(ilmus 28.09.18 Sirbis)
Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ on korduvalt lavale toodud. Ilmselgelt paeluvad lavastajaid selle raam „isand-teener-mässaja“ ja võimalus teha dramatiseering peaaegu sõnatu lavastuse tarvis. Näitlejad saavad esitleda kehakeele oskusi ja filosoofiliselt võib suunata lavastuse päris paljudele radadele. Kas maalida pilt isevalitseja võimu alt vabanevast orjaühiskonnast? Või näidata tardunud korra murdumise järel tekkinud kaost? Või keskenduda Stockholmi sündroomile, kus õnnetu piinatav leiab lõpuks, et ega minu ahistajal olegi nii väga viga? Kati Kivitar näib olevat Karlova teatri tarvis valinud „Popi ja Huhuu“ tõlgenduse, kus range klassiühiskonna eliidi kadumisel laguneb ka kõik muu ja õnn lööb õitsele alles siis, kui valgustatud monarh on tagasi.
Niisiis, rojalism ei ole surnud, ta vaid lõhnas vahepeal imelikult. Ehkki tahaks uskuda, et elu Isanda (võimukas Merle Jääger) ehk Kunstniku valitsemise all pole läbinisti pilvitu – autoportreel kumab raugest näost läbi Surm ise –, käivitub dekadents ja kaos alles siis, kui laest saabub deus ex kraana ning vihane Isand läheb ehitusmeeste peale karjuma. Kelle peale täpsemalt, ütleb meile ette raadio: nimelt on alanud Tähepargi kodude ehitus ning Isanda erutuse ja maja värina ja lõhkumise järgi jääb mulje, et ehitus käib otse selle armsa pere elukoha kõrval.
Tähepargi kodud on reaalne kinnisvaraobjekt, mis kerkib Tartus ühe pargi asemele. Seal seisis enne sõda palju ilusaid vanu puumaju. Praegu jääb mulje, nagu oleks uuselamute tarvis vanad maha lõhutud, tegelikult said sellega hakkama Nõukogude lendurid. Tõsi ta on, et ehituseks tehtud rennid ja kraavid lähevad sõna otseses mõttes läbi segapudruks paisatud tellisetükkide – kellegi kodude – ja mõjuvad justkui ajaloolise arhitektuuri hävitamisena. Lavastuse Tähepargi-taotlus jääb mõnevõrra ebaselgeks. Kas uuselamud on halvad? Või on halb vanade majade asendumine uutega?
Pealtnäha tundub, et probleemiks on muutus. Vana, sissetöötatud kord asendub millegi uuega ja see on halb. Esialgu on Popi (Helen Rekkor) ja Huhuu (Rauno Kaibiainen) kodus ju kõik paigas. Kas just hästi, aga paigas. Mis sest, et Huhuu vaatab tühja pilguga olematusesse ning Popi julgeb isanda ümber vaid orjalikult koogutades tegutseda ja Põhja-Koreale iseloomulikul kombel suure juhi tegemistest märkmeid kribada.
Suure juhi kadudes kaob ka kord. Toidukausid ei täida end ise, kusehäda ei anna vaesele koerale asu ja kogemata pääseb veel vang ka vabaks ning kukub laamendama. Lõpus, kui meeleheide on juba asendunud apaatiaga ning enam pole teha muud kui nukralt juua ja lasta Surmal end paari panna, ilmub uksele Vitruviuse Merca ning taastab täiuse. Õigemini, käratab ehitajatele, et „meie ei lähe siit kuhugi“.
Arvestades seda, et Tähepargi ehitamisega ei aetud minu teada kedagi kodust ära, tekibki kiusatus tõlgendada seda lauset laiemalt: rojalistid ei lähe meil siit kuhugi. Ühel päeval taastub kord, valitsevad taas konservatiivsed väärtused, klassikaline kunst. Märatsev postmodernism asendub harda õlimaali silitamisega. Vana kunsti ja ennast imetleva, surmahõngulise autoportree kõrvale saab panna ainult laamendamise, igasuguse autoriteedi mõnitamise ja pilkamise – keskteed pole. Plakatlikkus ei laiene õnneks loomade kujutamisele.
Nii Rekkori koer kui ka Kaibiaineni ahv tõusevad loomaetüüdidest, pelgalt miimikast märksa kõrgemale. Popi on stiilipuhtalt harras, alandlik ja ustav. Ta ei suuda isegi oma imetletut edasi arendada, tema arust on iga pintslitõmme Isanda maalil täius. Huhuu on aga räuskav, joodikust hävitaja, kelle arusaam kunstist on diletantlik ja kes ei küündi nägema ei ilu ega tarkust. Kivitari versioonis ei piina Huhuu Popit siiski nii räigelt kui novellis, vahel toksib küll kepiga, aga seda ka pigem ehmatusest, kui koera voodi alt avastab. Pigem on Huhuu vaba hing, kes tuulab ringi ja keksib ähvardavalt peegli ees nagu Robert De Niro „Taksojuhis“. Rohkem nagu boheem, kes joob ja lõhub, aga mitte niivõrd teiste arvelt, vaid pigem oma lõbuks. Pealegi, lõpuks poeb meheks joonud ahv ikkagi naisele sülle ja paneb pea ta õlale. Selles mõttes on Popi ja Huhuu koos kastis istumine ka lavastuse kõige inimlikum stseen.
Siin puudub vaen kahe vastandliku tegelase vahel, Popi on pigem ahastuses Isanda kaotamise kui vaenlase leidmise pärast. Ometi ei ürita Popi endale uut isandat välja mõelda, pigem käib nuhutamas vanu häid aegu. Tema katsed meenutada minevikku ja matkida helgeid hetki on nostalgia ja kuldajastu taganutmine. Popi padistab tühjas korteris ringi – taksi sibamine on üks ilusatest leidudest – ja otsib kadunud aega, kuid pole päris selge, kas teda hoidis varasemalt käigus Isand või Isanda präänik. Kas Popi igatseb taga elus isikut või hüvesid, mida too pakkus?
Kaibiaineni Huhuu jällegi laamendab laamendamise pärast: ta on puhas kunstnik, kelle märatsemisel pole materiaalseid eesmärke või esinemisvajadust. Huhuu ei ürita matkida revolutsioonieelset maailmakorda, giljotiinikujuline peegel on pigem vihaobjekt kui iidol. Ka Isanda esemeid või rõivaid Huhuu pigem uurib ja lõhub kui pilab või mõnitab. Ainsaks austusavalduseks on Donald Trumpi pildi kinnitamine Huhuu voodi kohale. See puust ja punaseks poliitiline viide ei ole küll tarvilik, Trump pole kindlasti apokalüpsise kuulutaja või Huhuude isand. Tema ilmumise põhjusi on võimalik üsna veenvalt kirjeldada igava poliitilise analüüsi toel ja elu jätkub ka pärast Trumpi.
Pealegi, aeg-liigestest-lahti-emotsioon on vanem kui eeposed. Juba kreeklaste arust oli kuldajastu ammu ära. See on muidugi tõsi, et meie liigi mõistes saab iga järgmine ajastu olema vist tõesti halvem kui eelmine – meie elamegi kuldajastu lõpus, kui just planeet ei hakka ise taastuma. Ainult et seda ei saa kirjutada pelgalt Trumpi või Tähepargi arvele, sest kõik sai alguse juba siis, kui inimene hakkas jõuliselt alet põletama või Mesopotaamias soid kuivendama.
Väga tahaks uskuda, et Kivitari lavastuses ei tähenda korra lagunemine seda, et tekivad üksikvanemad, joomine ja vabaarmastus. Sest see, kui Rekkor vinnab tuppa pesunööri titeriietega, meest pole aga kusagil näha, mõjub mõnevõrra kõhedalt. Ka Kaibiaineni ahistamisepisood kraanamehega liigub sujuvalt vägistamise poole. Muuseas, kuna minu kõrval istus saalis suuremalt jaolt kooliealine vaatajaskond, teenis nutva Huhuu (enese)ahistus saalis sama suure naeru kui ahvi toidusülitamine.
Igal juhul tekib küsimus, kas lagunenud peredes ja mannetus kunstis on süüdi paduliberaalne postmodernism või peitub võti milleski muus. Näiteks selles, et Popi ei oska ise kuselgi käia, kui keegi teda rihmast ei hoia. Isanda autokraatliku režiimi all abituks lipitsejaks muutunu ja tuhandemeetrise pilguga jõllitav vang ei sisenda kuigivõrd julgust selles osas, et vanasti oli parem. Tuglase novellis lõpeb vana korra paroodiaks muutunud nukurežiim surmava plahvatusega. Jääb justkui mulje, et Isandat enam pole ega tule, kurjategijad allutavad meid endale ja meie rolliks on teha lömitamine endale piisavalt mugavaks, kuni ülbe uus eliit meid kõiki lõpuks õhku laseb.
Kivitari versioonis tuleb aga Isand inimliku täiuse kehastusena tagasi, tema ilmutus toob ruumi pahvakaga rahu ja lootust – Merca käre hääl kinnitab, et kord on taas majas. Vahepeal on olnud räiged ajad, tehti koledat kunsti ja käratseti tühja – viivuks kuulati koguni elektroonilist muusikat –, aga nüüd on sellel lõpp. Just seepärast näib mulle, et Karlova teatri versioonis on igatsust Isanda järele seetõttu, et autoriteetse käeta kipub ühiskond laiali lagunema. Või siis on ühiskonnas vaja tugevamat muinsuskaitseametit, et Isand ei peaks ise oma käega kraanasid ja seguautosid laiali peksma. Loodame viimase variandi peale, sest ka mina armastan Karlova põliselanikuna ajaloolist keskkonda. Sellest hoolimata on mul autoriteetse käe vastu nii tugev allergia, et kui on valida Tähepargi ja Isanda vahel, olen nõus pigem selles liigestest lahti ajas elama kui suure juhi portreed kummardama.
