Egokulturism

Viimatine filosoofia ja muu mõtiskluse tõlkimine ajendas õigustama, miks paaril lähiaastal on valitsenud siin vaikus. Sissekannete kirjutamiseks on põhjust olnud sageli ja mõnikord on see paisunud pea et sunduseks/kohustuseks, ent sulam viimaste aegade sündmustest, loetud usundiloost ja filosoofiast ning niisama mõtisklustest oma üha enam valmimas kodus on toonud kaasa üpris range enesetsensuuri, millel on vähem ühist lapsiku keelamisega („Mis ma ikka kirjutan, keegi nagunii ei loe“) ja rohkem ühist formaalloogikaga. Selgitan.
Kui ma hakkan mõtlema, et peaks kirjutama üles asja X ja sirutan käe blogi järele, käivituvad automaatselt teatavad filtrid. Kas ma tahan öelda, et remondis juhtus midagi murrangulist, saavutati mingi etapp? On see teiste jaoks oluline? Kas laps ilmutas toredat loogikat? On lapsi, kes seda ei tee? Kas torkas pähe mingi sügavam filosoofiline/poliitiline mõte? Kas jagama ajendab edevus?
Olen nõus riskima pigem vaikusesse kadumisega, kuni tasuks on selitatum mõtlus…