Egokulturism

Olen varasest lapsepõlvest ehk Nõukogude Liidu lõpuaastatest peale olnud jalgpallifänn. Nõuka ajal peeti seda piinlikuks jooneks – õilis oli olla Kalevi ja korvpalli fänn –, ent juba 90. aasta MM-ist mäletan Tšehhoslovakkia mängija punast kaarti, Roger Millat, veidraid punktiirjooni ekraanigraafikas jms. See MM on minu jaoks järelikult seitsmes. Hedonistlikus mõttes on see olnud täielik pidusöök.
Nii statistikud, eksperdid kui praegused ja endised mängijad ja treenerid on kinnitanud, et tegemist on viimaste aastate parima elamusega MM-ide valdkonnas. See tundub tõesti olevat nii. Ma ei ole proovinud sõnastada, miks jalgpall mulle nii meeletult pakub, kuid – erinevalt kvaliteetse õlle ja lihtlabase poeriiuli pudeli puhul – suudan ma tunda ära, kas ma sain Elamuse või mitte. Proovin finaali kõrvale erinevaid eksootilisi õllesorte ja -marke – aitäh, Taavi! –, ent ei oska seda erinevust nautida. Seevastu MM-i puhul on mu näsad rafineeritud. Brasiilia MM on olnud hõrk, täidlane ja mahlakas..