Egokulturism

Avastasin täna hilisõhtul terve linnajao – kümmekond tänavat, kus ma pole kolmekümne nelja aasta jooksul kordagi jalutanud ega jalgrattaga sõitnud. Iseenest pole see veider, sest autoga sõites lihtsalt pole põhjust ega ajendit niisama mõnele pisikesele tänavale pöörata. Jalgrattaga seevastu võib nii-öelda „valele teele“ sattudes suhteliselt mugavalt ümber keerata ja paremat pääsu otsida.
Raadi-Kruusamäe on lahe seetõttu, et tänavatel näib puuduvat igasugune loogika. Ilmselt kaardi peal paistab mõnele geograafile või linnaplaneerijale vastu kristalne teooria, kuid mina liiklejana ei suuda küll seda aduda.
Mõned tänavad viivad otse metsatukka, kus Nõukogude sõdurid ringi tuiasid, teised lagunenud hoonete juurde – päris igale poole ei julenud ka sõita, kell siiski piisavalt hiline ja ilm pime.
Aga Tartu väiksusest hoolimata jagub ka praegusel hetkel mulle piirkondi ja tänavaid, mida ma ei tunne pimesi, mida ma ei suudaks kaardi peale joonistada. Iseenesest positiivne. Linn pole ju lõppenud.