Eesti teatripadrikus on inimesi, kelle tulevasi tegemisi julgen juba praegu ette nautida. Lihtsalt seepärast, et kogu nende senine töö on väga meeldinud. Olgu selliseks näiteks kasvõi Kertu Moppel. Ma tean, et induktiivne järeldamine on ohtlik asi ja homme ei pruugi päike tõusta, kuid kultuurivaldkonnas on seda tüüpi loogika oluliselt ohutum kui näiteks poliitikas või sõjas. Või abielus.
„Bloody Mary“ demonstreerib ilusasti mitut tõsiasja. Esiteks, kõrvalekaldumine normist – kui Moppeli lavastajakeeles on üldse midagi normeeritavat – võib olla erand, kuid igal juhul on see hea. Poleks oodanud, et Moppeli lavastuses pealtnäha tavapärase korterieluna alanud lugu ei pöördugi mõne hetke pärast millekski täiesti teistsuguseks. Seda julgustavam on näha, et kammerlik (ja tõepoolest omamoodi vanamoodne) inimsuhete pingel põhinev lugu kannab kaunisti välja üle kahe tunni.
Teiseks on täiesti võimalik kujutada selle suhteliselt pika monoliitse perioodi jooksul vaid nelja inimese suhtlust nii, et välja joonistuvad selged ja teravad murdepunktid, tõusud ja mõõnad, raskuskeseme kandumine ühelt paarilt teisele jne. Ei usu, et teen näitlejatele liiga, kui ütlen, et suure tüki kiitusest peaks sellisel puhul lõikama lavastaja taldrikule. Sest kahtlemata on Tauraite-Laur ja Niinemets-Kartau teinud ära väga kõva töö, aga holistilise nägemuse ja lavastuse kui terviku tõstab kõrgustesse vist pigem lavastaja – olen näinud mägede kaupa lavastusi, kus vaprad näitlejad rügavad terviku nimel endal silmad kõõrdi, kuid lavastaja olematus või küündimatus haigutab iga stseeni tagant vastu nagu kuristik.
Kolmandaks on järjekordne tõestus sellele, et Moppel on – ütleme parema puudumisel – filosoofilise teatri esindaja. Sobides seeläbi Krahli keskkonda nagu žilett silmaauku. Moppeli eksistentsialism ei väljendu päris labases hea-et-veel-powerpointi-välja-ei-võta didaktikas ja loengutes – kuigi Niinemetsa monoloog sõidab mõnes kurvis juba üsna ääre lähedale – ning pigem imbub läbi igast steenist, mõjudes eriti hõrguna hetkedes, kus inimesed arutlevad kardinate üle, joovad päkapikuga või tajuvad seda iiveldust, mis tabab kohutaval äratundmise momendil timukat, kui ta taipab kirvest hoides, et ei täida lõppeks kellegi muu kui iseenda käsku. Moppeli inimesed kipuvad alati olema ainult inimesed väikese tähega, harva arenevad nad Inimesteks. Pigem murrab neid mingil hetkel jalust see kosmilise teadvuse tulek, kõiksuse õõvastav tajumine kasvõi ühe murdosa jooksul, mis raputab neid läbi luu ja vaimu ning jätab etenduse lõppedes abitult universumisse tuikuma. Isegi see pealtnäha übermensch, kellele esmalt oleks justkui antud side kõrgema loogikaga, osutub lõpuks ikka pelgalt inimeseks, keda hoiab kokku varisemast vaid mingi kramplik ideaal, mingi jonnakas usk siirusesse või armastusse või ehtsusesse. Moppeli lavastuste kõige kaugemale arenenud eluvormid on nagu nihilistid Coenide „Suures Lebowskis“, kelle pealtnäha arutu ja sadistlik tegutsemine on lihtsalt meeleheitlik katse leida siin maailmas siiski mingit pidepunkti, mingit kaljut keset halastamatult voogavat kõiksust.
Seda ahastavat katset tulebki mõista empaatiliselt, see on omamoodi religioon, kark. Nõrkusehood, mis tabavad aeg-ajalt muidu laitmatult kontrolli all olevat ja olukorda kontrollivat Niinemetsa või Kartaud, lihtsalt osutavad protsessi lõpetamatusele, teekond übermensch‘i poole veel kestab. Paaniline äng lööb vahetevahel fassaadist läbi.
Ja laval vastust sellele ei ole ega saagi olla. Vastus kui selline tuleb leida igal inimesel ise, sest selle vorm võib olla ettearvamatu, olgu tegemist kasvõi liigsete sõrmedega. Olen alati leidnud, et formalism ja vormi tagaajamine ongi üks mõttetu asi – vorm on sisu konteiner. Kui seal jääb midagi ette, tuleb see maha raiuda.
