Egokulturism

Kenderi Sirbi-tsirkuse järel võiks tekkida kiusatus tõmmata otsene joon Rael Arteli ja Tartu Kunstimuuseumi saaga vahele. Ainult et see oleks mitmel põhjusel tobe ja ma räägin, miks. Nagu ikka, ennetan küsimust „Ja keda sinu arvamus huvitab?“ vastusega „Sest see on minu blogi ja sarnaselt Ülo Kiplele räägin ma jonnakalt seinale välja, mis mulle muret valmistab.“ Antud juhul tulebki mure sellest, et ajalukku talletub ettevaatamatult tõmmatud side kahe juhtumi vahel. See oleks sügavalt ekslik ja vigane võrdlus, kuna ühel puhul 1) juhi vahetus toimus ametliku rituaali järgi, 2) uus juht ei vahetanud korraga välja kogu senist toimkonda, ja 3) uue juhi motivatsiooniks ei näi olevat mitte väljastpoolt tulija nahaalsus, vaid katse renoveerida olemasolevat süsteemi. Ilmselgelt ei pea ma praegu silmas Sirbi juhtumit.

Esiteks, Rael Artel kandideeris TMK kohale. Tema kandidatuur võitis ja ta määrati juhiks. Kaur Kender määrati pärast seda, kui konkurss ametlikult läbi kukkus. Kui Egiptuse sõjavägi kuulutab valimised läbikukkunuks ja määrab uueks presidendiks kindral X-i, pole tegemist sama juhtumiga, kui USA valimistel võidab vastuoluline „uus luud“. Eks ole.

Teiseks, Rael on kahtlemata lasknud/löönud minema mingi arvu inimesi – kes lahkus enda, kes tema initsiatiivil, on praegu nende isiklik asi. Ometi töötab seal endiselt inimesi, kes olid kohal ka enne teda (ja ma ei mõtle põrandapindade hooldusinsenere). Erinevalt Kenderi Sirbist näib olevat Raelil avalikult ka täiesti suva, kui mõni praegune alluv võtab tema visiooni/isiku vastu meedias sõna.

Kolmandaks, Rael on juba Kukunuudi tegemise algusest peale rõhutanud, et Tartu kunstielu vajab luhvitamist ja kaasajastamist. Seda, kuidas protsessi läbi viia, oskavad kommenteerida paremini vastava ala eksperdid ja mul on hea meel, et Müürileht seda kajastab (avalikud kirjad, M. Mürk, P. Talvistu jne). Isiklikult usun, et tugevam rõhk kaasaja kunstile on parem lahendus kui vastse näituse kataloogis nö. vana kooli nimel sõna võtva Mare Joonsalu seisukoht: „Käesoleva klassikavaliku tegemisel oli üks olulisi valikukriteeriumeid kunstiteoste vanus. Lähtutud on põhimõttest, et tõdede settimine ja kinnistumine toimub alles teatud aja möödudes. Tõeliselt tuntuks ja armastatuks saavad teosed siis, kui nende kõrval on üles kasvanud mitu inimpõlve, siis, kui neist on saanud meie koolihariduse osa“.

Kaitsesin 2013. aasta kevadel magistritööd küll kirjandusteoorias, kuid mu töö sisuks oli põhimõtteliselt kanoniseerimine ja „klassika“ ning selle tarbeks läbi loetud seisukohad kallutavad mind pigem sinna suunas, et „tõdede settimine ja kinnistumine“ on pesueht näide nn. hegemoonia loomisest. Kui me nõustume, et mingi klassikakomplekt on ühe õpiku koostajate või kooliprogrammi kolleegiumi seisukoht ja mitte absoluutne tõde, siis hea küll. Aga ärme räägime sellest, kuidas ainult aastaid kooliprogrammis õpetatud maal on hea kunst ja et „[s]õelale on jäänud teosed, millel oli omal ajal kunstiloo seisukohalt oluline kvaliteet ja tähendus ning mis pole vaatamata meie arusaamade ja maitse muutumisele väärtust kaotanud“ (Joonsalu). Nii mõnelgi teoreetikul oleks siin selle kuulsa universaalse, ühise väärtuse kohta midagi öelda. Rääkimata sellest, et „see kunst [on] esteetiline ja arusaadav, maiuspala kõigile neile, kes otsivad kunstist emotsiooni ja visuaalset naudingut“ (Joonsalu). Usun, et ei vajagi rohkem kommentaare.

Minu arust Rael üritabki kõigutada seda klassikalist suhtumist klassikasse, et hea kunst on koolis õpitud maalivalik ja tänased videotaiesed või readymade objektid pole hea kunst. Ütlen igaks juhuks, et ma ei mõista esmapilgul suurt osa kontseptuaalsest kunstist, aga see ei tähenda, et see ei pruugi süvenemise järel tunduda hea kunstina. Mis on minu jaoks hea kunst? Kui ma loen kunstniku selgitust ja/või eksperdi arutlust ja mulle tundub teos selles kontekstis põnevana, on see minu jaoks hea.

Kuid oluline on see, et asi ei kehti ainult praeguse aja kohta – ma ei pruugi mõista ka 14. sajandi maali enne, kui olen lugenud läbi vastava piibliloo ja kogenud eksperdi kirjelduse tehnika kõnekatest aspektidest või uuenduslikkusest, maali sündmustiku poliitilisest allegooriast kaasaegses Toskaanas, värvivaliku virtuoossusest tolleaegsete valikute valguses jne. Nagu öeldud, muudab see kunsti minu jaoks heaks. See ei tähenda, et see oleks ka teiste jaoks hea. Igasugune pretendeerimine ühisele maitsele, tõdedele vms muudab mu skeptiliseks.

Selle asemel, et pakkuda juba ette läbifiltreeritud valikut klassikast, pakub Rael läbilõiget kaasaegsest kunstist (mis kipub sageli olema multidistslipinaarne, kuid ometi esineb seal ka maale) ja ei kirjuta ette, mis on tõde. Juba selle eest võiks lubada tal ühe ametiaja lõpuni käia.