Ära tee halba (Must Kast, “Prohvet”)


(Ilmus 23.03.18 Sirbis)

Rituaalse ja kommunaalset transsi tekitava nähtusena on teater sobiv koht, kus tõstatada ühiskonnas tähtsaid teemasid. Tselluloositehase triangel on hea näide, miks keskkonnaküsimused vajavad käsitlemist. Isegi läänelikus mõistes tuimad eestlased kohtavad vahel nii suuri ärritajaid, et kära tõsta ja riigihalduse paati kõigutada. Hämmeldunud poliitiline eliit vaatab siis suurte silmadega, et kus te enne olite, ja poetab mõned vastused. Edasi võib minna mitut moodi: parimal juhul läheb rahvas püha viha täis ja mitte lihtsalt ei nõua muutusi, vaid viib need lausa ellu.

Ilmselt loodab „Prohveti“ trupp midagi sarnast: et kui paeluvate faktide ja ennustustega saadi inimesed tselluloositehase vastu keerata, peaks samamoodi mõjuma ka laiema ökoloogilise pildi näitamine. Vaheajal jagatavad artiklid Eesti ja maailma keskkonna valusatest küsimustest koos laval nähtud sketšivormis probleemitõstatuse ja etendusejärgse vestlusringiga võiks tuua kaasa mingeid tulemusi.
Mõte on õilis ja teostus kahtlemata kirglik, aga sisetunne ütleb, et ühiskonna kurssi pelgalt selliste lavastustega ei muuda. Unistus näikse olevat, et vaataja läheb saalist ära informeerituna, tegutsemistahtega ja nördimusega asjade seisu üle, et mitte ainult midagi ümber teha, vaid ka n-ö järgmisi värvata. See pole iseenesest võimatu, ent siis oleks pidanud „Prohvet“ olema väheke teistsugune. Minu arust õõnestab Musta Kasti pingutust praegu peamiselt liigne naiivsus.

„Prohvet” käsitleb nii neid kui ka paljusid vaatajaid, sealhulgas mind, ärritavaid ja paeluvaid päevakajalisi teemasid. Selleks tarbeks on laval duaalsus: kaks inimest ja kolm ahvi. Inimesed on arhetüüpsed Mees (Mihkel Kallaste) ja Naine (Liisu Krass), ent nad on nii üdini õilsad ja puhtad, et kasutan edaspidi nende tähistamiseks fraasi „head inimesed“. Kolm ahvi (Karl Edgar Tammi, Kaarel Targo ja Kristian Põldma) on seevastu moonutatud pilt tegelastest, kes tavapäraselt ei näe, kuule ega ütle halba. Nemad nimelt teevad just kõike seda ja ajavad heade inimeste plaane lörri, saboteerivad nende maailmaparanduslikke ettevõtmisi või lihtsalt ilguvad nende voorusliku jutu üle.

Vestlusringis osutas Sirbiski hoiatavaid ökoloogiaartikleid avaldanud Kaupo Vipp, et tegelikult on need ahvid küll idamaises traditsioonis õilsuse esindajad (ära ütle halba, ära kuula halba, ära vaata halba), ehkki läänes käsitletakse neid sageli ignorantsuse kujundina. Vipp märkis ka, et tihti unustatakse neljas ahv, kelle kehakeel ütleb: ära tee halba. Just see võiks minu arust olla tabav määratlus Musta Kasti stiilis maailmaparandusele. „Prohvet“ ei paku otseselt lahendusi ega osuta õige tee poole, nende sketšide ja monoloogide läbiv sõnum ongi „ära tee halba“. Ära raiu metsa maha, ära hävita fauna elupaiku, ära tarbi tarbimise enda pärast.

See võiks olla väga kohane ja mõjus sõnum, millega nõustuksid teisedki teatrid. Ent kui mõni teine lavastus jääks kolme ahvi ja nende rünnatavate naiivsete karikatuuride ehk heade inimeste juurde pidama, siis Must Kast tunneb kiusatust puust ja punaseks struktuuri üha edasi võõbata ja täiendada, kuni algselt voolujooneline ja vahe näidis on lõpuks nii lilleline, et ei täida enam oma eesmärki. Satiiriteravik oleks palju lõikavam, kui seda ei kataks nii paks siirupikiht.

Siin ma ei näe niivõrd probleemi näitlejate mängus, kuigi heade inimeste monoloogid võinuksid olla mitmemõõtmelisemad. Pigem on asi lavastaja Kaija M. Kalveti valitud suunas: kui Kahlil Gibrani tekstile panna taustaks veel n-ö ilus muusika ja siirapilguline esitus, vajub kirka valgustusena mõeldud sõnum iseenda paroodiasse. Paratamatult hakkan iga heade inimeste monoloogi lõpus ootama juba tuttavaid ahvikarja kriiskeid, mis tõotavad, et taas on lähenemas vajalik vastukaal. Sest kuigi kolm ahvi on samuti karikatuursed, annavad nad lavastusele väga vajaliku energia ja nende silmad-pärani-peas, küüniline ja ilkuv mängustiil soolab tardunud, sentimentaalsete monoloogide suhkru maitsepärasemaks. Tahan tunnustada ahvide liikumist: nende köitev esmailmumine ja kitsal lavaribal puust pakkude vahel ringi karglemine on saanud hea lihvi liikumisjuhilt Jaanika Tammarult.

Ahvideta mõjub lava nagu vanamoodne komöödia, kus Arlekiin on kadunud ja jätnud Pierrot kauaks emotsioonide valda. Üheskoos mõjub see paar dünaamilises mõttes igatahes paremini. Dünaamikast veel: 120 minuti asemel võinuks lavastus olla pigem tund ja 20 minutit pikk ning ilma vaheajata. Mõistan, et materjali mahutamise ja kärpimisega on alati palju peavalu, ent teine vaatus tuleb selgelt jõuga käima tõmmata (kuigi ahvid saavad sellega hästi hakkama) ja algset sünergiat võib-olla enam ei taastagi.

Iseenesest on sketšid leidlikud ja värvikad, kõige õnnestunumal kujul – näiteks geopoliitilises lasteaias või inimkonna tööjaotuse skeemis – taandab Must Kast ülikeeruka maailmapildi täpselt sellisteks üldistavateks elementideks, mis lubavad näidata varju jäävaid seoseid. Jah, see on lihtsustav, jah, see on väga paljut eirav, kuid see võimaldab osutada probleemidele. Seejuures nurjab sketšide mõjuva või humoorika alguse kohati lõpus saabuv õpetlik manitsus. Näiteks sõprade metsakommuuni kutsumise stseenis on kõik suurepärane hetkeni, kui laskub taas moraal – sellistel hetkedel meenutab „Prohvet“ vanaaegset didaktilist valmi, kus publikule ei saa usaldada mõtlemist. Paraku tekitab see muinasjutulisuse aura, ja mitte heas mõttes. Mäletan, et juba lapsena ärritas mind valme lugedes see viimane osa, kus autor ütles õpetlikult, et just sellepärast saab ahnus ikka oma palga ja nii jäigi rebane ilma nii kalast kui ka oma sabast.

Mõnevõrra murelikuks muudab seegi, et „Prohvet“ viitab ahvide abil mitmele probleemile ja hüppab siis heade inimeste kaudu lahendusele, jättes vahele protsessi, kuidas probleemist lahenduseni jõuda. Metsa kolimine on hea viis jalajälje vähendamiseks ja selle tulemusena päästame planeedi, aga kuidas inimkonda sundida-veenda järsult muutma kogu oma eluviisi, on raskem kirjeldada.

Mulle tundub, et siin on reaalne oht matkida aastavahetuse kaalulubaduste tsüklit. Inimene karjatab, et ma olen nii paks, pean söömist tublisti vähendama ja palju trenni tegema. Jaanuari jooksul toitub inimene veest ja lehtsalatist ning käib seitse korda nädalas jõusaalis. Kuu lõpuks pole aga tulemuseks mitte sale ja õnnelik tegelane, vaid tunne, et see on nii raske, ma ei ole sellist piina ära teeninud, ma parem ei kiusa ennast enam. Veebruariks elab inimene täpselt sama elu kui detsembris.

Vestlusringis ilmnes see hästi: alustati rusuva düstoopiaga ja läheneva maailmalõpu valguses masendumisega ning seejärel pakuti üha radikaalsemaid ja vähetõenäolisemaid lahendusi, et nentida: need ei ole teostatavad, unustame selle, aga vähemalt me räägime sellest. Puudu oli vaid ühisdokumendi koostamine ja soovitused edasiste kohtumise kokkuleppimiseks. Seepärast on praegusel kujul „Prohvet“ Facebooki postitus: inimesed laigivad ja šeerivad ning seejärel laigivad sõbra kuurordipuhkuse pilte ja šeerivad ökopoe uut sooduskampaaniat. Sest ega kõige hullem olegi vist see trotslik, autoriteedi vastu mässav hoiak, kus sihilikult saastatakse ja lagastatakse, vaid jõuetu mugavustsoon (mina ei jõua üksi midagi muuta; mina ei pea tegema teiste eest; teised saastavad rohkem kui mina jne).

Ei saagi nõuda, et teatrilavastus peaks pakkuma lahendusi või käitumisjuhiseid, kuid minu rahulolematus tuleneb „Prohveti“ negatiivsest ökostrateegiast. Negatiivne mitte hinnanguliselt seisukohalt, vaid seeläbi, et lavastus õhutab loobuma, ära andma, kõrvale heitma, teiste sõnadega: ära tee halba. Kui aga, nagu osutab Kaupo Vipp, on maailm kihutamas kuristiku poole, ei piisa ainult sellest, kui enam kiirust ei lisata. Mulle oleks sümpatiseerinud väheke positiivsem programm, kus kas või sketšide kaudu ei pakutaks lahenduseks ainult metsa kolimist või lihast loobumist. Praegu jääb „Prohveti“ põhjal mulje, et kui me jätaksime puud kasvama ega tarbiks loomi, kaoks ka ookeani saastamine või sõltuvus fossiilkütustest. Vahele jääb siin see teine etapp, teostus, mis meenutab South Parki kuulsat sketši, kus aluspesugnoomid varastavad rikkaks saamise nimel kokku inimeste ihupesu. Geniaalne plaan koosneb kolmest etapist: varastame kokku aluspesu, teiseks: ??? ja kolmandaks: kasum! Paraku on just teine, tundmatu etapp ülimalt oluline. Selline proaktiivne (vabandust keelekasutuse pärast) arusaam keskkonnaprobleemide lahendamisest oleks teinud „Prohveti“ palju tugevamaks. Praegu jääb üle tunnustada põletava ja vajaliku teema käsitlemise eest, ent ökoloogiaalaselt teadlikum vaataja kuigi palju targemaks ei saa. Seepärast siis laigin probleemi tõstatamise eest, aga šeerima ei hakka.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar