Keerdkäigud ja jäneseurud (Tartu Uus Teater, „Tahe“)


(Ilmus Sirbis 3.11.17)

Renate Keerd on kohati brutaalselt aus: uuslavastuse nimi on uuslavastus. Ma saan sellest täiesti aru, mõnele luuletusele ei ole ka pealkirja vaja, sisu räägib enda eest. Lavastusele esietendusega leitud hilisem nimetus „Tahe“ võib olla vabalt nii tööpealkiri kui huupi sõnaraamatust leitud kirje. Sama hästi sobiks sinna „Loomus“ või „Meil on palju krabisevat“, mõlemad võtavad sisu sama hästi kokku. Või siis ka „Nihe“, sest just nihestamisega tegeleb Keerdi lavastus kõige enam. See on maailm, kus lilli ei tooda, lilled toovad ise – näiteks laua või tooli. See on koht, kus black box nihkub pappkastiks või teiste kiusaja muutub hetkega kiusatavaks. Kogu see lavastus on niivõrd nihestatud, et jätab vaataja vahel päris teadmatuse äärele kõlkuma. Keerd kõnnib dadaismi ja sürrealismi piirimail, kui võtta esimese aluseks tahtlik katse vaatajaid närvi või segadusse ajada ja teise aluseks katse lasta end täiesti vabaks, kribada automaatkirjutuse põhimõttel ja tantsijate kehi kasutades üles kõik seosed ja seosetused, mis pähe tulevad. Õnneks jääb Kompanii NII trupil (edaspidi NII) peale sürr, dada võit oleks olnud väsitav ja pettumustvalmistav. Ehkki kohati kukkusin ma mõttevoo pealt piisavalt kõvasti maha, et uuesti lavailma sisenemine nõudis lausa tahtepingutust.

Vahel läheb NII sedavõrd hermeetiliseks, et tunnen end nagu II maailmasõja veteran postliminaalse kirjandusteooria konverentsil. Jälgin pingsalt laval toimuvat, aju teeb mitu miljardit tehet sekundis, et saabuvat voogu töödelda, aga vahel jookseb see kõik kokku. Teatriringkondades räägitakse legendaarset lugu, kuidas üks neiu tõusis väheke avangardsema etenduse ajal püsti, hõiskas käsi laiutades „Ma ei saa mitte midagi aru!“ ja istus tagasi toolile, et vaatamist jätkata. Mul nii hull ei ole, aga mõne sketši ajal vajusin mängust täiesti välja ja vaatasin hämmastusega inimesi, kes mustade kardinatega ümbritsetud siledal pinnal ringi silkasid, peas loomamaskid või ümber paks kiht jõupaberit. See on väga põnev ja uus tunne minu jaoks, sest ma reeglina lähen õhinal kaasa ka kõige totramate etüüdide ja abstraktsemate piltidega. „Tahte“ ajal tekib kohati tunne, et tõuseks käsi laiutades püsti, hõiskaks oma pinge välja ja istuks maha tagasi.
Aga Keerdil on mingi käekiri, mingi seletamatu „ei mina tea, mis“, nagu prantslased ütlevad, mis ei lase kaua kõrvale vaadata ja mossitada. Ikka kisub pilgu tagasi lavale ja järgmine sketš tirib kas või väevõimuga uuesti ree peale. Kuigi ma ei tea, kui palju materjalist sünnib koostöö käigus ja tantsijate kontrolli all, mõjub üleval puldis istuv Keerd nagu nukumeister, kes juhib lisaks valgusele ja helile ka tantsijaid. Nende kehad on shuffle‘i peal, neid lohistatakse ühest kohast teise, lükatakse üksteise peale ja vahele, nihutatakse ja põimitakse teinekord ehmatavate nurkade alla.

Ega tantsijad polegi inimesed, nad on loomad. Gerda-Anette Allikas on rebane, Liisa Tetsmann on jänes, Taavi Rei on hirv, Riho Vahtras on hunt. Kas see on nende iseloom või siseloom, ei olegi päris selge. Küll aga jääb mulje, et kuigi Vahtrase hunt terroriseerib Tetsmanni jänest ja Allika rebane kiusab vaheldumisi kõiki, on tipukiskjaks ikkagi Keerd, kes varitseb seal üleval, et paberväljade all tuhnivatele tantsijatele vajadusel peale karata. Kogu see lavapilt on suhteliselt elajalik, nii põhjalikku inimnäo eitamist tuleb harva ette. Kõik tantsijad kannavad kogu aeg maske või on publiku poole selja või lausa sellest allpool asuva, jalgade kinnituskohas kumerduva paigaga. Ainsad vähegi inimkujulised tegelased on pabernukud ja groteskselt tüsedad, lapselikke kilplasi meenutavad isikud ning mõlema karikatuurne kehakeel paneb mõtlema, et kogu „Tahe“ on suhteliselt multifilmilik. Siinses esteetikas on midagi sarnast Gabriela Liivamäe „Selgroogupidikoos“ maailmale, mida näeb läbi lapse silmade. See on tabav, sest kellel olekski rohkem tahet („Ma tahan!“) kui lapsel? Liivamägi pani meid kõiki nägema, millisena vaatas maailma väike Gabriela, see oli lavastaja tahe muuta vaatepilti kõigi jaoks. Keerd paneb meid kõiki nägema, kuidas teatris kehtivad loodusseadused – proovi mis sa proovid, lõpuks ütleb ikka lavastaja, mida tahab. Ma tahan, et sa mässiks end jõupaberisse vaglaks ja roomaks teisele poole lava. Ma tahan, et rebane virutaks teistele loomadele vastu vahtimist, kuni need vurrkannina end uimaseks keerlevad. Sinu tahtmine sündigu, lavastaja. Või siis on „Tahe“ üks muinasjutt täiskasvanutele, selline Krõlovi valmikogumik, kui Krõlov oleks tahtnud oma moraali lihtsakoelise jutustuse asemel punuda postmodernistlikus narratiiviniidis. Keerdi muinasjutus on ühe pael liiga pikk ja teisel liiga lühike, kolmanda oma on aga täpselt õige. Ja need, kes usinalt ei klammerda ja paberit ei rulli, lohistatakse lavalt minema. Selline omamoodi õigluse põhimõte.

Teatris võib muinasjutte rääkida, see on see koht, kuhu vaataja tuleb nutma ja naerma. Aga kui teater on üleüldse eskapism, siis NII on juba jäneseurg. Sinna võib väga sügavale sisse kukkuda ja väga omapäraseid asju pealt näha ning osaleda ühises, šamanistlikus rituaalis. Mõni seen muudab meid suuremaks, mõni väiksemaks, mõni toob välja siselooma.

Seni nähtud (tõsi, väheseid) NII tükke kaaludes võiks öelda, et mõnikord on need sürreaalse seikluse tulemused valatud üsna jõulisesse ja ohtlikusse liikumisvormi, sedapuhku on viimaseid aga suhteliselt napilt. Kehaline koomika on endiselt olemas, ent jõu- ja ilunumbreid on kindlasti vähem kui „Põlenud väljade hurmaas“ või isegi „Koonus“, ehkki mõned trikid panevad siiski hinge kinni hoidma. Muidugi, ma olen ka hingelt jänes, ilmselt seepärast on mu eriliseks lemmikuks Tetsmann, kelle kangekaelse topise sketš on õhtu üks ägedamaid.

Ja kohati haarab „Tahe“ jäägitult endasse. Arktiline moondumine tuulest pillutatud, visade eluniitidega, mis keelduvad räigetes tingimustes suremast, on võimas emotsionaalne pauk. Seal sobib kuidagi kõik, alates pappkastiks muutunud black box‘ist kuni polaarrebase keskendunud hüpeteni sugestiivse muusika saatel. NII on vahel nii abstraktne kogemus, et mul pole sõnu oma heameele väljendamiseks selle stseeni üle. Keerd nihestab kõike nii põhjalikult, et ka pealtnäha lihtne hetk jätab sõnad soiku, need mõjuvad paar tõlgendusastet kaugemal asuva kategooriana. See on omamoodi koan, kus me ei küsi, mitu tunnistajat oli kukkuval puul või kui kõvasti ühekäeline plaksutas. Keerd paneb lavale üksteisele kaela kargavad pabernukud või laseb lillebuketil lohistada kohale laua. Kui ma küsin „Miks?“, olen ilmselt esimesest voorust juba läbi kukkunud. Mulle meeldib see kuulus selgitus, et kõigepealt pead sa mägesid mägedeks, pärast pikka mediteerimist näed sa mägedes enamat ja kui oled jõudnud päris lõppu, pead neid jälle mägedeks. See pikk ring tuleb käia läbi iga NII sketši juures. Alguses on nukrale laulule viipekeeles tõlgendust pakkuvad tagumikud lihtsalt tagumikud, siis näen neis enamat, seejärel taas tagumikke. Ainult tahet on vaja. Polegi tarvis küsida, kas ja miks. Kui tahan, saan ise ka aru. Või siis ei saa.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar