(ilmus 13.04.18 Sirbis)
Inimkeel on ajas muutuv nähtus ja terve hulk sõnu libisenud esialgsest tähendusest üpris kaugele. Osa solvanguks pööranud sõnu, nagu näiteks „kretiin“, on esmalt kasutusel olnud meditsiinivallas, teised on teinud ajaretkel uperpalle: näiteks ingliskeelne nice oli algselt „totakas“, vahepeal tähistas see midagi toredat ja nüüd on selle sisu enam-vähem „normaalne“. Mõne arvates tuleb muutunud tähendusega sõnade sekka lugeda ka „ahistamine“: varem oli see jõulise käperdamise eufemism, tänapäeval aga juba see, kui tõeline mees vaatab lumehelbekesele sügavalt silma ning too pillab õhku ahmides oma muskaatpähkli-Mojito – ja helistab vappuvate kätega iPhone’i abil politsei kohale.
Meeldiv on tõdeda, et minu esialgne hirm, et ka Urmas Vadi „Emmanuelle’i jälgedes“ on kirjutatud selliselt pinnalt, ei osutunud tõeks. Ehkki Vadi tipib vahepeal ohtlikult õhukesel jääl, pole tema lavastus õhkamine vana hea aja järele, kui karvane käsi võis karistamatult muljuda sekretäri kannikat.
Ei, pigem on Vadi haaranud kinni ahistamise mitmetisest tähendusest, mis on abivalmilt kavalehel ära toodud. Nimelt tähistab see sõna lisaks tänapäevasele tahtevastasele vaimsele või füüsilisele häirimisele ju ka kitsendamist, rõhumist ja piiramist. Sellega võivad seostuda nii esmakohtumine töövestlusel, aruandmine koolidirektori kabinetis, pimekohting jms – ühesõnaga kõik introverdi „unistused“. Neil ahistushetkil tunneb inimene endal koormat, iga tema liigutus on luubi all, ta higistab ja on kohmetu. Sellise sotsiaalse ahistatuse tonaalsusega on ka suurem osa „Emmanuelle’i“ sketše. Vadi on targu vältinud seksuaalse ahistamise üleolevalt pilkamist, sest selles on harva midagi naljakat. Isegi Taavi ja tema õnnetu Malaisia reisikomistuse sketšis on pilatud pigem sellele järgnenud selgitustuuri.
Ahistamise teema on nii lai, et võiks vabalt valida mõne üksikjuhtumi ja teha sellest karmi realismi, uksi paugutava farsi või nukra komöödia, ent minna saab ka sketšijada pidi, kus teema on lihtsalt katuseks pea kohal. Vadi on valinud viimase variandi, kuigi on otsustanud lükkida anekdoodid läbiva loo otsa: kaks vaprat meest (Helgur Rosenthal ja Peeter Rästas) lähevad retkele ning meie siis näeme, mis nendega kõik juhtub. Lugu on sama lõtv kui Monty Pythoni filmis „Püha Graal“ ja minu arust on ka Vadi huumor inglastest absurdimeistrite omaga üsna sarnane.
Tundub, et sellised palad nagu Rosenthali ahistavate võõrustajate voodisketš või Kalvi-Kaili kohting ei toimiks näiteks komöödiasarjas üldse, pane peale nii hüsteeriline naeruriba kui tahad, aga teatrilaval on miskipärast vastupidi. Siinkohal mainin, et Monty Pythoni sketšisarja filmiti elava publiku ees, mistõttu näiteks esimene osa on haudvaikne – eakatest inglise prouadest publik ei saanud mõhkugi aru, ainsaks naerukajakaks on ühe trupiliikme õde. Pole muidugi üllatus, et õige publik ongi asja võti: „Emmanuelle“ võib mõnel õhtul ilmselt panna saali rõkkama, teinekord räägivad näitlejad vastu tülpinud seina. See on sama polariseeriv kui maksavorst või Malevitš – kui meeldib, siis ikka täiega, ja kui ei meeldi…
Enamik sketše ei sisalda särtsu, vaid tegu on kulgemisega. Juba „Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Rein Pakk otsib naist!“ hõljusid vaakumis pealtnäha olematu kiirusega. Vadi käekiri on sihilikult aeglane, iga liigutuse vahel näib olevat õhku, isegi kui tegelikult pole. See on chillax-teater, kus ei ole kuhugi kiiret, sest puudub siht. Kui vaja, võib aeg seiskuda ja publik nautida Nick Cave’i laulu „Weeping Song“ täismahus. Muide, põnev on võrrelda viimase kasutust Vadi lavastuses, kus tardunud Peeter Rästas hääbub valgusest pimedusse, Taago Tubina „Paanikaga“, kus samuti oma elutee keskel eksinud mehed visklevad ja lõugavad läheneva pimeduse vastu.
Vadi kui autori valikud on tehtud justkui põhimõttel „aga miks mitte?“. Miks ei võiks Emmanuelle olla zombi või kohtuda Kalevipojaga? Miks mitte lasta Toomas Lasmannil muuta see lugu loodusdokke meenutavaks episoodiks? Pole otsest põhjust, miks nii ei võiks olla – järelikult võib küll. Või siis on Emmanuelle äkki kõigi nende laste – nood sigitati sel kuulsal ööl kaheksakümnendate lõpus, kui Tallinna mees nägi esmakordselt oma eesrindlikku abikaasat rinnaka võrgutajana – ema?
„Emmanuelle’i“ lugu laseb Rosenthalil ja Rästal tsiteerida Dante „Põrgut“ ja käia mööda selle ringe, kuigi minu arust ühendab Dantet ja Emmanuelle’i umbes sama tugev seos kui tantet ja sardelli. Hea küll, võib ju võtta nii, et oma eluteel igavlev naine satub paksu vihmametsa ja käib ära lihapõrgus, aga ikkagi. See hiigelsuur lihatükk seinal võib olla, muuseas, taimetoitlastest ja veganitest vaatajatele üsna ahistav. Isegi hea steigi hindajad publiku hulgas peavad lükkama kõrvale toidumõtteid, mis tavaliselt tekivad igavat lavastust vaadates, kui inimene hakkab lavalistest pingutustest hoolimata oma poenimekirja koostama.
Aga eks see lihalõik peagi ilmselt hoidma meid teemas: Emmanuelle on oma lihahimu pärast põrgus ja mis siis kõik selle tõttu juhtub. Nimikangelase esmailmumine põrgu põhjast on hea leid, Maarja Jakobsoni kange kehakeel ja vaevaliselt naeratuseks liikuvad näojooned mõjusid kena kontrastina Jakobsoni muidu efemeersele liuglemisele enamikus teistes rollides. Sellised maagilise realismi sketšid on ka ehk kõige mõjuvamad. Parimal juhul, näiteks tigeda paju ja ahistatud kassi puhul (mõlemad Peeter Rästas), põimub huumor terase tähelepanekuga: tõepoolest, inimesel on kombeks suruda oma hellust peale ka neile, kes seda üldse ei oota.
Ka see on ahistamine, kui viitame ahistamisele kui rõhumisele, piiramisele, surumisele. Aga just seetõttu langevad tervikust välja ka litsijutt ja armukesega kopsukliiniku pargis kohtumine. Mõlemad on Rästa esituses oivalised monoloogid, ainult et sobituvad paremini Vadi tsüklisse „Elu mõttetusest“ (Vikerkaar 2018, nr 1-2), kuna juttu on pigem armastusest kui ahistamisest. Tsiteerin litsijuttu: see „pole päris see“.
Teine küsitavus on Kalevipojaga kohtumine ja Stalini käest auraha kättesaamine. Vadi tugevam külg on pigem inimnäoga nihilism kui sisutühi ropendamine. Nende sketšide tuumik ei näi olevat muud kui profaansete väljendite voog, kuigi Rästa Stalin on tõesti värvikas tegelane. Kui sinna kõrvale panna veel sovhoosi bussijuhti meenutava vuntsi ja pintsak-sviiter-komboga Helgur Rosenthal, ongi meil olemas XXI sajandi Bobby ja Robby.
Et kõik lõpuks ausalt ära rääkida, siis mul on olnud Vadi lavailmale raske ligi pääseda. Ehkki Volkonski „Kalle Blomqvisti“ peast tsiteerimine ja Rein Paku alternatiivreaalsus olid omamoodi võluvad, jäin ma aplausi vaibumise järel saali teatava nõutusega. Sellised mõrkjad, teosammul pildikesed Tartu alternatiivreaalsusest mõjusid nii harjumatuna, et ei lubanudki end mõõta skaalal hea-halb. Lihtsalt polnud päris see. Nüüd tundub, et sealt oligi puudu just jõuline absurdihuumor, millega on „Emmanuelle’is“ vabamate kätega toimetatud ja saavutatud nii lavastuses muhedam tasakaal kui varasemates töödes. Krutskid sobivad Vadile, soovitan edaspidigi.
