Vihka mängureegleid, mitte mängijaid
Üks inimene ütles kunagi, et ta ei pruugi nõustuda teise arvamusega, kuid ta kaitseb surmani tolle õigust midagi arvata. Sellele kirjutan alla ka mina ja ma kaitsen raevukalt inimeste õigust ennast väljendada, tehku see mulle nii palju nalja või haiget kui teeb. Ei, pole vaja muretseda, ma ei hakka rääkima homoteemast, seda on käsitletud mõlemalt poolt juba külluslikult.
Tahtsin lihtsalt öelda, et minu jaoks on Voltaire’i maksiimi pannud kõvasti proovile hoopis reaktsioonid Mari-Liis Lille sõnavõtule. Just nimelt reaktsioonid, mitte pöördumine ise. Sest kuigi ma vaidleks Mari-Liisiga mõne punkti sõnastuse üle või jätaks võimalusel paar punkti välja (A. Herkel juba juhtis tähelepanu venekeelsete koolide küsimuse mitmemõttelisusele ja pealegi on see väheke teine teema kui Eesti kodanik vs Eesti riik), olen ma üldiselt pöördumisega nõus.
Aga need reaktsioonid, jah. Võtame järjest. Read the rest of this entry »
Ta elagu („Autori surm“, Tartu Uus Teater)
Teater peab olema mäng. Niipaljukest olen ma nüüdseks ära õppinud. Kui teatris täiskasvanud inimesed kujutavad ette ja teesklevad, endal silmad tõsised, saan ka mina mänguga kaasa minna ja sellest tulebki elamus. Teater on vaataja türannia. Mina otsustan, kas ma usun või ei usu. Kui usun, rahunevad ka näitlejad. Kui ei, langeb illusioon klirisedes kokku ja rahulolematuks jäävad kõik osapooled. Kümnenda märtsi õhtul Issanda järjekordsel aastal istun ma endises Pühavaimu ja vaeste heidikute pelgupaigas ja vaatan, kuidas laitmatus riides mees ilmutab end Pariisi kortermaja aknal. Ja kuidas isa ja poeg vahetavad oma hinge, püha vaimu, nagu mängukanni. Mina olen ka seal. Ma olen osa sellest mängust. Read the rest of this entry »
Riik - see oleme meie
Täiendus 23.11.12: Ott Lume artikkel on põhjalikum ja mõlemapoolsem kui paljud teised. Ei kirjuta alla kõigele, kuid ta juhib samuti tähelepanu olulistele punktidele ja ei tegele ainult ad hominem hartalaste peksmisega
Sama rõõmustav on lugeda vähemalt sõnades väljendatavat Eesti presidentuuri ametlikku seisukohta. Tähelepanu on juhitud, sõnumit kuulda võetud, asjad liikuma lükatud. Nüüd on vaja juba rahulikuma peaga seda protsessi juhtida.
Mitte ei saa vaiki olla. Iseenesest on tervitatav, et Harta 12 lükkas palli jõuliselt liikuma ja arutlused käima, kuid kohati on need arutlused ikka üsna arutud (kuigi eeldan, et Vootele Päi blogisissekandest tõlgitud artikli näol on tegemist lolli naljaga, seepärast pole mõtet seda eriti käsitleda). Küll aga on olulised ja mõtlemapanevad Iivi Anna Masso tähelepanekud. Read the rest of this entry »
Kui armastab, lööb haamriga („Materjali vastupanu“; Alalooga & W & Kulla & Lock)
Ilmus 7.12.2012 Sirbis
„Materjali vastupanu“ on mehelik teater, sadoteater (sellest edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole või kui on, siis mattuvad nad vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on tigedad ja pobisevad Andreas W monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinatega kui ka publikuga. Vaatajate poole lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik „Näh, lõin sind kiviga. Ega ta sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?“ Read the rest of this entry »
Pehmelt öeldes huvitav seisukoht Mihhail Lotmanilt
Tekst on vastuseks Mihhail Lotmani poolt tema veebilehel avaldatud artiklile ja osundab kell 18:30, 17.11.2012 sisaldunud lausetele.
Sellele, miks inimene ei soovi mingile pöördumisele alla kirjutada, on võimatu vastu vaielda. Isikliku hääle andmine ja konkreetse arvamuse avaldamine mingis küsimuses on ja jääb demokraatlikus ühiskonnas ainult ja ainult selle inimese enda valikuks ja õiguseks. Seepärast ei näe ma põhjust arutleda Mihhail Lotmani keeldumise üle kirjutada alla Harta 12 nime kandvale pöördumisele. Read the rest of this entry »
Kurjalillede keskel (Von Krahl, „Lillede keel“)
Teatris on sageli ja kaua olnud kombeks see, et laval toimuv on osake ümbritsevast reaalsusest – välismaailmast teatriseintega kapseldatud jätke, mis on selgelt ülejäänud elupuu küljes. Teinekord jääb mulje, et saalis toimuv on mingil ajahetkel eraldunud siinsest reaalsusest ja kasvanud kasvuhoonetingimustes omaette; määndunud ja väändunud mingiks „normaalse“ ehk normipärase mõistuse jaoks ebaloomulikuks keskkonnaks. „Lillede keele“ ruum ei ole siin ja praegu ega ka minevikus – see on kasvanud ja pungunud nagu intsestilembene, venna ja õe lapsi omavahel paaritav taim, mis parasiteerib iseennast. Iga manifestatsioon, tegelane, on osa sellest tervikust, ent ometi on see tervik eraldunud maailmast ja elab pahelist, salalikku, keelatud elu. See ruum on liiga läbipõimunud ja umbne, sealne vesi seisab ja mädaneb, uksed ei vii kuhugi mujale kui läbitungimatusse väädipadrikusse, kust sisemine reaalsus põrkab tagasi. Kui üks manifestatsioon lahkub lavalt, imbub ta elavatesse seintesse ja naaseb sealt siis hiljem jälle samasugusena, kuid siiski pisut muutununa. „Lillede keel“ on elusorganism, aga normaalsele inimesele sama eemaletõukav kui vakladest kubisev ja surmavalt haige loom. Selleks, et sellele loomale pai teha, peab mõtlema teistmoodi kui on normaalne. Viidates Taavi Eelmaale (vt. Draamafestival 2012 raamat), saabki suurt valu esitada vaid „esteetilise hüsteeriaga“. Ehk siis emakast põhjustatud esteetikaga? Lorcasarnet sünnitab lavale platsentalaadse terviku – meeldib? Või ei meeldi? Sünnib või ei sünni (süüa), vahepealset vist polegi.
Read the rest of this entry »
Mõnest mõttest Eero Epneri ainetel
Nagu Eero Epneri artiklitega ikka, kipun ma enamike asjadega nõustuma. Lihtsalt osade inimestega on nii, et tunned tema mõtetes ära tugevaid sarnasusi. Aga, aga… Natuke võiks neid täiendada ja vastu vaielda ka. Read the rest of this entry »
Kes endale auku kaevab, see ise on („Karjäär“, Vanemuine)
Ükskõik kui ükskõikselt inimene edasi tormab, ikka läbi tähtede raskuste poole pürgib, alati on kusagil kellegi tüütu hääleke, mis ütleb: „Inimesele on vaja õhku ja armastust“.
Muidugi võiks öelda, et see kõik on elementaarne. Õhk on elementaarne, armastus on elementaarne. Aga miks peab siis aeg-ajalt seda meelde tuletama? Miks tulevad õhk ja armastus meelde alles siis, kui neid enam pole?
Vahel näib, et elu jookseb – mitte minul, vaid kultuuriruumil – tsükliliselt kotti. Jookseb sisse ja kotisuu tõmmatakse kinni. Kõigepealt saab otsa armastus, siis õhk. Ühiskond rabeleb natuke aega tummalt ja jääb seejärel tardunult lebama. Sel hetkel on vaja, et keegi – keegi, kes märkab teisi enda ümber, keegi, kes hoolib, keegi, kes näeb silmapiirini –, tooks õhku ja armastust. Need on inimesed, kes hoolivad ka siis, kui enam ei jõua hoolida, kes tunnevad kõigepealt südamevalu ning alles siis janu ja nälga. Maslow põhivajaduste püramiidil tipu poole kõndides on vaja, et enne eneseteostust oleks kõht täis ja süda soe, kuid vahel näib, et need alumised astmed unustatakse paljude poolt ära; et tormatakse ummisjalu kõrgustesse heleda kere ja üksildase südamega. Tippu jõudes tuigutakse väsimusest, näljast ja igatsusest, otsitakse paaniliselt tuge ja toitu. Uku Uusberg on seni nähtud lavastuste põhjal olnud alati see mees, kes istub juba püramiidi tipus, võtab sind nähes välja praeliha ja piimapudeli, paneb sooja teki ümber, silitab pead ja – alles siis, kui sa oled saanud oma alumised astmed lõpuks kätte – küsib hellalt: kuhu sa, kullake, tormad? Kõik see, mida sa praegu siin sisse ahmisid, oli all ju olemas. Oleks sa hetkeks peatunud, ei hakkaks sa pensionieas nooruspõlve või keskea kriisitormides lapsepõlve taga otsima. Kuid Uku tugevuseks on ennekõike see, et tema arust pole kunagi hilja. Mitte kunagi pole elus hilja maraton pooleli jätta ja rajalt maha tulla. Mida kauem jooksed, seda raskemini see otsus tuleb, kuid seda suuremaks läheb ka jätkamise hind. Read the rest of this entry »
Ilmaennustus Afganistanis: soe ja päikseline
Ametliku hariduskäigu järgi olen ma kraadiga (BA) suhtekorraldaja. See, et ma tegelikult alustasin õpinguid inglise keeles ja olen ka nüüd magistratuuri naastes tegelenud pressiteadete asemel kirjandusteooriaga, on juba omaette teema – tehniliselt olen saanud väljaõppe avalike suhete ja teabe korraldamises. Seepärast tunnen moraalset õigust võtta sõna teemal, mis on mulle südamelähedane: sõja õhutamine ja -kajastus. Viimasel ajal on USA-s plahvatanud meediapomm, kus suhteliselt kõrgetasemeline mees (st. mitte reasõdur, vaid kolonelleitnant) Daniel L. Davis on paljastanud oma artikli ja aruande kaudu paljude Afganistanis teenivate USA kodanike suhtumise sellesse sõtta ning – veelgi enam – lokkava dihhotoomia kohapealse tegelikkuse ja USA armee optimistlike teadete* vahel. Read the rest of this entry »
Ringmäng nelinurgas („Kuningas sureb“, RA.A.A.M)
Homayun Ghanizadeh (minu poolt nähtud) lavastused jätkavad üsna selget joont – varjamatut kriitikat oma kodumaa aadressil. Hullunud Caligula, diktaatorlik Kreon ja nüüd kusehaisune ja haiglane Egon. Iraanlase iroonia võlu peitub minu jaoks selles, et tema torked ei ole nii töntsid ega igavalt läbiloetavad kui võiks poliitilise teatri puhul eeldada. Ghanizadeh pilkab oma valitsejaid ja kaasmaalasi läbi mõistujuttude, pealtnäha vanade lugude omanäolise tõlgenduse. Read the rest of this entry »
Teater on üks masina värk („Kes suudaks asendada inimest“, NO99)
Kuidagi veider on taaskohtuda näitlejatega, kes on robotid. Eks uudsuse võlu kadumine osaliselt muidugi ka lahjendas olukorda, kus NO99 laval möllasid näitlejad, kelle jalgadeks on Boschi* trellpuurid ja nägudeks kõlarid. Aga kõige enam röövis potentsi vahest see, et kui esimeses lavastuses põimus mingi heinalõhnane lüürika metalse masinhullusega, siis teises lavastuses näeme köögipoolt – nii otseses kui kaudses mõttes. Roboteid grimeeritakse (st. neile kruvitakse kostüüm selga), robotid loevad tekstiraamatut (st. suhtlevad avalikult oma kontrollsüsteemiga), robotid keedavad muna. Viimane pole küll metafoor, munad tõesti keevad, aga vajadusel saab siit tõmmata paralleeli Homayun Ghanizadeh’ „Antigonega“, kus muna sümboliseerib elu/hinge. Read the rest of this entry »
Võõraste tädidega pole mõtet rääkida
On olemas nähtus nimega „Tädi-blogi“. Kuna selle autori(te) kohta puudub blogiprofiilis igasugune info, ei oska ma öelda, kas tegemist on ühe inimese või terve grupi mõtteavaldustega ega seda, kas isik on anonüümsusloori alla varjuv avaliku elu tegelane või nii-öelda vähetuntud tavakodanik. Blogi autorluse peitmise tõttu ei tunne ma ennast sellise spekuleerimise üle kuigi suure süüdlasena. Igatahes ei ole ma selle blogi korrapärane lugeja, sest meie maitsed ei ühti kuigivõrd. Mis pole probleem – sama kehtib minu ja Danzumehe kohta, kuid teda on teinekord vägagi huvitav lugeda.
Probleem seisneb pigem selles, et ligimeste utsitamise järel olin sunnitud vaatama läbi „Tädi-blogi“ artikli “Teatritaoline produkt“. Minu reaktsioon lühidalt: mnjaa. Minu reaktsioon pikemalt?… Read the rest of this entry »
Kellele jääb viimane sõna? (”Misery”, NO99)
Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt. Read the rest of this entry »
Hennessy esitleb: Saatuse iroonia ehk hüva feili
Hetk enne seda, kui NO99 jõudis oma lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ ühe kurikuulsaima ning jõhkraima sketšini, katkes ETV pilt ja varsti võis nautida otseülekannet Hennessy poolt toetatud kontserdist. Kuidas võtta? Kultuuriküsimuste üle arutlenud näitlejad vahetas välja konservatiivne publik konservatiivse muusikaga. Minu arust on siin kaks varianti. Esimene, tõenäolisem, on see, et lavastus sõitis sisse otseülekande algusaega. Ainult et tegemist oli salvestusega. Niisiis, kes ei märganud, et salvestus algas valel ajal? Oleks võinud ju lasta mingi tekstiriba üle ekraani, et „vabandame, otseülekande tõttu katkeb teatrietenduse salvestus enne lõppu“. Teine variant on paranoilisem ja tobedam – kappa kusemise sketš läks otsustajate hinnangul üle piiri ning vajutati nuppu. „Nii, rohkem me seda rõvedust ei näita. Minister on avalik isik ja sellist jubedust pole vaja.“ Olgem ausad, on küll variant, aga ei kõla eriti usutavalt. Read the rest of this entry »
Must riie on meie toal („The Rise and Fall of Estonia“, NO99)
Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu. Read the rest of this entry »
Kuidas vägistada privaatruumi („Three Kingdoms“, NO99)
„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus… Read the rest of this entry »
Tüdruk läind lavale („Sugrierror.com“, Klemets/Türnpu/Koldits)
Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan. Read the rest of this entry »
Täitsa lõpp, jumala eest („Gilgamesh ehk Igaviku nupp“, Von Krahl)
Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi? Read the rest of this entry »
Esteetika võitmatu hingus („Ise-organiseeruv süsteem“, Kaljujärv/Vaher/Jansen)
Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte. Read the rest of this entry »
Maailm tema silmades
Selline vaatepilt avaneb mulle nüüdseks juba rohkem kui neli nädalat. Ja võib kohe päris kindlalt öelda, et see vaatepilt on imeline. Pole üllatav, et poja sünd on muutnud kogu minu elu, aga võib-olla üllatavam on see, et need muutused on olnud ikka pigem positiivsed.
Ma ei tea, kui palju mängib senises kogemuses rolli meie pigem hellitav suhtumine oma poega, aga igal juhul on - arstide ja sugulaste kinnitusel - tegemist erakordselt rahuliku ja meeldiva lapsega. Minul jääb vist õnneks nägemata see kurikuulus “värske lapsevanema põrgu”, kus pisike sireen üürgab läbi öö ja päeva ning ei tegele muu kui põhivajaduste rahuldamisega. See vaatepilt, kus laps lamab rahulikult ja uurib sügava, siira tähelepanuga ümbritsevat maailma, on meie kodus reegliks, mitte erandiks. Sugulaste ja tuttavate kahjurõõmsad märkused stiilis “Noh, saate üldse magada ka või?” langevad õnneks kurtidele kõrvadele. Jah, muidugi ma ärkan öö jooksul mitu korda üles, aga mähkmete vahetamise järel lähme jälle ilusti magama. Pealegi on pisipojal just kella 5-6 paiku suurepärane tuju (tema jaoks saabub vist hommik), kus ta kõkutab, kilkab ja naeratab valimatult. Ühesõnaga, idüll. Read the rest of this entry »
Muinasjutte Martinist
Ma olen nüüd üheksa päeva olnud isa ja see on mõjutanud ka mu loomingut. Juba sünnitusmajas sai magavat vastsündinut vaadates kirjutatud kaks muinasjuttu, mis panevad alguse lugudele Martinist - nimi tuleb loomulikult nende kangelasest Martin Aleksander Pulverist.
Peategelane ise pole kaugeltki nii vana, et olla neid muinasjutte ise läbi elanud, pigem on lood mõeldud Martinile, kui ta kunagi tahab neid kuulata/lugeda. Aga samas on nad mõeldud kõigile lastele. Nii et need kaks lugu on esimesed muinasjutud tsüklis, mis pikeneb loodetavasti juba varsti.
Kõigusoojastest ja külmast verest (Tartu Uus Teater, „Sisaliku tee“)
Tulevase haridusministri Aaviksoo kiilulõhe „meie-nemad“ tõi meelde vana hea eristuse, mida „tsiviliseeritud“ inimene on soovinud unustada. Ühel pool aeda on meie, normaalsed ja terviklikud olendid, teisel pool aeda on nemad, need grotesksed värdjad. Kole peegelpilt, kelleta pole meid. Tartu Uus Teater hoiab nüüd seda peeglit vaatajate ees ja vaataja ohkab kergendatult. Need seal pole meie. Jah, nad räägivad tööasjadest, vallandamisest ja eksistentsist, nad räägivad elust enesest, aga nad pole meie. Nende naha all on sisaliku hing ja mõne väljavalitu all koguni sisaliku süda. Nad tantsivad reptiilsete tulnukate kohmaka pilli järgi ja neid kasvatatakse nagu poolearulisi kurke.
David Icke on pakkunud lahenduse sellele, miks maailm on omadega nii panges nagu ta on – selliseid lahendusi on tahetud juba aegade algusest ja enamasti on vastuseks olnud Ariman, Saatan, pärispatuga inimene või liiga vabalt paljuneda lastud alamad rassid. Ühesõnaga, maja lekib igast küljest, torustik on umbes, lagi hallitab kassikusest ja aknad vajavad vahetamist. Keegi peab selle jama eest vastutama. Asi on sisalikes. Meie oleme nende kasvuhoonekurgid ja ilmselt jälgivad nad meie eksistentsiaalseid probleeme umbes sama härdunud huviga nagu aednik piidleb oma haigustesse kärvavat eksemplari. Hommikumantlis, kohvitassiga tugitoolis lösutav ülemrass muigab laisalt meie lolluste peale, aga nende kibedates pupillides on mingi roomajalik huvi. Midagi sellist, mis paistab hiirt jälgiva kobra silmades.
Asi on muidugi tõsine – maja lekib, aga lahendust ei paku keegi. Kas inimene on orjastatud, kiibistatud ja digitaalse lamelõbususega uinutatud lihav patarei mõnele maatriksile väljaspool reaalsust? Ei tea. Võib-olla ei peagi teadma. Teatud filosoofilises mõttes on südamelähedane see, millise naudinguga Cypher filmis „The Matrix“ hammustab verist steiki ja kuulutab, et ta teab: seda lihatükki pole tegelikult olemas, aga teda see tõesti ei huvita. Teiste sõnadega, ta on kusagil klemmide küljes ja toidab oma bioenergiaga mingit akut, kuid lihatükk on piisavalt maitsev, et sellest mitte hoolida. Kas see on halb? Mitte tingimata. Halb on see, kui sa ei tea, et lihatükki polegi olemas. Hea on see, kui sa seda tead, aga sind lihtsalt ei huvita. Ilmselt ideaalne on see, kui sa tead, et steiki pole olemas ja sa otsustad seda ka teistele öelda. Igaühele jääb oma valik. Peaasi, et see on teadlik.
Kasvuhooneefekt mõjutab ka neid, kes sellesse ei usu.
Oli enne, muna ja kana (Sõltumatu Tantsu Ühendus, „The Drone of Monk Nestor“)
Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.
(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)
Kõnni minuga teadvuse hämarustesse
Ma ei saa väita, et ma usun aegruumi olemasolusse, aga kohati on küll tunne, et – vähemalt minu – elu on nagu hiiglaslik kortermaja, selline vanamoodne New Yorgi üürikorterite labürint, kus on veidralt emotsionaalsed seinad ja tühjad koridorid ja lõputu arv koltunud uksi, mille tagant kostub summutatud hääli. Just täpselt nii eladki, et kõnnid mööda neid koridore ja aeg-ajalt avad ukse, astud sisse mingisse pealtnäha terviklikku ruumi ja elad seal – vahel nädala, vahel aasta, vahel kümnendi – , ilma muud maja üldse hoomamata. Alles siis, kui on aeg lahkuda ja sa lähed (kas siis vabatahtlikult, kellegi survel või sisemisel sunnil) uksest välja, astud taas koridori: tabad end uuesti koridoride ristmikel. Ja senine elu pole muud kui selja taha jäänud toad, mille uksed on sulgunud ja nende tagant kostab nüüdseks minevikku jäänud hääli.
Mina küsin, sina vastad - aga ausalt (”Edu”, Tartu Uus Teater)
Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi. Read the rest of this entry »
Vääratuse ilu (Rakvere Teater, „Kunstveri- ja pisarad“)
Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon. Read the rest of this entry »
Buurja mglooju nieeba kroojet
Õpetaja Krjukova tunnid vene keelest polnud kõige informatiivsemad ega grammatilisemad, küll aga jättis ta kustumatu mälestuse oma veidra tehnikaga. Alles nüüd, didaktika kursuse järel, oskan seda nimetada: sugestopeedia. Just seetõttu jõime tunni ajal samovaris valmistatud teed, sõime kooli kohvikust ostetud saiakesi ja laulsime Puškini ning Jessenini sõnadele tehtud laule või kuulasime grammofoniplaatidelt vene lüürikat. Read the rest of this entry »
Talve(muinas)jutt
Kargel ajal muutuvad mõtted saledaks, täpseks ja tähelepanelikuks nagu talvehundid. Piilun lumiste kuuskede vahelt, kuidas inimesed purevad üksteist (kriitikud „Sirbis“ ja isiklikes blogides näiteks) ning kuulan imestusega, kuidas iga viimane kui kultuurivaldkond on tapetud ja mädaneb kusagil prügikastis. Teater on ajaloo süngeimas madalseisus, proosa on surnud, luule lahustatud olematuks, arhitektuuri mõrvas sisevõitlus, kunst… kunsti pole ega tule. Põhimõtteliselt võiks öelda, et Eestis pole (enam?) kultuuri ja põhimõttelised inimesed seda ütlevadki. Read the rest of this entry »
Aegluse talutav raskus
Lugesin Lugemisaasta plugina (Facebook) kaudu viidatud artiklit ja nõustun. Aeglane lugemine on oskus, mida – ka minul endal – on hädasti tarvis. Olen väga võimekas igasuguses kiirlugemises, mis kasutab hoopis teist mäluosa: loen näiteks järgmise seminari jaoks kiirkorras läbi mingi artikli ja võin sellest seminaris pikalt pajatada. Aga 12 kuud hiljem ei mäleta ma enam sellest sõnagi. Read the rest of this entry »
Türklased kosmoses
Sain just läbi STRATFOR-i juhi George Friedmani raamatu „The Next 100 Years“, mis proovib pakkuda sidusat ja geopoliitilist ennustust selle sajandi kohta. Kiire kokkuvõttena ütlen, et vääris igati lugemist, kuid ei püsi hästi koos – sõna otseses mõttes, köide laguneb juba esimese lugemisega…
Igatahes. Geopoliitika on nii mõnegi isiku jaoks ärritav sõimusõna, millega õigustatakse võimurite poolt kõiksuguseid sigadusi. Ilmselt see on ka paljudel juhtudel nii, aga selles pole süüdi mõiste „geopoliitika“ ise. Mina usun küll, et suurt osa riikide ja rahvuste käitumisest mõjutab nende geograafiline asend ning sellest tulenevad ressursid (või nende puudumine). Siin on muidugi kerge minna äärmustesse ja hakata tuletama riigi käitumist ainult laiuskraadist või maavaradest, aga kui äärmusi vältida, on geopoliitika siiski üsna usutav asi. Näiteks Jaapan on sunnitud maavarade puudumise tõttu neid sisse tooma ja see kahtlemata mõjutab ka riigi poliitikat – sarnaselt Eestile, kes ei saa naftat või gaasi ju ise toota, mistõttu me sõltume näiteks suuresti Venemaast. Read the rest of this entry »
Indoneesia vulkaan tappis beebi
Kuna mul kukkus eilse Postimees Onlaini artikli pealkirja nähes karp lahti, hakkasid mõtted palavikuliselt plagisema. Esmalt mõtlesin kirjutada need pikemaks esseeks, siis aga kujunesid hoopis lühemaks luuletuseks. Kusjuures esmakordselt panen sissekande asemel üles luuletuse. Vabandan juba ette.
indoneesia vulkaan tappis beebi
indoneesia vulkaan tappis beebi
peitis selle sahtlisse
ja eitas kõike
iidsest ajast peale
oli ta paisunud omal moel
kuid keegi ei osanud kahtlustada
oleks siis keegi teadnud
oleks võinud midagi ette võtta
juba gustave courbet teadis
et vulkaan on elu algus
komeedi viljastava sissepritse
emalik lõpp
oleks siis keegi teadnud
jumal küll
Elevandiluust torn, vaatega verele
Õndsad on need, kes on teadmatuses, sest neid on imelihtne kallutada ükskõik millises soovitud suunas. Ütle mulle sõna „isolatsionist“ ja esimese asjana meenub mulle rahulolev, tüse kääbik, kes soovib parema meelega piipu popsida ning ei taha mitte midagi maailmast teada. „Meie teemadeks peaks olema hortensiad ja lõvilõuad, härrased, mitte Hiina või Ladina-Ameerika. Ärgem rikkugem õhku koledate asjadega, joogem parem teed ning imetlegem mu kaminasimsil olevaid portselankujukesi. Kas meil pole mitte kena ilm? Ma palun, ärge rääkige sõdadest, see on nii hirmus teema…“ Read the rest of this entry »
Kui kaugel on spagetid? („Caligula“, Mungu Theatre Group)
Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist? Read the rest of this entry »
September Tartus
September. Puud punastavad, õige pisut. Õhtuti on juba tunne, et talve külm käsi libistab end üle õla, kuid kui selle peale ehmatad ja ümber pöörad, on ta juba kadunud. Suitsune sügisving alles imbub läbi seinte ja lehed pole veel lõplikult kõdunenud.
Esimest korda üle kuue aasta veedan ma nädalapäevi loengutes. Esimest korda elus naudin ma seda südamest. Bakalaureuseõpe algas suuresti siiski tänu (ühiskondlikule) survele, akadeemilise inflatsiooni tõttu on see kraad sageli vajalik lihtsalt selleks, et enda olemasolu tööandja kriitilise pilgu ees õigustada. See on otsekui pass, mis kinnitab, et sul on õigus saada osa mingitest hüvedest. Read the rest of this entry »
Sahtleid revideerides
Vaatasin üle oma blogi alajaotused “Luule”, “Muusika” ja “Proosa”. Jõudis kohale, et pole neid kaua uuendanud ning seepärast täiendasin neid nüüd.
Panin luule alla üles veel mõned (avaldatud luulekogu) järel kirjutatud luuletused, täiendasin oma esimese romaanikese infot proosa all, kuid kõige tähtsam: lükkasin üles suure koguse oma muusikat. Senine valik umbes kuuest palast oli piinlik, kuna olen komponeerinud 40 korda rohkem muusikat…
Ühe sõltlase ülestunnistus
Kirjeldamatult palju kirjanikke on öelnud: selleks, et kirjutada, tuleb kõigepealt lugeda. Selle loogika järgi peaks käesolevale (lugemis)aastale järgnema minu puhul mingi suurvorm. Sest ma pole aastakümneid nii palju lugenud kui viimase poole aasta jooksul. Lugemispalavik, see haigus, on süvenenud ajapikku, peaaegu märkamatult. Read the rest of this entry »
Tule eile meile ja pane suu kinni
“Ja too lavameister, kelle käsutuses on säherdused kiired ja kes suudab ühe neist ülalt langevaist õudust äratavaist kiirtest otsekui sädeleva mõõga otse palvetava Gretcheni hinge puurida, samal ajal kui hirmuäratavad orelihelid soonivad naise kehasse nagu ketid, too meister, kes suudab vormitu, rõhuva kongi kalbesse surmaõhustikku heita taevastest kõrgustest ühe meekarva, ebamaise õndsuskiire, mille ees taganeb kõik sünge, hajub kõik õudust äratav - kas siis too lavameister, kes suudab selliseid kiiri heita, peaks nende heitmise ära unustama ja püstitama hoopis mingi toomkiriku, kindlapiirilise, maalitud lõuendite ja raskete võlvkaartega gooti nikerdustöö, mis lööb kõikuma, kui kleidisaba seda riivab, ning peaks ehitama puust lavalaudadele kongi, “tõelise”, õled põrandal, paberist trellidega, selle asemel et lasta saladuslikku, ebamäärasesse pimedusse mähitud ruumi, kus elutseb teadmatuse maagia, langeda valgusel, mis täidetud sõnulseletamatu jõuga?”
Read the rest of this entry »
Üks sell tahab saada meistriks
Kui nüüd lõpuks ausalt ära rääkida, siis oli see täiesti loogiline samm. Arvestades seda, kui vastumeelselt ma sealt õppetoolist lahkusin, kui väga mulle meeldib see valdkond ja kui mõnuga ma loen sellest kirjutatud raamatuid, siis oli see tõepoolest suhteliselt vältimatu.
Nii et, jah, ma astusin magistratuuri. Ametlikult on selle nimi anglistika ehk inglise keel ja kirjandus. Ja kultuur. Ja üldse kõik ingliskeelsusega seonduv. Oleks võinud võtta kitsalt tõlkeosa, aga ma tõesti tundsin puudust keeleteadusest.
Once a language nut, always a language nut…
Mul on tegelikult salajane missioon ka, aga selle realiseerumisega läheb aega – ütlen vihjeks vaid niipalju, et mu magistritööl saab olema käegakatsutav tulemus. Selline lapatav, paljude lehekülgedega.
Täiendus peale esimest semestrit: või, noh, mitte see tulemus, mida algselt planeerisin. Elu kulgeb ootamatult, vahel tulevad uued mõtted. Vahest koguni paremad…
Õhuloss ja piinakamber („Kes kardab Virginia Woolfi“, Linnateater & NO99)
Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi. Read the rest of this entry »
Ühtne Eesti: peeglike seina peal
Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »
Aaroni kepp- Kas isa või ema September 10, 2012
- Artishok
- PLATS PUHTAKS – ENTER THE UNTITLED May 3, 2013
- Hajameelne
- Nii palju siis seemnepaanikast May 7, 2013
- luule ja jaur
- Lugu vaimuvalgusest May 19, 2013
- pilve koht
- kurosawa March 19, 2013
- Tuulelohelend
- Top top top. May 2, 2013
