Mida hing ihkab (Tartu Uus teater, “Unusta/Unista”)

(Ilmus Sirbis 18.1.19)

Küllaltki lühikese aja jooksul on esietendunud kaks lavastust, kus otsitakse hinge ja keha puudutavatele küsimustele vastust seoses tulevikumaailma androidide, masina ja inimese hübriidide ning lihtsalt muundatud inimesega. Vanemuise lavastuses „Beatrice“ maadeldakse ennekõike sellega, kas hinge saab kanda ühest kehast teise või läheb midagi kaduma või tuleb midagi juurde. Tartu Uue teatri lavastuses „Unusta/unista“ suundutakse lavastaja Ingmar Jõela juhtimisel otsima, kus see hing ülepea on. Kartesiaanlik dualism viis omal ajal ummikusse, sest Descartes ei suutnud kuidagi näidata, kus asub keha mõjutav vaim. Jim Ashilevi näidendis aga lahatakse hinge otsimiseks kartesiaanlikku keha üsna verise psühholoogia ja psühhopaatia kokteili abil. Mõni saientoloogist irvhammas osutaks, et need on ju üks ja sama, aga meie seas pole õnneks eriti saientolooge.

Read the rest of this entry »

No Comments

Koni (lühijutt)

Eelmisest sisenejast lahti ununenud välisuksest sisse tuhisedes märkas Tarmo koni. See oli jäänud püsima tahmast mustaks tõmbunud meekärge meenutavasse jalamatti, pool meetrit enne ust. Ilmselt oli selle lennutanud käsi kuulunud hooletult ruttavale kolleegile, mõtles Tarmo enne, kui talle jõudis viimasel hetkel kohale, et põleva suitsuga sisenemine pole vabariigi seaduste silmis sobilik, aga ennekõike – ennekõike! – mõjutaks see väga oluliselt suitsetaja mainet ülemuste silmis ja seda sõna otseses mõttes, kuna need silmad piidlesid sisenejaid mansardkorruse akendest, mis avanesid hiiglasliku fuajee poole, ja taolisesse panoptikoni sisenemine, mis oli nii arhitekti kui firma juhtkonna poolt loomulikult täiesti teadlik käitumine – vastavalt järjekordsele juhtimisteooriale pidi selline Suure Venna silmapaaride esitlemine kutsuma töötajaid koheselt korrale –, sundis selga sirgu lööma ka kõige vabameelsema suhtumisega alluvatel.

Read the rest of this entry »

No Comments

Singel (lühijutt)

Elus on vaja teha valikuid. Alati on olnud vaja. Mõned valikud on lihtsalt valusamad. Või olulisemad. Aga kui sul on valida, kas elada vaesuses või ohverdada üks päev, üksainus päev, et pere sissetulekuid suurendada – ja seejuures mitte narkootikume või oma keha müües –, kas sa teeks selle valiku?

Sest mina tegin. Ja ma ei kahetse seda.

Tõmbasin Singeli-nimelise äpi üldse abikaasa õhutuse peale. See on omamoodi jabur asi, ütles ta. Räägitakse, et kõige rohkem teenivadki just sinusugused õilsad, sooja südamega mehed, ütles ta. Käid äkki mingi neli-viis korda ära ja reis paradiisisaarele on olemas, ütles ta.

Põhimõte oli lihtne. Oled üksildane naisterahvas ja tahad, et su kõrval oleks kas või üheks õhtuks normaalne mees. Kes ei joo, kes peseb nõud ära, kes vaatab sinuga telekat ja hoiab sul kätt ümber. Ei mingit seksi. Tasu sõltub sellest, milline on mehe reiting ja kui kauaks ta jääb. Viiepunktine, vähemalt saja hindajaga mees viieks tunniks? Kakssada viiskümmend euri. Kõlab palju, aga see oli müstika, kui massiliselt oli Singelis naisi, kes otsisid endale kaaslast.

Read the rest of this entry »

No Comments

Asotsiaal (lühijutt)

Kõva koputus uksele. Ehmusin pisut, sest lugesin parajasti Gogolit ja mu mõtted olid 19. sajandi Venemaal. Pealegi istusin kott-toolis, mis oli kümne minuti eest täpselt paika settinud ja mul on nii ülimugav, et jätsin koguni lauale ununenud kohvitassi jahtuma – ja ma jumaldan kuuma kohvi! –, sest ei tahtnud ideaalset istekohta ära rikkuda.

Koputati uuesti. Ohkasin ärritunult ja panin raamatu kõrvale, tõusin kotilt, mis kaotas oma vormi, ja sammusin pahuralt esikusse.

„Jah? Kes seal on?“

„Avage. Politsei.“

Read the rest of this entry »

No Comments

Karlova vaim (lühijutt)

Mõnevõrra on kindlasti irooniline, et Vabadussõja lõpetamise ja rahulepinguga seotud linn sai Juunisõjas nii rängalt kannatada. Sõjad pole Tartu vastu olnud helded ja seekord hävines muuhulgas üks väheseid piirkondi, Karlova, mis maailmasõdades piirdus suhteliselt marginaalsete kaotustega – kui terve kvartali hävitamist Pargi ja Tähe ristmikul saab pidada marginaalseks. Võrreldes aga Juunisõja laastamistööga oli ühe kvartali kaotus tõepoolest pisike, seekord põletati ja pommitati lahingute käigus maatasa enam-vähem kogu Karlova. Ihaste ja Sõpruse sildadelt toimunud rünnakute koosmõjul muutus puust linnajagu hiiglaslikuks lõkkeks ja ei aidanud seal enam ükski suitsuandur ega tuletõke.

Read the rest of this entry »

No Comments

Häbipost (lühijutt)

Olin sel päeval pahas tujus. Tööl läks nii, nagu ta läks ja sõber, kellega pidime jooma minema, hüppas viimasel hetkel alt ära haleda sõnumiga, et tunneb end veidike tõbisena. Sammusin kontorist välja juba üsna tigedas tujus ja otsustasin, et kainena ma täna koju ei lähe. Aga kuhu minna?

Kõige lähemal oli töökohale muidugi see va Püssirohukelder, aga see ei olnud täna variant. Töökoha lähedus võrdus suure tõenäosusega kohata seal mõnd kolleegi ja vot see ei köitnud mind absoluutselt. Ent automaatpiloodiga on see nõme lugu, et pideval kasutamisel kärbuvad enda lihased ära ja nii avastasingi, et vaikimisi valiku maha kandmisel ei jäänud muud üle, kui kõndida Püssikast edasi ja jõuda Raekoja platsi nagu mingile ristteele neljapäeva ööl. Kõnnid paremale, lähed koju. Kõnnid otse, satud Ülejõele ja ükski normaalne inimene ei soovinud seda. Kõnnid vasakule, satud Zavoodi – see oli liiga ohtlik tee. Kutsuv ja sile, ääristatud lubadustega veeta väga mõnus õhtu – võib-olla isegi kahekesi ühes voodis –, aga ma olin piisavalt kogenud teadmaks, et Zavood on nagu heroiin. Eufooriale pole vastast, kuid seda hirmsam on sellest toibuda. Ainsaks raviks kataklüsmilise enesetunde vastu on kas uus laks või surm. Mõni väidaks, et vahet pole.

Read the rest of this entry »

No Comments

Head uudised (lühijutt)

Uhke oli vaadata neid elevil, energiast pakatavaid nägusid enda ümber. Me kõik olime kogunenud siia ruumi ühisel eesmärgil ja me kõik tajusime, et võib-olla olime alustamas midagi suurt, vahest isegi revolutsioonilist. Uus Facebook, uus Google – miks mitte? Apple sai alguse ju garaažis ja Microsoft psühhopaadi piinakambris, miks ei võinud meie uus portaal alata just sellest verevaesest, ohutult valkjast koosolekuruumist Tartu südalinnas ning jõuda lõpuks massiivse peakorterini näiteks Silicon Valley embuses?

Read the rest of this entry »

No Comments

Invasioon (lühijutt)

Ei läinud see pidu nii, nagu mulle oleks meeldinud. Juba toimumispaik, trendikalt tühi katusekorter mereäärses uusehitises, ei olnud selline kinnisvara, mida mina oleks ostnud. Mattvalgete kipsseinte vahele oli liimitud maha õhuke parketilaadne toode, hoolikalt õhukindlaks tehtud pakettaknad tagasid selle, et kogu selle saja ruudu peale ei olnud ühtegi grammi värsket hingust.

Aga ennekõike käis mulle närvidele sealne seltskond. Ise olin muidugi süüdi, et tulin, ega keegi käsi selja taha ei väänanud ja uksest sisse ei visanud. Facebookis konutades tundus kutse olevat veel üsna mõistlik, kuigi mingi sisemine kaitseingel hoiatas, et kutsuja oli ju pooltuttav ja tekst oli saadetud laiali vähemalt paarikümnele inimesele, mitte mulle isiklikult. Samas, kutsutute nimekirja vaadates tundus, et kolm-neli olid tuttavad näod, nendega oleks saanud vestelda.

Read the rest of this entry »

No Comments

Brooke ja Ridge (lühijutt)

Ridge hiilis tasakesi mööda villpehmet, ehkki aastakümnetega pisut viledamaks kulunud kastanpruuni vaipa mööda lähemale. Brooke ei olnud teda märganud ja magas sügavalt.

Tasahilju mööda vaipa. Uduõrnalt, peaaegu nagu sulgede peal.

Klaasist diivanilaua alt läbi, ettevaatlikult, et miski ei riivaks Milvi hoolika nühkimise tõttu ikka säravaid metalljalgu.

Päike langes läbi paksu tüllkardina ja põrkas vastu toa lugematuid kõverpindu. Kuldne sädelus joonis väikese punase diivani karvast katet, vanaaegse tumepruuni kummuti luitunud kontuuri, kõiki neid kümneid potsikuid, pudelikesi ja kreemitoose, millest Milvi ammutas lootust kaotamata veel keemilist abi, leidmaks endale meest, keda ei kohutaks naise kolmekohaline kilode arv.

Read the rest of this entry »

No Comments

Tõe ilmutamine inimesele, kes on oma silmaga näinud, mis siin linnas toimub (lühijutt)

Kõige tähtsam on muidugi see, et 1988. aasta suvel istusin ma kesklinnas esimest korda kohvikus Ahel Weingoldiga (passis olid massoonid määranud ta nimeks Märt Patrami, aga Ahel oli koodi läbi närinud), kellel arstid olid diagnoosinud inkoherentsuse. Me olime kohtunud läbi unenägude, mille vahendusel oli meile mõlemale ilmutanud ennast ingel Achilles, kes ilmus meile neljakümneaastase daamide suguorgani kujul, milles Ahel oli koheselt ära tundnud ühe barokse hoone – muidugi Raekoja – ja mina olin koheselt ära tundnud Viviani – tüdruku, kelle elu ma olin aastaid tagasi Elvas päästnud, kui teda ähvardas uppumine. Vahest viis just see meid Aheliga kokku, sest nii tähendusrikkaid unenägusid saadavad inglid ainult väljavalituile ja Achillese kinnitusel olime meie selle maailma päästmiseks Jumala poolt missioonile määratud. Ma mäletan, et meie esimene kohtumine Aheliga möödus usalduslikus õhkkonnas, kuigi mind häiris algusest peale väga minu võitluskaaslase inetu komme närida oma punakate vurrude pikki otsi, mis langesid tema suure nina alt otse üle huulte ja mida oli seetõttu ilmselt väga mugav närida – kui sul paremat teha polnud. Tegelikult häiris ilmselt Ahelit küll jälle minu komme põrnitseda ainiti teiste inimeste silmi, kuna ma tahtsin kindel olla, et nende silmade taga ei ole mingit masinavärki, mis paistaks läbi iirise nagu kardina (ma olin aastaid kasse püüdnud ja nende silmade tagant hammasrattaid leidnud), sest mind oli juba 1977. aastal teinud valvsaks see palgamõrtsuka katse mind Tartus mõrvata. 1977. aastal olin ma avastanud koletu salaplaani, mille keskmes oli „Kapetingi“ nime kandev grupp, kes kontrollis kommunistlike parteide kaudu kogu Nõukogude Liitu ja ilmselt ka teisi riike, kus NSVL oli väga kavalate skeemide abil upitanud pukki sadu (kui mitte tuhandeid) nukurežiime, kes kõik musitasid Kapetingi saapaid. Tegelikult oli minu avastus äärmiselt juhuslik ja puhas kokkusattumuste asi, mille kõige huvitavamaks hetkeks oli see, kui ma oleks peaaegu Kaubamaja ees bussi alla jäänud ja ingel Achilles mind viimasel hetkel hoiatas. Ma olin korraks ühenduses Jumala enda mõttega ja see valgus tuli läbi minu nagu lambist ja näitas ära kogu ümbritseva maailma saladused, täpselt nagu röntgenikiired, ja siis ma nägingi Kaubamaja keldrisse läbi seinte ja seal istusid punaselt hõõguvad kogud ja ma sain koheselt aru, et see õige asi ei ole. Siis ma tegingi näo, et ma lähen Kaubamajja midagi ostma ja hiilisin galanteriikaupade leti tagant olevast uksest sisse ja kõndisin trepist alla, otse salajase ukse taha kuulama. Siis ma kuulsingi esimest korda midagi sellist, mis pani mind üle terve keha värisema.

Read the rest of this entry »

No Comments

Lastega kodus (lühijutt)

„Ohoo, kes täna välja sai!” hüüdis Herman pilklikult, kui ma kõrtsi astudes teretasin ja külmast õhetades mantlit lahti nööpisin.

„Nojah, täna õnnestus,” pobisesin ma ja istusin sõprade kõrvale lauda.

„Kuidas siis nii hästi läks?” uuris Daniel. Sarkasm oli põhjendatud, kuna ma polnud tõesti mitu kuud näole andnud. Oli ka põhjust. Enne oli lapsi üks, siis oli kergem väljapääsu leida, nüüd oli neid kaks.

Read the rest of this entry »

No Comments

Tõekuulutaja (lühijutt)

Tundsin kord üht meest, Marko Pullen oli tema nimi, kellel oli kombeks täiesti suvalistel hetkedel öelda pealtnäha absoluutselt juhuslikke asju. Ja erinevalt Švejkist polnud tema ütlused eelnevaga isegi kaugelt seotud. Tema sõbrad olid küll sellega mõnevõrra harjunud, kuid tundsid siiski ebalust, kui Marko lõpetas järjekordse seltskondliku vaikushetke või teema vaibumise mingi taolise teadaandega nagu: „Assyrinska jalgpalliklubi Rootsis ongi saanud oma nime kohaliku süüria kogukonna järgi.“ Markol oli heidutav komme sellise lause järel vaadata sõpradele sügavalt, justkui usalduslikult silma ja lisada paljutähenduslikul häälel veel näiteks: „Üks nende mängijatest lasti ööklubis maha.“

Read the rest of this entry »

No Comments

Loto (lühijutt)

Minu naise juures oli palju asju, mis mulle närvidele käisid. Osaliselt olid mõned neist põhjendamatud. Lihtsalt ei tea, miks, aga käisid närvidele. No näiteks see, kuidas tal oli komme lubada, et hakkab süüa tegema ja siis võttis pliidi juures telefoni näppu ja lämises kogu selle vaaritamise aja oma sõbrannade või emaga. Iseenesest ei oleks pidanud ju mind häirima, eks, söök sai valmis nii või naa, aga käis närvidele. Ma tean, tehniliselt oli ta tubli naine, kodutööd olid – pärast minupoolset näägutamist – tal lõpuks kõik tehtud, kapp oli süüa täis, minu raha eest muidugi, aga mis siis. Voodispordis tubli harju keskmine. Selles mõttes polnud hullu midagi. Aga lihtsalt olid mõned asjad ja ma ei saanud midagi parata ja ma ei kavatsenud seal midagi taluma ka hakata, käisid närvidele ja kõik. Näiteks see lotovärk.

Read the rest of this entry »

No Comments

Esimese öö õigus (lühijutt)

Ehkki Pudija küla rahvas ei saanud paljudes asjades ühise nõu peale, olid kõik valmis tunnistama, et Pordu peretütar Liis ja Tagajärve perepoeg Villem olid üks äraütlemata kena paar. Küll oli lust vaadata, kuidas nad kahekesi koos kirikusse sõitsid, Liis kaunisti riides nagu pühapäevane lilleklump, Villem toredas mustas kuues, mis harjatud hoolikamalt kui mõisa hobune. Kogu küla hõiskas, kui õpetaja kuulutas nad kantslist maha ja pulmad pidid toimuma juba tuleval pühapäeval. Read the rest of this entry »

No Comments

Õnnelike inimeste maa (lühijutt)

Saiguti on päikeseparadiis. See sai meile selgeks juba esimesel päeval, kui hommikul astusid Saiguti uhkes ja võimsas uues lennujaamas lennukist maha kahvatud ja virisevad eestlased, kes õhtuks olid saanud peale juba ilusa jume. Ja nägudele oli tekkinud samasugune püsinaeratus nagu kohalikel! Read the rest of this entry »

No Comments

Nõudmiste täitmise korra täitmise reglemendi korrast (lühijutt)

Valimiste järel ootas Agrikultuuriministeeriumi alla kuuluv Agrikultuurse Teabe Arhiveerimise Toimkond (ATAT) arusaadavalt, et ülekaalukalt senist koalitsiooni võitnud vastne partei Uus Kord toob värske ministri näol muudatusi ka ATATi töös. Mitte, et asutus oleks töötajate tagasihoidliku hinnangu kohaselt vajanud ümberkorraldusi, aga väike tuulutus kulus iseenesest ära. Peadirektor unistas salamahti võimalusest laiendada toetuste kontrollimehhanismi täiustamise osakonna liikmeskonda, raamatupidajad vajasid – nagu alati – lisajõudu, autopark koosnes peamiselt ajast ja arust, mitu aastat vanadest sõidukitest. Read the rest of this entry »

No Comments

Tallas tuult ja püüdis tähti, pihku jäid sädemed („Midagi tõelist“, Vanemuine)

Pornograafia kasutamine kunstis on libe tee (pardon), küllalt tihti saab autorit süüdistada lihtsalt külastajate/vaatajate juurde lüpsmises. Selle mõju on võrreldav meedia netiversioonide „uudistega“, mis on sõnastatud salatsemisena, näiteks: „Vanemuine tõi välja näidendi pornost – sa ei usu iialgi, mida seal näeb!“ Õige vastus on tavaliselt muidugi: „Üldse mitte seda, mille pärast sa klikkisid“, aga mis siis. Vanemuine õnneks seda teed ei lähe. Nii Martin Alguse näidend kui Andres Noormetsa lavastus kasutavad pornot ennekõike loo raamina, traagilise konflikti käivitajana. Sama hästi oleks võinud olla kõne all alkohol või narkootikumid, valemi teiseks pooleks on endiselt inimlik rahulolematus, rahuldamatus. Read the rest of this entry »

No Comments

Siia tuleb panna üks tönk (“Tönk”, Eesti Kontsert & Von Krahl)

(ilmus 22.06.18 Sirbis)

Mängulisus on joon, mida hindan kõrgelt nii inimestes kui ka ühiskonnas. Plass on elada sellises riigis, kus kõik ühiskonda puudutav on väga püha ja harras. Seetõttu on kena, et meie ei ela veel sellises riigis. Veel on lubatud Eesti lennuväe ühes pühapaigas ja Nõukogude strateegiliste pommitajate pesas mängida ja lollitada. Tõsi, „Tönk“ pole otseselt pila millegi aadressil ja see võib olla koguni probleem.

Mulle nimelt tundub, et lavastaja Peeter Jalakas on võtnud eesti mängude käsitlemist sõna-sõnalt. Kui mõni lavastaja, nagu Kertu Moppel või Mart Koldits, vaatleks mängu inimühiskonna eri tasanditel (flirt kui mäng, võimumängud kontoris, tipp-poliitika kui suurte laste mängud), siis Jalakas näitabki eesti mänge. Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega, seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina. Vanasõnad ja vanarahva lood olid kunagi värsked ütlused ja uusimad vested. See on loomulik. Read the rest of this entry »

No Comments

Kadunud aega nuuskides (“Popi ja Huhuu”, Karlova Teater)

(ilmus 28.09.18 Sirbis)

Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ on korduvalt lavale toodud. Ilmselgelt paeluvad lavastajaid selle raam „isand-teener-mässaja“ ja võimalus teha dramatiseering peaaegu sõnatu lavastuse tarvis. Näitlejad saavad esitleda kehakeele oskusi ja filosoofiliselt võib suunata lavastuse päris paljudele radadele. Kas maalida pilt isevalitseja võimu alt vabanevast orjaühiskonnast? Või näidata tardunud korra murdumise järel tekkinud kaost? Või keskenduda Stockholmi sündroomile, kus õnnetu piinatav leiab lõpuks, et ega minu ahistajal olegi nii väga viga? Kati Kivitar näib olevat Karlova teatri tarvis valinud „Popi ja Huhuu“ tõlgenduse, kus range klassiühiskonna eliidi kadumisel laguneb ka kõik muu ja õnn lööb õitsele alles siis, kui valgustatud monarh on tagasi. Read the rest of this entry »

No Comments

Põrgutee on sillutatud heade kabistustega (Tartu Uus Teater, “Emmanuelle”)

(ilmus 13.04.18 Sirbis)

Inimkeel on ajas muutuv nähtus ja terve hulk sõnu libisenud esialgsest tähendusest üpris kaugele. Osa solvanguks pööranud sõnu, nagu näiteks „kretiin“, on esmalt kasutusel olnud meditsiinivallas, teised on teinud ajaretkel uperpalle: näiteks ingliskeelne nice oli algselt „totakas“, vahepeal tähistas see midagi toredat ja nüüd on selle sisu enam-vähem „normaalne“. Mõne arvates tuleb muutunud tähendusega sõnade sekka lugeda ka „ahistamine“: varem oli see jõulise käperdamise eufemism, tänapäeval aga juba see, kui tõeline mees vaatab lumehelbekesele sügavalt silma ning too pillab õhku ahmides oma muskaatpähkli-Mojito – ja helistab vappuvate kätega iPhone’i abil politsei kohale.
Read the rest of this entry »

No Comments

Ära tee halba (Must Kast, “Prohvet”)

(Ilmus 23.03.18 Sirbis)

Rituaalse ja kommunaalset transsi tekitava nähtusena on teater sobiv koht, kus tõstatada ühiskonnas tähtsaid teemasid. Tselluloositehase triangel on hea näide, miks keskkonnaküsimused vajavad käsitlemist. Isegi läänelikus mõistes tuimad eestlased kohtavad vahel nii suuri ärritajaid, et kära tõsta ja riigihalduse paati kõigutada. Hämmeldunud poliitiline eliit vaatab siis suurte silmadega, et kus te enne olite, ja poetab mõned vastused. Edasi võib minna mitut moodi: parimal juhul läheb rahvas püha viha täis ja mitte lihtsalt ei nõua muutusi, vaid viib need lausa ellu.
Read the rest of this entry »

No Comments

Põrgulik postdoktorantuur (“Faust”, Vanemuine)

(ilmus Sirbis 9.2.18)

Eestlased on teadupärast teatrirahvas ja ühtaegu ka metsarahvas, sestap on loogiline, et aeg-ajalt pöörduvad lavastajakirved tüvitekstide poole ning teatritesse saabuvad järjekordselt Hamletid või Ranevskajad. Ometi satub Faust sinna suhteliselt harva, vähemalt oma traditsioonilisemal kujul. Mõnevõrra on see mõistetav, sest kuigi iga kultuurihuvilisem inimene on nõrkemiseni kuulnud, et „olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead“ ja „oh õnnis / kaunis / ülev / ilus hetk, oh viibi veel“, on suurem osa „Faustist“ teatava barjääri taga.
Read the rest of this entry »

No Comments

Keerdkäigud ja jäneseurud (Tartu Uus Teater, „Tahe“)

(Ilmus Sirbis 3.11.17)

Renate Keerd on kohati brutaalselt aus: uuslavastuse nimi on uuslavastus. Ma saan sellest täiesti aru, mõnele luuletusele ei ole ka pealkirja vaja, sisu räägib enda eest. Lavastusele esietendusega leitud hilisem nimetus „Tahe“ võib olla vabalt nii tööpealkiri kui huupi sõnaraamatust leitud kirje. Sama hästi sobiks sinna „Loomus“ või „Meil on palju krabisevat“, mõlemad võtavad sisu sama hästi kokku. Või siis ka „Nihe“, sest just nihestamisega tegeleb Keerdi lavastus kõige enam. See on maailm, kus lilli ei tooda, lilled toovad ise – näiteks laua või tooli. See on koht, kus black box nihkub pappkastiks või teiste kiusaja muutub hetkega kiusatavaks. Kogu see lavastus on niivõrd nihestatud, et jätab vaataja vahel päris teadmatuse äärele kõlkuma. Keerd kõnnib dadaismi ja sürrealismi piirimail, kui võtta esimese aluseks tahtlik katse vaatajaid närvi või segadusse ajada ja teise aluseks katse lasta end täiesti vabaks, kribada automaatkirjutuse põhimõttel ja tantsijate kehi kasutades üles kõik seosed ja seosetused, mis pähe tulevad. Õnneks jääb Kompanii NII trupil (edaspidi NII) peale sürr, dada võit oleks olnud väsitav ja pettumustvalmistav. Ehkki kohati kukkusin ma mõttevoo pealt piisavalt kõvasti maha, et uuesti lavailma sisenemine nõudis lausa tahtepingutust. Read the rest of this entry »

No Comments

Olemise talumatu kergendus (Vanemuine, „Beatrice“)

Eelmisel aastal kõndis Pennsylvania osariigis altari ette pruut, keda viis sinna kombekohaselt tema isa. Õigemini, surrogaatkeha. Täpsemalt öeldes, isa südame saanud võõras mees. See on keeruline lugu: isa sai surma, tema südame sai endale üks eakas mees, too tuli doonori tütre palvel viimast altari ette viima. Aga saab ka palju keerulisemalt. Mis siis, kui võõra mehe kehas oleks olnud isa teadvus? Descartes köhatab siinkohal tähendusrikkalt. Ja kuigi ma ei tea, kas näidendi autor Siret Campbell on kartesiaan, on „Beatrice“ vaieldamatult üsna filosoofiline tekst. Au ja kiitus Ain Mäeotsale, et see mõjub ka filosoofilise lavastusena, kõik suhted ja keerdkäigud on ontoloogilistes köidikutes. Mõtlen, järelikult olen? Nii sai mõelda ainult enne digitaalset ajastut. Veel pole käes see aeg, kus kõike saaks digiteerida ja inimene teeks varukoopaid mitte ainult oma failidest, vaid ka sünapsitest, aga süda ütleb, et kaugel see enam pole. Vajab ilmselt mingit läbimurret ja eksponentsiaalset hüpet, kuid tuletagem meelde, et veel sada aastat tagasi oli raadio imede ime. Read the rest of this entry »

No Comments

Jäälill kasvuhoones (“Hedda Gabler”, Vanemuine)

(Ilmus 26. mai Sirbis)

Kui kuulsin, et „Hedda Gablerit“ hakkab Vanemuises lavastama Mehis Pihla, tekitas see minus kohe elevust. Kui meenutada kas või tema tehtud „Ilus on noorelt …“ lavakeelt, tõotas see üllatust. Postdramatism, performatism, tõejärgne ajastu ja mis kõik veel. Seda ootamatum oli näha laval küllaltki modernistliku maitsega tehtud üpris akadeemilist lavastust. Kuna aga Brian Friel on teinud „Hedda Gableri“ voolujoonelisemaks ja nüüdisaegsemaks, timmides keelt väheke ajakohasemaks ning laiendades paari tõmbega Ibsenil tahtlikult või tahtmatult hämaramaks jäänud tähendusruumi, on noore lavastaja käe alt tulnud täiesti tänapäevane versioon. Siin pole seda pentsikut kõlapilti, mis hakkab häirima algupärase variandi ustavamal järgimisel. Nii tuleb ka paremini välja vastus küsimusele, miks peab üldse rääkima lugu XIX sajandi väikelinna norralatest. On ju tegemist vägagi ajatu vastasseisuga kivistunud ühiskonna ja sisemisest pingest punguva üksikisiku vahel. Read the rest of this entry »

No Comments

Krappi viimane vint (“Sümfoonia ühele. Allegro con moto”, Tartu Uus Teater)

(Ilmus 5. mai Sirbis)

Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses. Read the rest of this entry »

No Comments

Kultuurilised kihistused rahvuslikus kastmes (“Praktiline Eesti ajalugu”, Tartu Uus Teater)

Tartu Uus Teater on ilmselgelt võtnud oma missiooniks eestluse lihakeha lahkamise, et leida seda pelglikku hingekest, kohavaimu. Ent kui läänemaine lähenemine suhtuks sellesse ülesandesse kirgliku ja kirurgilise sekkumisena, on TUT-i töömeetod märksa ugrilikum. Kui saksad maarahva aju lõiguks, mõistmaks selle metsiku ja juhmi orjarahva olemust, nüsiks nad skalpelliga otse sisse, et pingsalt silmitseda ja ratsionaalselt pead murda. TUT käitub eestlasega nagu kassiga: istub rahulikult paigal, vaatab sihilikult veidi kõrvale, teeb nägu, et eestlast pole olemaski ja, nagu kassi puhul, hakkab eestlane lõpuks huvitunult silmanurgast välja ilmuma ja laseb end silitadagi. Read the rest of this entry »

No Comments

Täiuslik pintslijoon täiuslikus meelerahus

Valmiva duširuumi põrand on kaetud tillukeste mustade kivikestega. Abikaasa asetas neid sinna piinliku hoolega ja ühekaupa, sättides ja kallutades, et moodustuks mõtteline lehter. Kui segu on paar päeva kuivanud, asun ma kive puhastama. Kastan pintslit vette ja tupsutan ettevaatlikult segutriipe, mis katavad varem plekituid musti kivikesi. Kui triip on pintslile alistumiseks liiga paks, tõmban terava noa abil ülimalt hoolikalt selle kihte maha ja tupsutan jälle. Puhan zen. Mõtisklen tegevuse käigus selle üle, kuidas korraldada oma teise luulekogu esitlust. Ja siis taipan järsku, et täpselt samamoodi käitusid tuhandete aastate eest hiina poeedid, kes põgenesid sadade riikide ja riigikeste omavaheliste sõdade ja jõhkruste eest kuhugi maamajja, kus nad siis keskendusid pintsliga maalitud kalligraafiale või abstraktsetele mõtetele. Kivikeste tupsutamine ja kiviaia hooldamine – mis vahet seal on? Vandliluust torni asendab võib-olla mustadest kividest mosaiik, aga põhimõte on ju sama. Endal kõrvad kumisevad raevust Heideggeride ja Žižekite üle, aga tema hoiab suu kinni ja pintseldab kive. Read the rest of this entry »

No Comments

Ühe väe plaks (“Vägi”, Tartu Uus Teater)

Eesti Rahva Muuseum on, vähemalt esmakohtumisel, ehteestlaslik. Ligipääs on keeruline ja vajab kannatust, ümbrus on hõre ja, ee, pietistlikult tühi ja puhas, ainsaks frivoolseks kaunistuseks on üksik range ornament seinal. Kõndida tohib ainult seal, kus tohib, selle teadasaamiseks tasub astuda teatrisaali ukse juurest vaid korraks liiga lähedale mingile teisele uksele ja pahur turvamees kihutab eemale. Ühesõnaga, kohe on kodune tunne. Read the rest of this entry »

No Comments

Sõjardite tragöödia komöödia (“Odysseia”, Tartu Uus Teater)

Klaasike veini, professionaalselt kõlav giid, erapidu, joovastunud näitsikud tantsimas su ümber – kui see on inimese kannatuseretk, siis andke veel, eks ole. Ainult et “Odysseia” suurim õnnestumine on see, kuidas pealtnäha kogu see väikese mehikese suur reis läbi elukestva pillerkaari on vägev illusioon. Veiniklaasi saateks tuleb kannatada poliitilist kihutuskõnet ja kuulsat Solferino soolikasonkimise laulu, giidi möla on liigvalulikult tuttav igaühele, kes kord paketireisil käinud. Erapeole kontvõõrana sisse sadamine pole ka parimal juhul mugav kogemus ja kõige kaasakiskuvamgi ragatmiline biit ei suuda lõpuks varjata seda, et isegi õhinapõhiseim tüdruk väsib lõpuks tantsust.
Read the rest of this entry »

No Comments

Soojuse ülekanne („Keegi ei räägi koeraga normaalselt“, Von Krahl)

Von Krahli „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ algab universaalse termodünaamikaseadusega: grill ja tšill. See on see, mille järgi kõigi osakeste liikumine ühiskonnas taandub (õhtu) lõpuks liikumatuseks grilli ümber. Seal seisjate vorstipidu leevendab Kertu Moppel, kes peab tublilt ihuüksi naissoo lippu lehvitama, ehkki iroonilisel kombel teda lippu lehvitamas ei ole. Igatahes, ainsana langeb pisut välja kaose element Siiri/Viivi, kes uitab neljanda seina taha, täpsemalt toolide alla. Kuna aga tegemist võiks olla religiooni esindajaga selles pühas kolmainsuses usund-filosoofia-teadus, võib loogikavastane käitumine olla ka kulisside taga itsitava trikster-Kolditsa tahtmine. Read the rest of this entry »

No Comments

Õlekõrs kui sääseõrs (Mihkel Mutt “Kuidas vältida meeleheidet”)

Kuna olen Mihkel Muti kallal varem sõidelnud, siis on nüüd õiglane avaldada ka kiitust. Muidu läheb nii, nagu alati: eestlane kaebleb valjult, aga tunnustab vaikides. Sedapuhku on Mutt kirjutanud loo, mis minu silmis mõjub märksa tahedama palsamina kui mu eelmise sõimulaulu sihtmärk. Read the rest of this entry »

No Comments

Tants erivajaduste ümber (“Koon”, Tartu Uus Teater)

Päris kummaline on näha laval loomalikku seestumist, kui pealtnäha tavalise inimese võtavad üle pealtnäha väljastpoolt saabuvad tungid või siis langeb intelligentsikvoot nii mitu punkti, et publiku naer vaibub – imelik on naerda puude või selle ärakasutamise üle. Näiteks: normipärane sporditrenn algab üksteise mõnitamise ja grupiviisilise terroriga: “Tra sa palli kinni ei püüa, mingi jorss oled vä”. Ühiskond naerab luuseri üle. Aga kui osalejad tammuvad, mõmisevad, käituvad nagu täiskasvanu kehasse aheldatud nelja-aastased – siis ühiskond häbeneb naerda.
Read the rest of this entry »

No Comments

Seltsimehed, te muutute familiaarseks (“Baskin”, Tartu Uus Teater)

Istun, tähendab, kodus, kui tuleb naine ja käsib olla kultuursem. Ütlen: “Lubage, seltsimees abikaasa, aga nii põhjas ma omadega ka pole.” Viskab mu välja! Lähen siis mina kinosaali, kõik löristavad nutta. Küsin: “Mis film see on?” Öeldakse: “Komöödia.” Küsin: “Miks siis kõik nutta löristavad?” Nemad: “Rahast on kahju!”
Olgu nii, otsustasin minna kuhugi, kuhu tõotasin jalga enam mitte kunagi tõsta. Läksin kunstigaleriisse. Astun mina sisse, saal on tühi. Valge. Lähen ühe seina äärde, tamiilid ripuvad laest alla. Pilti pole. Kutsun proua, küsin: “Lubage, kus on kunst?” Tema ütleb: “Siinsamas.” Vaatan mina ringi, midagi ei näe. Küsin uuesti: “Vabandage, ma ei mõista?” Tema vastu: “Kas uksel sissepääsu eest maksite? Vot selles ongi kunst.”
Läksin siis teatrisse, nii suur häda oli käes. Aga seal, lubage naerda – Baskin! Võtsin kohe topelt! Read the rest of this entry »

No Comments

Tundeline teekond läbi Eestimaa (Mihkel Mutt “Joseph Knechti lootuste luhtumine…”)

Kuna inimkonna kirjalik ajalugu on üpris lühike, on raske täpselt öelda, mis ajahetkest alates asusid vanad mehed kurtma neid ümbritseva ühiskonna allakäigu üle. Arvestades aga seda, et kogu kirjaliku ajaloo vältel nad on seda teinud, võiks induktiivselt ju üht-teist järeldada. Siinkirjutaja siht ei ole üldistada, kuid näib, et sarnaselt naiselikele põhiväärtustele nagu nutmine ja minestamine, millele osutab Mihkel Mutt, kuuluvad eakate härrasmeeste (näiteks Stefan Zweigi, Harold Bloomi jpt) olemuslike tunnuste hulka apokalüptilisus ja peaaegu et valust tummaks löödud sotsiaalne närv. Ütlen „peaaegu“, sest eakad härrasmehed ei ole siiski tummad, vaid väljendavad oma pahameelt aastatuhandeid katva vooga, mis loksub lainetena selle südametu naiste ja laste maailma pihta. Iga vananev valitsejate põlvkond täheldab meelehärmiga, kuidas nende väheldasemad liigikaaslased menstrueerivad või koogavad kogu tehtud töö põrmuks, kuni koogajad saavad ise halli habeme ja taipavad omakorda maailma santi seisu ja nii edasi ja edasi. Ilmselt on see pulseeriv kriitikameri sama iidne kui inimkond. Read the rest of this entry »

No Comments

Kurjast vaimust vaevatud („Üritus“, Vanemuine)

Kõigist inimsoo ametitest on näitleja üks skisofreenilisemaid – ei tulegi meelde teist sellist, kus inimene puhtsüdamlikult teeskleb, et on keegi teine ja ülejäänud tema ümber mängivad seda kaasa. Mõni ime siis, et süngeimatel hetkedel vajub näitleja savijalgadel mõistus viltu ja teda rapivad sellised eksistentsiaalsed mõtted, mis enamikele inimestele tulevad alles poolel teel surma poole. Read the rest of this entry »

No Comments

Elu võimalikkusest sundasendis (“Isuri eepos” ja “Roukli”)

(Ilmus 25.09 Sirbis)

Päike tõuseb. „Kus tegevus aset leiab?“ küsib tehnikat üles sättiv kaameramees uniselt Hendrik Kaljujärvelt. „Laval,“ vastab Hendrik pahuralt. Nii see on: igal hommikul tõuseb maa kohale päike ja satub tunnistajaks mõnele (kurb)mängule, mis on siin aset leidnud sellest hetkest, kui mõnele neljajalgsele tuli pähe ootamatu mõte tõusta tagajalgele. All the world’s a stage, eks ole. Inimesed sünnivad ja surevad, vahel ka vastupidi, maad mööda aga lainetavad katk ja taud, pühkides kord itta, kord läände. Read the rest of this entry »

No Comments

Massi psühhoos (“Varesele valu…”, Draamateater)

Rõhuv osa loomingust võiks esimese sammuna läbida filtri, mida võtavad hästi kokku sõnad “ja siis?”. Ehk: kui üldse otsustada midagi luua, peaks autor(id) vastama küsimusele, kas see kõnetab kedagi. On ilmselge, et “Varesele valu…” läbib selle filtri igasuguse vaevata – depressioon on Eestis kui mitte rahvuslik haigus, siis vähemalt lahutamatu osa Eesti psüühikast (just nimelt Eesti, mitte eestlase psüühikast, nagu osutab värvikalt Robert Annuse tegelane). Seetõttu pole ime, et taoline lavastus sõidab väga jõuliselt sisse enamikesse vaatajatesse ja üsna kõhe on kuulda/lugeda arvamusi stiilis “Ma saan täpselt aru, mida nad räägivad”. Kui sarnane lavastus räägiks sõduritest ja nende posttraumaatilistest tunnetest, oleks sellist samastumist loodetavasti oluliselt vähem. Niisiis võib üsna imepisikese valimi põhjal juba öelda, et eestilik tava hoida sisevõitlused turvaliselt hingeuste taga hakkab murenema. Ainult erakordse empaatiahälbega inimesed suudaks 2015. aastal tõsimeeli väita, et depressioon on mingi ameeriklaste teema või et kõige parem rohi eluga toimetulekuks on sellest “üle saada”.
Read the rest of this entry »

No Comments

Kadu sinus eneses (“Liha luudel”, Tartu Uus Teater)

“Ole või ära ole” eeldab dihhotoomiat olemise ja mitteolemise vahel. See omakorda eeldab, et on olemine. Mõnikord pole see kõik nii kindel. Kindlustunde saavutamiseks peab kõigepealt olema olemine, kuid selles ei saa me kindlad olla. Suurt Pauku me ise ei näinud, kogeme vaid tulemust, aga isegi Suur Pauk on teatav eeldus. Enne pidi keegi midagi täis puhuma, andma olematusele paisuva kuju.
Read the rest of this entry »

No Comments

Sõprus: iiveldus ja äng (Von Krahl, „Bloody Mary“)

Eesti teatripadrikus on inimesi, kelle tulevasi tegemisi julgen juba praegu ette nautida. Lihtsalt seepärast, et kogu nende senine töö on väga meeldinud. Olgu selliseks näiteks kasvõi Kertu Moppel. Ma tean, et induktiivne järeldamine on ohtlik asi ja homme ei pruugi päike tõusta, kuid kultuurivaldkonnas on seda tüüpi loogika oluliselt ohutum kui näiteks poliitikas või sõjas. Või abielus. Read the rest of this entry »

No Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar