(ilmus Sirbis 9.2.18)
Eestlased on teadupärast teatrirahvas ja ühtaegu ka metsarahvas, sestap on loogiline, et aeg-ajalt pöörduvad lavastajakirved tüvitekstide poole ning teatritesse saabuvad järjekordselt Hamletid või Ranevskajad. Ometi satub Faust sinna suhteliselt harva, vähemalt oma traditsioonilisemal kujul. Mõnevõrra on see mõistetav, sest kuigi iga kultuurihuvilisem inimene on nõrkemiseni kuulnud, et „olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead“ ja „oh õnnis / kaunis / ülev / ilus hetk, oh viibi veel“, on suurem osa „Faustist“ teatava barjääri taga.
Ehkki sõnum peaks olema ajatu, mõjub „Faust“ näiteks „Hamletiga“ võrreldes ooperlikumalt ja sisaldab omaaegseid valupunkte, mis mõjuvad tänapäeval vähe kummastavalt: vallalisena rasestunu ainus valik pole enam lapsetapp ning ühe täiskasvanud mehe kriteerium eespool mainitu rasestamiseks ei peaks olema see, et „neliteist ju ikka täis on tal“. Seejuures, algpunkt on üsna mõistetav ka tänapäeval, sest Faust kurdab, et doktorikraadi hankimise järel „ma ninapidi ratastringi / vean õpilasi, vaeseid hingi, / ja näen, et midagi ei tea“. Sellise põrguliku postdoktorantuuriga oskab suhestuda ilmselt väga suur hulk akadeemilisest personalist.
Tehniliselt saab ka väga vana lugu teha tänapäeval nii, et see ei paista museaalina: Von Krahli teatri „Gilgameš“ on laitmatu näide, kuidas tõlgendada ürgvana eepost. Sama lihtne on aga sammuda pühalikult ajas tagasi ja esitleda pilti, mis mõjub tahtmatult pigem klaasistunud kõõrutamisena.
„Faustis“ on mahlakat ainest nii parodeerimiseks kui ka surmtõsise näoga marmorbüsti ees koogutamiseks, kuid Hendrik Toompere on valinud palju mõnusama ja talle omase tee. Vanemuise „Faust“ algab küll ehmatavalt vanamoodsana, kuid osutub üpris kiireski pastišiks. Jah, siin on humoorikaid torkeid ja vinjette, aga samas toonis nalja ja napsu leiab ka algtekstist. Erinevused tulenevad pigem väikestest nihetest, millega Toompere on suunanud selle voo endale meelepärasematesse suundadesse. Mulle tundub, et kui näidendi sõnum on ennekõike aus töötegemine ja vaevanägemine, küll siis tuleb ka armastus ja lunastus, jätab Toompere „Fausti“ lõpp õhku võimaluse, et kaval vanamees pääses seeläbi, et rikkus tahtlikult lepingu sõnastust. Sellesarnane kelmikas nokitsemine on käinud üle kogu tekstist.
Esimene stseen ei lase seda alguses aimata: Faust (Andres Mähar) kuulutab oma kurba saatust üsna vanamoodsalt ja tekstitruult, isegi diktsioon on paulpinnalik. Sellise deklamatsiooni käigus läks ka veidike teksti kaduma või kuuldus sõna „põu“ asemel „pau“. Aga tõesti, esmapilgul tüvitekst nagu ikka. Faust ägab ja ängitseb oma toas põskhabeme lehvides ringi. Wagner (Margus Jaanovits) aitab omalt poolt kaasa sellele jaburusele ning ühel hetkel tabasin end jälgimast, ega kaks põrnitsevat bakenbardimeistrit ise lätsutamise ja pupsumise peale irvitama hakka.
Ent niipea kui kopsaka puudli alt ilmub välja tätoveeritud, maika varjus lihaseid välgutav Mefistofeles (Reimo Sagor), asub kogu lavastus rõõmustavalt ja vältimatult kalduma sellise triksterliku, koomilise võtme poole, kus mürgel ja lärm laienevad lõpuks lavastuse igasse kihti. Ainult Faust ja Margarethe (Marian Heinat) jäävad peaaegu läbivalt tõsiseks ja traditsiooniliseks, ent nemad ongi ju need, kes võtavad elu hirmus traagiliselt.
Tõsi, komöödia sai esietendusel ilmselt tahtmatult alguse juba kõige esimesest hetkest, kui Faust paiskus lavale nii kirgliselt, et lõi oma sissepääsu piidast lahti. Järgnenud uksekomöödia, kus Faust vargsi viga üritas parandada, pakkus omamoodi võlu, kuni töllakile vajuvate uste probleemi lahendas Mefistofeles – omamoodi kõnekas, eks ole, et pehkinud akadeemik ei oska kodutöidki teha ja need tuleb jätta maikas eluvenna hooleks. Ehkki tegemist oli tüüpilise esietenduse kotermanniga, sobis selline vinjett kenasti pateetilise värsi taustaks.
Samamoodi on õnnetu armastuse loole kontrastiks pöörane ning äärmiselt plastilise ja väänduva mängustiiliga triangel, mille eredaimaks väljenduseks on õllekeldri stseen, kus vanameistrid Altmayer (Jüri Lumiste) ja Siebel (Hannes Kaljujärv) saavad vääriliselt lustida kriiskava noortekarja ehk Froschi (Priit Strandberg) ja Branderi (Jaanus Tepomees) saatel. Esietendusel teenitult vaheaplausi saanud stiil jätkub omal moel ka hiljem. Vanamehed hädaldavad neid parodeeriva kuradi ees, Tepomees ning Veiko Porkanen aga taidlevad tantsunumbriks kiskunud nõiaköögi-stseenis.
Ehkki seda tüüpi teater oleks kahes vaatuses väsitanud, sobib see Goethe ülevale ja raugele värsile imehästi vastukaalu pakkuma. Jämekoomika toimib suurepäraselt, kui seda ümbritseb rangelt pidulik pieteet – nii lasti ka lasti narr õukonna kopitanud õhku värskendama. Mefistofelese igavene tule otsimine oma sigaretile toob kenasti elevust ka kõige ülevamas stseenis ja Martha deklamatsioon mobiiltelefoni on värsietlemise teretulnud variatsioon.
Kõige raskem roll on „Faustis“ tõenäoliselt Margarethe oma. Ta on jäetud koomikast üleüldse ilma ja peab olema toonasele arusaamale kohaselt ju rumal ja abitu naine – ikkagi neliteist täis – ning piirduma Fausti arutlustele ja metafüüsikale vastukaaluks emotsioonitsemisega. Marian Heinat on andnud palju, et see hala ja piinlemine mõjuks usutavalt ja kaasakiskuvalt, kuigi kiusu pärast oleksin tahtnud, et see oleks erinenud natuke rohkem lavastuse „Laineid murdes“ Bessi rollist.
Tublisti vähemuses naispoole ainsaks kaasesindajaks on Linda Kolde, kelle Martha muutub põnevamaks murdehetkel, kui lese leinast saab raev. Väga meeldejäävalt mõjub Kolde aga volbriöises pohmellis nõiana, kes liibates laudu teenindab.
Nagu eespool mainitud ja näha, on lavastusele tulnud kasuks intelligentne pügamine, mis on 34 stseenist koosneva mammuti puhul vajalik – kogu see nereiidide ja kahma-kust-saad-karneval jäägu kaante vahele. Kuigi ka peaaegu vist iga lavale jäänud stseeni on õgvendatud, ei ole tegelased ometi kaotanud oma jooni. Valentin (Priit Strandberg) on kärbitud ökonoomselt ilmuma ja surema umbes minuti jooksul, kuid loo seisukohalt annab ta oma panuse sellest hoolimata.
Valitud stiiliga sobib ühtviisi hästi nii keskaegse kunsti ja alkeemiliste sümbolitega mängiv videotaust kui ka muusikaline kujundus. Viimase puhul on mul Ardo Ran Varrese pidulikult kaikuva motiiviga seoses ainult see tähelepanek, et esimest nelja nooti kuuldes arvasin kohkunult, et Mefistofeles on oma käsilaste hulka saanud ka mingid kurjad naksitrallid, kuid sellega õnneks sarnasus piirdus.
Vahel tasub end lõbustada sellega, et kujutada ette, kuidas mõni lavastaja võiks suuri tüvitekste käsitleda. Milline võiks olla Eva Kolditsa ja Anne Türnpu „Kirsiaed“? Rainer Sarneti „Hamlet“? Juhan Ulfsaki „Kuritöö ja karistus“? Suur heameel on näha, et Toompere „Faust“ ongi selline, nagu mu ettekujutuses – itsitav ja tinistav.
