Egokulturism

Neli aastat tagasi kirjutasin sada tuhandemärgilist sissekannet, nii-öelda näpuharjutuseks. See oli siis, nüüd on teisiti. Impulss on ikka sama, ainult et eesmärgid ja tehnika võib-olla vähe teistsugune.
Ma ei tea, kui palju seekord sissekandeid tuleb, piiri pole ees. Ega seda, mis pähe tuleb, sest seda õpetas juba eelmine katse.
Kindel on see, et tahan kirjutada täpsel samal põhjusel kui varem – samal põhjusel, miks aastaid tagasi erru läinud sportlane hakkab tasapisi uuesti jooksma, esmalt lühikesi distantse, seejärel juba pikemaid. Et liigsed kilod hääbuks ja lihased tunneks taas tuttavaid tõmbeid, meenutaks möödunud aegu.
Nagu ikka, pole mul õrna aimugi, kellele seda kõike on vaja – peale minu enda. Tunne on umbes sama nagu siis, kui tekib kavatsus luua kunstiprojekt, mille raames istutada tuhat potilille Raekoja platsi tänavakivide vahele ja küsida selleks kulkast näiteks tuhat eurot. Ehk siis: lihtsalt tekkis selline tungiv vajadus (isegi teoreetiline raamistik on olemas). Eks näis.