle südametu naiste ja laste maailma pihta. Iga vananev valitsejate põlvkond täheldab meelehärmiga, kuidas nende väheldasemad liigikaaslased menstrueerivad või koogavad kogu tehtud töö põrmuks, kuni koogajad saavad ise halli habeme ja taipavad omakorda maailma santi seisu ja nii edasi ja edasi. Ilmselt on see pulseeriv kriitikameri sama iidne kui inimkond. Read the rest of this entry »
Kurjast vaimust vaevatud („Üritus“, Vanemuine)
Kõigist inimsoo ametitest on näitleja üks skisofreenilisemaid – ei tulegi meelde teist sellist, kus inimene puhtsüdamlikult teeskleb, et on keegi teine ja ülejäänud tema ümber mängivad seda kaasa. Mõni ime siis, et süngeimatel hetkedel vajub näitleja savijalgadel mõistus viltu ja teda rapivad sellised eksistentsiaalsed mõtted, mis enamikele inimestele tulevad alles poolel teel surma poole. Read the rest of this entry »
Elu võimalikkusest sundasendis (“Isuri eepos” ja “Roukli”)
(Ilmus 25.09 Sirbis)
Päike tõuseb. „Kus tegevus aset leiab?“ küsib tehnikat üles sättiv kaameramees uniselt Hendrik Kaljujärvelt. „Laval,“ vastab Hendrik pahuralt. Nii see on: igal hommikul tõuseb maa kohale päike ja satub tunnistajaks mõnele (kurb)mängule, mis on siin aset leidnud sellest hetkest, kui mõnele neljajalgsele tuli pähe ootamatu mõte tõusta tagajalgele. All the world’s a stage, eks ole. Inimesed sünnivad ja surevad, vahel ka vastupidi, maad mööda aga lainetavad katk ja taud, pühkides kord itta, kord läände. Read the rest of this entry »
Massi psühhoos (“Varesele valu…”, Draamateater)
Rõhuv osa loomingust võiks esimese sammuna läbida filtri, mida võtavad hästi kokku sõnad “ja siis?”. Ehk: kui üldse otsustada midagi luua, peaks autor(id) vastama küsimusele, kas see kõnetab kedagi. On ilmselge, et “Varesele valu…” läbib selle filtri igasuguse vaevata – depressioon on Eestis kui mitte rahvuslik haigus, siis vähemalt lahutamatu osa Eesti psüühikast (just nimelt Eesti, mitte eestlase psüühikast, nagu osutab värvikalt Robert Annuse tegelane). Seetõttu pole ime, et taoline lavastus sõidab väga jõuliselt sisse enamikesse vaatajatesse ja üsna kõhe on kuulda/lugeda arvamusi stiilis “Ma saan täpselt aru, mida nad räägivad”. Kui sarnane lavastus räägiks sõduritest ja nende posttraumaatilistest tunnetest, oleks sellist samastumist loodetavasti oluliselt vähem. Niisiis võib üsna imepisikese valimi põhjal juba öelda, et eestilik tava hoida sisevõitlused turvaliselt hingeuste taga hakkab murenema. Ainult erakordse empaatiahälbega inimesed suudaks 2015. aastal tõsimeeli väita, et depressioon on mingi ameeriklaste teema või et kõige parem rohi eluga toimetulekuks on sellest “üle saada”.
Read the rest of this entry »
Kadu sinus eneses (“Liha luudel”, Tartu Uus Teater)
“Ole või ära ole” eeldab dihhotoomiat olemise ja mitteolemise vahel. See omakorda eeldab, et on olemine. Mõnikord pole see kõik nii kindel. Kindlustunde saavutamiseks peab kõigepealt olema olemine, kuid selles ei saa me kindlad olla. Suurt Pauku me ise ei näinud, kogeme vaid tulemust, aga isegi Suur Pauk on teatav eeldus. Enne pidi keegi midagi täis puhuma, andma olematusele paisuva kuju.
Read the rest of this entry »
Sõprus: iiveldus ja äng (Von Krahl, „Bloody Mary“)
Eesti teatripadrikus on inimesi, kelle tulevasi tegemisi julgen juba praegu ette nautida. Lihtsalt seepärast, et kogu nende senine töö on väga meeldinud. Olgu selliseks näiteks kasvõi Kertu Moppel. Ma tean, et induktiivne järeldamine on ohtlik asi ja homme ei pruugi päike tõusta, kuid kultuurivaldkonnas on seda tüüpi loogika oluliselt ohutum kui näiteks poliitikas või sõjas. Või abielus. Read the rest of this entry »
Eestlus äraolevas käändes („Äralennuväli“, Tartu Uus Teater)
Kui otsitakse või soovitakse defineerida Tartu vaimu, lõpevad õhinal alanud katsed tavaliselt segaduses, kohmetu vaikusega. Umbes sama on eesti vaimuga. Lihtsam on defineerida seda millegi puudumise kaudu, äraolevana. Keegi meist ei tea täpselt, milline on eestlane. Küll aga kipuvad kõik läbisegi karjuma, milline ei ole eestlane. Selline eetri täis karjumine lõpeb reeglina vaid siis, kui sombusest, madalast taevast sajab kõikematvat eetrikahinat. Read the rest of this entry »
Kui lehvib kadalipp („Tokerjad“, Klemets/Türnpu jt)
Laupäeva õhtul istusin ma mõisa saalis pulmalauas, ees esmalt mandlilaastudega praetud kitsejuust, seejärel veise sisefilee punaveinikastmes. Vahele mahtus veel kolm käiku, vürtsikast kvintetist ja mustkunstnikust koosnev meelelahutus ning komplimentide ja charmantes daamide sädelevas seltskonnas veedetud õhtu. Pühapäeva õhtul istusin ma mõisa aidas, ees mulgipuder ja kali, selja taga läbipekstud hing ja kontideni tunginud külm. Eestlaseks jäin mõlemal päeval – nii oranžilt edeva pintsaku ja lumivalgete pükste väel mõisapargis patseerides kui põlistammede vahel rahva tragikomöödiat tunnistades.
Read the rest of this entry »
Luuletule kataloog
Pidasin kunagi blogi Luuletule, kuhu panin üles luulearvustusi. Siis tuli elu ja tegi oma karme korrektuure – esmalt magistratuur ja siis laps võtsid ajast ära oma noosi ja luulearvustustele ei jäänud enam midagi. Ega nüüdki pole ajaga priisata, aga vähemalt on mul endiselt plaan jätkata.
Seniks toon varasemad arvustused siia blogisse ümber, on vähemalt silma all.
Luuletule 010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)
“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “…Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).
See kahtlus ja hirm, madal enesehinnang ja siseheitlus kulmineerub pildil lk. 41, kus ilma näota noormees seisab Toomemäe sügislehistel treppidel peaaegu et morni ilmega. Ei liigu üles ega alla. Otsustusvõimetus? “Olen iseenda reetur/ Iseenda nõrkuste Pavlik Morozov” möönab Vabat (“Ma olen ise”).
Võtme annavad kätte sügavalt autobiograafiline “Kooliaed” ja vahest ka “Tegelikult hapram”. Vabat on hingelt nohik, vähemalt nii ta ennast kujutab. “Arm sünnib vägevast argusest/ Head hinged tugevast nohiklikust nõrkusest” vihjab autor (“Röövitud lennuvõimest”). Toomemäe treppidel seisev bipolaarsus väljendub ara, õrna nohikuna, keda sunnib takka teine äärmus, millele nohik hakkab ikka ja jälle vastu: “Astun minamõisniku vastu/ kasekaigastega” (“Vahtralehtede sosin”).
Omal moel bipolaarne on ka looma hing inimese kehas (“Üksik ja hundine”, “Üleneda”). Vabat on üksik hunt, kes otsib kaaslast ja selgust: “Sinu pilk peegeldas mu hundisilmi” (“Aknaklaasi taga”). Otsib mingit lahendust, “Ei taha viiki/ Tahab üles” (“Tegelikult hapram”). Pürib kõrgele, taevale järele (“Taevale järele”). See igavene sügise-kevade vaheldumine on justkui mingi ümbersünniring, millest (inim)loom tahab vabaneda. Vabat tahab vabadust. Enamasti hingeheitlustest, kohati ka sotsiaalsest survest.
Ent kuna luulepublik on viimasel ajal sotsiaalsuse vähendamist nõudma hakanud, on “Naerutaltsutajas” sotskriitikat suhteliselt vähe. Ühe noore mehe sisevõitluse kõrvale mahub siiski üht-teist ja mulle endale on see tuttav ning armas. “Meie ajastu nokia” ja “Talurahvaseadus” võtavad mõnuga ümbritseva kallal ja ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks jätkata. Vabati hundihambad purevad vahel väga leidlikult. “Meie ajastu nokia/ on mittesõitev ratsionaalne katus/ maksad 50 aastat/ ja maksavad lapsed ka/ aga linnud räästal ei laula” (“Meie ajastu nokia”). Ilus ju.
Üksikud sotspõiked aga ei varja “Naerutaltsutaja” isiklikkust. See ei ole maailmaparandamisluule, kuid kindlasti mitte ka igitüütu “appi mul on nii halb” emohala, millesarnast on trükitud väärtuslikele paberitele liiga palju. Vabati tõstab sadadest omalaadsetest kõrgemale just see kohati ilmnev osav pilk, mis näeb igapäevasest läbi ja leiab selle tagant midagi uut, olgu see siis armas leid nagu “…Tee veel pritsis/ su õnnelike jalgade all/ vihma tagasi taevasse” (“Äralennanud”) või tore võrdlus stiilis “…kõva jää krigistab traktorjaid hambaid” (“Kallis tule mulle järele”).
Kuid pole head ilma halvata. Luulekogu on küll ilmselt üsna hoolikalt koostatud, kuna teemad (sügis, ülespoole pürgimine, suhtlus kallimaga) kalduvad asuma tekstigruppides ja autor ise on jaganud kogu kolmeks. Ent tekstilises mõttes esineb muidu siledal stiiliteel ootamatuid auke. Näiteks on vihaleajavalt tüüpiline see, et luuletused algavad kenasti ja pilkupüüdvalt, kuid ei kanna lõpuks ennast välja või vajuvad viimaste ridadega abitult lössi. “Musta mere ääres” ja “Isa” näiteks algavad tõesti toredalt, kuid edasi kuhtuvad kuidagi armetult. Lisaprobleeme tekitavad tekstikordused, mis mõnikord ei mõju vajalikuna (“Armujad” on üks luuletus kahe hinnaga), teinekord katsuvad asjatult varjata üsna lihtsakoelist ideed (“Eravaldus”) ja sageli käivad lihtsalt närvidele – luuletuse “Epp” pealkirja kordamine ridade vahel mõjub lõpuks nii, nagu raiuks keegi lugeja kõrva ääres puid.
Sellest hoolimata on “Naerutaltsutaja” ühtlane retk ühe heitliku ja kahevahel rabeleva mehe mõttemaailma. Siin on marutõbine sügis, see kuldaeg, mida katkestavad paduvihmad ja lumetormid. Igavene kool, kus taas tunda vana tuttavat alandust ja häbi, aga siiski ka igatsust ja ihalust – nii puhast, nagu saab tunda vaid üks noor inimene, kelle maailmas on ainult kaks äärmust. Must ja päiksekollane.
Luuletule 009: Pisut kaootiline kutsikas (Klaus Eduard)
Luuletule 008: Hirmus kange luulevirre (Ott Heinapuu)
Luuletule 007: Bipolaarsus sinu aknal (Eliina Korts)
Luuletule 006: Lumehullunud ekslemine eesti haikudes (Kaspar Jassa)
