Egokulturism

Kõigist inimsoo ametitest on näitleja üks skisofreenilisemaid – ei tulegi meelde teist sellist, kus inimene puhtsüdamlikult teeskleb, et on keegi teine ja ülejäänud tema ümber mängivad seda kaasa. Mõni ime siis, et süngeimatel hetkedel vajub näitleja savijalgadel mõistus viltu ja teda rapivad sellised eksistentsiaalsed mõtted, mis enamikele inimestele tulevad alles poolel teel surma poole.
Seda enam, et neid „teisi“, keda näitleja teeskleb, on mõnikord kümneid; ühel õhtul üks, järgmisel hommikul teine, samal õhtul kolmas. Kolm isiksust, keda tuleb mõista ja omastada. Kas selle kõrvale mahub üldse näitleja enda isiksus? Kuhu mahuvad elukaaslane, lapsed, sõbrad? Kui üldse? Leofred Luuk (Aivar Tommingas) ongi jooksnud täiskiirusel vastu hirmuäratavat müüri, mida vanamoodsalt nimetatakse „keskea kriisiks“, kuigi tegelikult ei sõltu see absoluutselt vanusest. See on eksistentsiaalne kriis sõna tõsises mõttes, see on liitküsimus „Kes ma olen ja miks ma elan?“ Näitleja amet lihtsalt võimendab seda ja toob karmimalt ja sagedamini esile kui mõnel muul elualal, kus on võimalik enne vastu seina põrutamist kiirkäigul teha läbi kõik need ühiskonna poolt vaikimisi (või üsna sõnaselgelt) ette kirjutatud etapid. Vaatasin etendust naabrinaise Ingega, kes on terapeut ja kuulnud üsna palju neid lugusid, kus inimene kurdab, et avastab ühel hetkel õudusega: kogu ta senine elu on ära määratud ja teda sealt läbi lohistatud/meelitatud ning alles nüüd tekib küsimus: „Aga mida mina ise tahan?“ Tugev on see, kes on jõudnud näiteks kuuekümnenda eluaastani nii, et tal pole „neid teatud kahtlusi“. Tugev või siis lootusetult passiivne.
Kuuekümnes juubel on ilmselt üsna hirmuäratav teetähis, ent ainult juhul, kui inimesel on tungiv vajadus oma senist elu prügikasti saata. Mis seal tegelikult on nii hirmutavat? Leofred Luuk ei taha leppida sellega, et laval mängitakse, teeseldakse, et see kõik on üks silmakirjatsemine ja kaduv kunst. Aga ometi selgub, et ta tegi seda täiel rinnal, vabatahtlikult ja mõnuga. Miks seda salata ja ennast klobida? Mida annab see, kui sa surud endas maha kogu mõnu ja siunad end nõrkuse eest? Olla munk või erak uhkes üksinduses sobib ainult siis, kui sa usud tõsimeeli, et see on ainus tee lunastuseni. Kui ei, lõpeta see enesepiitsutamine. Kuri vaim jääb kiusama seni, kuni sa endaga rahu teed.
Kuuskümmend aastat mängitsemist ja teesklemist eraelus, vot see on küll patt. Selline patt, mis võtabki ihara ja julma kiusaja kuju. Omaenda süütunde ja kahetsuse kehastus. Ja siin ei aita teatrimaskid ega kõva hääl, siin aitab ainult mõistmine ja heastamine. Vähem kärsitust ja rohkem silma vaatamist. Teater ja elu, need ei olegi lahutamatud asjad, nagu inimene ikka ja jälle avastab. Ainult et teater peaks jääma koduukse taha; kodu on see, kus maske pole. Vastasel juhul sõidab eesriie varem või hiljem ette. Okei? Okei.