Lugesin täna asjade sorteerimise käigus üle 19-aastaselt kirjutatud avaldust stipendiumi saamiseks. Mind hämmastas iseenda ülbus ja nahaalsus, see veendunud enesekesksus ja kõikumatu usk suurusesse, mille tõestamiseks polnud sel hetkel ei vahendeid, kogemusi ega tulemusi. Otse loomulikult on mul hea meel, et juba varasest lapsepõlvest kestnud kanget usku iseendasse pole elu või lähedaste või süsteemi poolt maha pekstud, kuid ometi on rõõm suurem selle üle, et vanusega on tulnud ka mingit arukust. Vastasel juhul ei lööks see 15 aastat vana tekst sedavõrd jalust.
Üks asi on uskuda oma võimetesse ja väärtusesse, teine asi on selle nimel midagi teha. Olen teravalt teadlik sellest, et 15 aasta jooksul pole ma teinud kaugeltki kõike, mida oleks võinud. Samas oleks vale öelda, et pole teinud kübetki. Tõde on seal skaala peal kusagil vahepeal, ehkki tugevalt tegemata jätmiste poole kaldu. Seda virgutavam on lugeda meenutust, mis ühelt poolt näitab tuldud teed ja teisalt manitseb edasi arenema..
Tuhat tähemärki: Tunne iseennast (seitse)
Comments are closed.
