Kuidas kirsistada kooke (Tartu Uus teater, „Mängu ilu“)
Osadel näitlejatel on kombeks hinnata lavastust kahe olulise küsimuse järgi. Need kindlasti varieeruvad, aga mina olen kuulnud peamiselt kaht sõnastust: 1) kas ma tahaks selles lavastuses ise mängida? ja 2) kas ma vaataks seda teist korda veel? Vastustest sõltub, kas tüki kohta võib öelda „meeldis (väga)“ või „ei meeldinud (üldse)“. Muidugi on neid permutatsioone rohkem ja tõlgenduseks on samuti ruumi. Näiteks võib juhtuda, et tahaks ise mängida sellises kontseptsioonis, aga teostus on kukkunud välja väga kehvasti. Niisiis oli tükil potentsiaali, kuid lõpptulemus ei kõnetanud. Või siis ise ei tahaks üldse mängida – ei soovi mudas möllata või nii intensiivselt laval ringi joosta –, aga jube lahe tulemus oli, tahaks veel näha.
Read the rest of this entry »Hetked meie elude katkendlikus reas (Von Krahl “Paratamatus elada ühel ajal”)
(ilmus Müürilehe 2020. aasta jaanuarinumbris)
Lõppeval aastal esines teatrimaastikul ühtaegu kaks sündmust, mille tagajärjed kalgendusid 28. novembriks Von Krahli saalis. Nimelt tähistas Von Krahli teater aasta esimesel poolel oma viimaseks jäänud sünnipäeva, exegi monumentum‘i rolli täitis mastaabilt ja energiakulult enneolematu „Jaik“. Ja NO99 sooritas rituaalse enesetapu – jääb asjaosaliste teada, kas siis sundseisu sattudes või eksistentsiaalse mõtiskluse lõpp-punkti jõudes.
Igatahes, 25 aastat teatud määral sarnast vormi hoidnud Von Krahl on alustanud uut elu ja 14 aastat tegutsenud üksus on kadunud. Mis kujul või koosseisul teater Rataskaevu tänaval jätkab, võib veel lähiajal täpsustuda, hetkel igatahes on kirjas „Von Krahli Teatri uue trupi esimene lavastus“. Aga seda, milline on uue trupi kunstiline sõnum, saab näha esmalt Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal“.
Read the rest of this entry »Kaunitaride koletised (Tartu Uus teater, “Ilusad inimesed”)
(Ilmus 6.12.2019 Sirbis)
Kas ma olen ilus? Kas ma pean olema ilus? Põletavaid keskkonnaküsimusi ja meie silme all lahti rulluvaid geopoliitilisi tragöödiaid arvesse võttes on põhjust küsida, miks me üldse räägime nii tühisest asjast. Ometi ongi konks selles, et tegemist on ajatu teemaga, millel on pealegi hirmuäratavalt suur mõju kõigele, millega inimkond tegeleb.
Nagu osutatakse lavastuse ühes sketšis, on ka prohveti puhul oluline, kas ta on ilus. Näotu või kole prohvet ei pruugi innustada masse nii võimsalt, et veel kaks tuhat aastat hiljem on võimalik tema väidetavate sõnadega põhjendada kõike läbikukkunud abielust kuni genotsiidini. Kui oled karismaatiline, võib su sõnal või teol olla mitmekordne kaal. „Karisma“ tuleneb kreekakeelsest sõnast „charisma“ (jumala and, arm, soosing) ning paljud võivad tunnistada, et ilusate inimeste elu on kohati soodsam. Ja see ei olegi aus. Parafraseerides suurepärast ütlust: „Parem olla rikas ja ilus kui vaene ja kole.“
Read the rest of this entry »Mastaap ja munajoodik ehk Sigismundi lõbusad seiklused teatrilinal (Von Krahl, „JAIK“)
Esmalt äraütleja ehk disclaimer: ma olen JAIKis ainult nii palju, et tõlkisin selle subtiitrid ja sedagi faktijärgselt, see tähendab, pärast teose valmimist. Niisiis pean end samasuguseks vaatajaks nagu kõiki teisi, kes nägid seda esmakordselt suurel ekraanil.
Von Krahli „JAIK“ on praeguseks tekitanud juba poleemikat ja paksu verd, mis on ootuspärane, arvestades nii selle autoreid, mastaapi kui ka vormi. Alustaks viimasest, sest see näib olevat põhiline asi, mis inimesi ärritab. Kas tegemist on seriaali, filmi või lavastusega? Peeter Jalakas raiub, et see on lavastus. Hea küll, see on mõeldav. Tänapäeva teatris on sageli osa tegevusest videos või ekraani vahendusel, seepärast ei ole vaja jonnida, et linastunud stseenid ei ole teater. Nõus. Samuti on vaieldamatu, et teos on võetud üles Von Krahli majas või selle ees, järelikult on see justkui lavastus. Ometi tekitab tõrget asjaolu, et see ei toimu otse (vrdl NO99 „Rise and Fall of Estonia“). Aga salvestatud lavastus pole päris teleteater. Valle-Sten Maiste, kes „JAIKi“ just selles süüdistas, nentis ka ise hetke pärast, et teleteatris mängitakse otse kaamerale ja kaamerasse, see on spetsiifiline võte. Näiteks „Tema majesteet komödiant“ on suure osa ajast üsna sarnane, tegevus toimub nähtamatu kaamera ees ja näitlejad teesklevad, et seda pole seal. Ent Käberlinski nukker monoloog on ju otse kaamerasse. Sellist kõnetamist „JAIKis“ ei esine, neljas sein on täiesti monoliitne. Või noh, peaaegu – aga sellest hiljem.
Read the rest of this entry »Olematu puudutus (Tartu Uus teater, “Fantoomvalu”)
(Ilmus Sirbis 27.09.19)
Inimkonna arengu üks verstaposte on nulli kontseptsioon. Oskus sõnastada midagi olematut, millegi puudumist on kvalitatiivne hüpe. Fantoomvalu on olematuse tunnetamine. Ehkki lavastaja Jaanus Kaasik läheb kaugemale, tema null on täidetud, see on võimalike reaalsuste null. Tühjade lehtedega raamat, mis on ühtlasi palimpsest kõigist loodud ja loomata teostest.
Robert Frost on seda ihalust kõikide võimaluste üheaegse kasutamise järele naeruvääristanud oma luuletuses kahest rajast, kus minahääl hädaldab, et oli valinud ühe, aga oleks tahtnud teist. Tänapäevalgi on vaid arvutimängudes võimalus ajas tagasi minna ja situatsiooni teistmoodi kogeda-teostada – laadi salvestis ja proovi uuesti. Kunagi ehk saame simulatsiooni abil elada oma elu erisuguseid variante.
Mitte et selline võimalus mind paeluks. Olen valmis Schrödingeri kassiga kas mängima või ta maha matma, elus valiku langetamine on omamoodi magusvalus teelahe. Valitakse midagi teadmisega, et kõik teised uksed on nüüd sulgunud. Tekkinud kurbusega tuleb toime tulla, kui ei taha just langeda nostalgiasse selle tänapäevases tähenduses: nostalgia kui lapsik tahtmine, et kõik oleks nii, nagu oli enne. Enne omaenda ja teiste valikuid, enne pöördumatuid muutusi.
Read the rest of this entry »Pidu Ivo ja Kadri pool (Tartu Uus teater, “Mobiilsed definitsioonid”)
(Ilmus Sirbis 3.05.2019)
Seisad tänaval kivimaja ees ja kõhkled. Seesama valge uksekellanupp? Nii oli neiu sulle öelnud. Vajutad nuppu ja ukse avab särades kas Ivo Reinok või Kadri Noormets, kes kutsub lahkelt sisse. Näe, laudki olemas: kauss küpsistega, lillevaas. Õdus värk. Seintel uhked maalid. Ainult et ümberringi on pime. Näitleja õhutab edasi astuma. Kas suunatakse lavale? Kas pimedusest piidlevad kihistavad inimesed ja sa oled tahtmatult sattunud rambivalgusesse?
Read the rest of this entry »Vali teine maiuspala, vali parem tulevik (Draamateater, “Rahvavaenlane”)
(Ilmus aprillikuu Müürilehes)
Doktor Walter Mischel teostas umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte süüa, saavad nad veerand tunni pärast teise veel. Uuringu mõte oli jälgida, kas inimlaps on võimeline mõnu ja heaolu edasi lükkama lubaduse eest saada tulevikus seda palju rohkem. Kõlab tuttavalt? Pensionisüsteem ainult sellel põhinebki.
Read the rest of this entry »Ood puituvatele vanaisadele (Tartu Uus Teater, “Puumees”)
(Ilmus Sirbis 11.3.19)
Moekas on rääkida, milline metsarahvas me oleme, kuigi suuremalt jaolt elavad need rääkijad linnas ja nende hoolitsetud sõrmede vahel tulitavad nutitelefonid. Ometi on meist peaaegu igaühel vähemalt mõni vanavanem, kes tõepoolest näis olevat juurdunud oma tallu ja sammaldus seal seni, kuni sai osaks kodusest loodusest. Need iidsete eestlaste otsesed järeltulijad kulgesid teistsuguses rütmis kui meie, kes me ärkame hommikul esimese ekraanivalguse peale ja rügame suurema osa ajast Facebooki seina püstitada. Meie rõivad ja soengud meenutavad pigem ameeriklastest või prantslastest eakaaslasi, vanavanemate korpas kampsunid ja pahklikud, töise kihi all tuvastamatust materjalist dressid mõjuvad juba samasuguse anakronismina kui rahvariided.
Read the rest of this entry »Mida hing ihkab (Tartu Uus teater, “Unusta/Unista”)
(Ilmus Sirbis 18.1.19)
Küllaltki lühikese aja jooksul on esietendunud kaks lavastust, kus otsitakse hinge ja keha puudutavatele küsimustele vastust seoses tulevikumaailma androidide, masina ja inimese hübriidide ning lihtsalt muundatud inimesega. Vanemuise lavastuses „Beatrice“ maadeldakse ennekõike sellega, kas hinge saab kanda ühest kehast teise või läheb midagi kaduma või tuleb midagi juurde. Tartu Uue teatri lavastuses „Unusta/unista“ suundutakse lavastaja Ingmar Jõela juhtimisel otsima, kus see hing ülepea on. Kartesiaanlik dualism viis omal ajal ummikusse, sest Descartes ei suutnud kuidagi näidata, kus asub keha mõjutav vaim. Jim Ashilevi näidendis aga lahatakse hinge otsimiseks kartesiaanlikku keha üsna verise psühholoogia ja psühhopaatia kokteili abil. Mõni saientoloogist irvhammas osutaks, et need on ju üks ja sama, aga meie seas pole õnneks eriti saientolooge.
Read the rest of this entry »Tallas tuult ja püüdis tähti, pihku jäid sädemed („Midagi tõelist“, Vanemuine)
Pornograafia kasutamine kunstis on libe tee (pardon), küllalt tihti saab autorit süüdistada lihtsalt külastajate/vaatajate juurde lüpsmises. Selle mõju on võrreldav meedia netiversioonide „uudistega“, mis on sõnastatud salatsemisena, näiteks: „Vanemuine tõi välja näidendi pornost – sa ei usu iialgi, mida seal näeb!“ Õige vastus on tavaliselt muidugi: „Üldse mitte seda, mille pärast sa klikkisid“, aga mis siis. Vanemuine õnneks seda teed ei lähe. Nii Martin Alguse näidend kui Andres Noormetsa lavastus kasutavad pornot ennekõike loo raamina, traagilise konflikti käivitajana. Sama hästi oleks võinud olla kõne all alkohol või narkootikumid, valemi teiseks pooleks on endiselt inimlik rahulolematus, rahuldamatus. Read the rest of this entry »
Siia tuleb panna üks tönk (“Tönk”, Eesti Kontsert & Von Krahl)
(ilmus 22.06.18 Sirbis)
Mängulisus on joon, mida hindan kõrgelt nii inimestes kui ka ühiskonnas. Plass on elada sellises riigis, kus kõik ühiskonda puudutav on väga püha ja harras. Seetõttu on kena, et meie ei ela veel sellises riigis. Veel on lubatud Eesti lennuväe ühes pühapaigas ja Nõukogude strateegiliste pommitajate pesas mängida ja lollitada. Tõsi, „Tönk“ pole otseselt pila millegi aadressil ja see võib olla koguni probleem.
Mulle nimelt tundub, et lavastaja Peeter Jalakas on võtnud eesti mängude käsitlemist sõna-sõnalt. Kui mõni lavastaja, nagu Kertu Moppel või Mart Koldits, vaatleks mängu inimühiskonna eri tasanditel (flirt kui mäng, võimumängud kontoris, tipp-poliitika kui suurte laste mängud), siis Jalakas näitabki eesti mänge. Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega, seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina. Vanasõnad ja vanarahva lood olid kunagi värsked ütlused ja uusimad vested. See on loomulik. Read the rest of this entry »
Kadunud aega nuuskides (“Popi ja Huhuu”, Karlova Teater)
(ilmus 28.09.18 Sirbis)
Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ on korduvalt lavale toodud. Ilmselgelt paeluvad lavastajaid selle raam „isand-teener-mässaja“ ja võimalus teha dramatiseering peaaegu sõnatu lavastuse tarvis. Näitlejad saavad esitleda kehakeele oskusi ja filosoofiliselt võib suunata lavastuse päris paljudele radadele. Kas maalida pilt isevalitseja võimu alt vabanevast orjaühiskonnast? Või näidata tardunud korra murdumise järel tekkinud kaost? Või keskenduda Stockholmi sündroomile, kus õnnetu piinatav leiab lõpuks, et ega minu ahistajal olegi nii väga viga? Kati Kivitar näib olevat Karlova teatri tarvis valinud „Popi ja Huhuu“ tõlgenduse, kus range klassiühiskonna eliidi kadumisel laguneb ka kõik muu ja õnn lööb õitsele alles siis, kui valgustatud monarh on tagasi. Read the rest of this entry »
Põrgutee on sillutatud heade kabistustega (Tartu Uus Teater, “Emmanuelle”)
(ilmus 13.04.18 Sirbis)
Inimkeel on ajas muutuv nähtus ja terve hulk sõnu libisenud esialgsest tähendusest üpris kaugele. Osa solvanguks pööranud sõnu, nagu näiteks „kretiin“, on esmalt kasutusel olnud meditsiinivallas, teised on teinud ajaretkel uperpalle: näiteks ingliskeelne nice oli algselt „totakas“, vahepeal tähistas see midagi toredat ja nüüd on selle sisu enam-vähem „normaalne“. Mõne arvates tuleb muutunud tähendusega sõnade sekka lugeda ka „ahistamine“: varem oli see jõulise käperdamise eufemism, tänapäeval aga juba see, kui tõeline mees vaatab lumehelbekesele sügavalt silma ning too pillab õhku ahmides oma muskaatpähkli-Mojito – ja helistab vappuvate kätega iPhone’i abil politsei kohale.
Read the rest of this entry »
Ära tee halba (Must Kast, “Prohvet”)
(Ilmus 23.03.18 Sirbis)
Rituaalse ja kommunaalset transsi tekitava nähtusena on teater sobiv koht, kus tõstatada ühiskonnas tähtsaid teemasid. Tselluloositehase triangel on hea näide, miks keskkonnaküsimused vajavad käsitlemist. Isegi läänelikus mõistes tuimad eestlased kohtavad vahel nii suuri ärritajaid, et kära tõsta ja riigihalduse paati kõigutada. Hämmeldunud poliitiline eliit vaatab siis suurte silmadega, et kus te enne olite, ja poetab mõned vastused. Edasi võib minna mitut moodi: parimal juhul läheb rahvas püha viha täis ja mitte lihtsalt ei nõua muutusi, vaid viib need lausa ellu.
Read the rest of this entry »
Põrgulik postdoktorantuur (“Faust”, Vanemuine)
(ilmus Sirbis 9.2.18)
Eestlased on teadupärast teatrirahvas ja ühtaegu ka metsarahvas, sestap on loogiline, et aeg-ajalt pöörduvad lavastajakirved tüvitekstide poole ning teatritesse saabuvad järjekordselt Hamletid või Ranevskajad. Ometi satub Faust sinna suhteliselt harva, vähemalt oma traditsioonilisemal kujul. Mõnevõrra on see mõistetav, sest kuigi iga kultuurihuvilisem inimene on nõrkemiseni kuulnud, et „olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead“ ja „oh õnnis / kaunis / ülev / ilus hetk, oh viibi veel“, on suurem osa „Faustist“ teatava barjääri taga.
Read the rest of this entry »
Keerdkäigud ja jäneseurud (Tartu Uus Teater, „Tahe“)
(Ilmus Sirbis 3.11.17)
Renate Keerd on kohati brutaalselt aus: uuslavastuse nimi on uuslavastus. Ma saan sellest täiesti aru, mõnele luuletusele ei ole ka pealkirja vaja, sisu räägib enda eest. Lavastusele esietendusega leitud hilisem nimetus „Tahe“ võib olla vabalt nii tööpealkiri kui huupi sõnaraamatust leitud kirje. Sama hästi sobiks sinna „Loomus“ või „Meil on palju krabisevat“, mõlemad võtavad sisu sama hästi kokku. Või siis ka „Nihe“, sest just nihestamisega tegeleb Keerdi lavastus kõige enam. See on maailm, kus lilli ei tooda, lilled toovad ise – näiteks laua või tooli. See on koht, kus black box nihkub pappkastiks või teiste kiusaja muutub hetkega kiusatavaks. Kogu see lavastus on niivõrd nihestatud, et jätab vaataja vahel päris teadmatuse äärele kõlkuma. Keerd kõnnib dadaismi ja sürrealismi piirimail, kui võtta esimese aluseks tahtlik katse vaatajaid närvi või segadusse ajada ja teise aluseks katse lasta end täiesti vabaks, kribada automaatkirjutuse põhimõttel ja tantsijate kehi kasutades üles kõik seosed ja seosetused, mis pähe tulevad. Õnneks jääb Kompanii NII trupil (edaspidi NII) peale sürr, dada võit oleks olnud väsitav ja pettumustvalmistav. Ehkki kohati kukkusin ma mõttevoo pealt piisavalt kõvasti maha, et uuesti lavailma sisenemine nõudis lausa tahtepingutust. Read the rest of this entry »
Olemise talumatu kergendus (Vanemuine, „Beatrice“)
Eelmisel aastal kõndis Pennsylvania osariigis altari ette pruut, keda viis sinna kombekohaselt tema isa. Õigemini, surrogaatkeha. Täpsemalt öeldes, isa südame saanud võõras mees. See on keeruline lugu: isa sai surma, tema südame sai endale üks eakas mees, too tuli doonori tütre palvel viimast altari ette viima. Aga saab ka palju keerulisemalt. Mis siis, kui võõra mehe kehas oleks olnud isa teadvus? Descartes köhatab siinkohal tähendusrikkalt. Ja kuigi ma ei tea, kas näidendi autor Siret Campbell on kartesiaan, on „Beatrice“ vaieldamatult üsna filosoofiline tekst. Au ja kiitus Ain Mäeotsale, et see mõjub ka filosoofilise lavastusena, kõik suhted ja keerdkäigud on ontoloogilistes köidikutes. Mõtlen, järelikult olen? Nii sai mõelda ainult enne digitaalset ajastut. Veel pole käes see aeg, kus kõike saaks digiteerida ja inimene teeks varukoopaid mitte ainult oma failidest, vaid ka sünapsitest, aga süda ütleb, et kaugel see enam pole. Vajab ilmselt mingit läbimurret ja eksponentsiaalset hüpet, kuid tuletagem meelde, et veel sada aastat tagasi oli raadio imede ime. Read the rest of this entry »
Jäälill kasvuhoones (“Hedda Gabler”, Vanemuine)
(Ilmus 26. mai Sirbis)
Kui kuulsin, et „Hedda Gablerit“ hakkab Vanemuises lavastama Mehis Pihla, tekitas see minus kohe elevust. Kui meenutada kas või tema tehtud „Ilus on noorelt …“ lavakeelt, tõotas see üllatust. Postdramatism, performatism, tõejärgne ajastu ja mis kõik veel. Seda ootamatum oli näha laval küllaltki modernistliku maitsega tehtud üpris akadeemilist lavastust. Kuna aga Brian Friel on teinud „Hedda Gableri“ voolujoonelisemaks ja nüüdisaegsemaks, timmides keelt väheke ajakohasemaks ning laiendades paari tõmbega Ibsenil tahtlikult või tahtmatult hämaramaks jäänud tähendusruumi, on noore lavastaja käe alt tulnud täiesti tänapäevane versioon. Siin pole seda pentsikut kõlapilti, mis hakkab häirima algupärase variandi ustavamal järgimisel. Nii tuleb ka paremini välja vastus küsimusele, miks peab üldse rääkima lugu XIX sajandi väikelinna norralatest. On ju tegemist vägagi ajatu vastasseisuga kivistunud ühiskonna ja sisemisest pingest punguva üksikisiku vahel. Read the rest of this entry »
Krappi viimane vint (“Sümfoonia ühele. Allegro con moto”, Tartu Uus Teater)
(Ilmus 5. mai Sirbis)
Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses. Read the rest of this entry »
Kultuurilised kihistused rahvuslikus kastmes (“Praktiline Eesti ajalugu”, Tartu Uus Teater)
Tartu Uus Teater on ilmselgelt võtnud oma missiooniks eestluse lihakeha lahkamise, et leida seda pelglikku hingekest, kohavaimu. Ent kui läänemaine lähenemine suhtuks sellesse ülesandesse kirgliku ja kirurgilise sekkumisena, on TUT-i töömeetod märksa ugrilikum. Kui saksad maarahva aju lõiguks, mõistmaks selle metsiku ja juhmi orjarahva olemust, nüsiks nad skalpelliga otse sisse, et pingsalt silmitseda ja ratsionaalselt pead murda. TUT käitub eestlasega nagu kassiga: istub rahulikult paigal, vaatab sihilikult veidi kõrvale, teeb nägu, et eestlast pole olemaski ja, nagu kassi puhul, hakkab eestlane lõpuks huvitunult silmanurgast välja ilmuma ja laseb end silitadagi. Read the rest of this entry »
Täiuslik pintslijoon täiuslikus meelerahus
Valmiva duširuumi põrand on kaetud tillukeste mustade kivikestega. Abikaasa asetas neid sinna piinliku hoolega ja ühekaupa, sättides ja kallutades, et moodustuks mõtteline lehter. Kui segu on paar päeva kuivanud, asun ma kive puhastama. Kastan pintslit vette ja tupsutan ettevaatlikult segutriipe, mis katavad varem plekituid musti kivikesi. Kui triip on pintslile alistumiseks liiga paks, tõmban terava noa abil ülimalt hoolikalt selle kihte maha ja tupsutan jälle. Puhan zen. Mõtisklen tegevuse käigus selle üle, kuidas korraldada oma teise luulekogu esitlust. Ja siis taipan järsku, et täpselt samamoodi käitusid tuhandete aastate eest hiina poeedid, kes põgenesid sadade riikide ja riigikeste omavaheliste sõdade ja jõhkruste eest kuhugi maamajja, kus nad siis keskendusid pintsliga maalitud kalligraafiale või abstraktsetele mõtetele. Kivikeste tupsutamine ja kiviaia hooldamine – mis vahet seal on? Vandliluust torni asendab võib-olla mustadest kividest mosaiik, aga põhimõte on ju sama. Endal kõrvad kumisevad raevust Heideggeride ja Žižekite üle, aga tema hoiab suu kinni ja pintseldab kive. Read the rest of this entry »
Ühe väe plaks (“Vägi”, Tartu Uus Teater)
Eesti Rahva Muuseum on, vähemalt esmakohtumisel, ehteestlaslik. Ligipääs on keeruline ja vajab kannatust, ümbrus on hõre ja, ee, pietistlikult tühi ja puhas, ainsaks frivoolseks kaunistuseks on üksik range ornament seinal. Kõndida tohib ainult seal, kus tohib, selle teadasaamiseks tasub astuda teatrisaali ukse juurest vaid korraks liiga lähedale mingile teisele uksele ja pahur turvamees kihutab eemale. Ühesõnaga, kohe on kodune tunne. Read the rest of this entry »
Sõjardite tragöödia komöödia (“Odysseia”, Tartu Uus Teater)
Klaasike veini, professionaalselt kõlav giid, erapidu, joovastunud näitsikud tantsimas su ümber – kui see on inimese kannatuseretk, siis andke veel, eks ole. Ainult et “Odysseia” suurim õnnestumine on see, kuidas pealtnäha kogu see väikese mehikese suur reis läbi elukestva pillerkaari on vägev illusioon. Veiniklaasi saateks tuleb kannatada poliitilist kihutuskõnet ja kuulsat Solferino soolikasonkimise laulu, giidi möla on liigvalulikult tuttav igaühele, kes kord paketireisil käinud. Erapeole kontvõõrana sisse sadamine pole ka parimal juhul mugav kogemus ja kõige kaasakiskuvamgi ragatmiline biit ei suuda lõpuks varjata seda, et isegi õhinapõhiseim tüdruk väsib lõpuks tantsust.
Read the rest of this entry »
Soojuse ülekanne („Keegi ei räägi koeraga normaalselt“, Von Krahl)
Von Krahli „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ algab universaalse termodünaamikaseadusega: grill ja tšill. See on see, mille järgi kõigi osakeste liikumine ühiskonnas taandub (õhtu) lõpuks liikumatuseks grilli ümber. Seal seisjate vorstipidu leevendab Kertu Moppel, kes peab tublilt ihuüksi naissoo lippu lehvitama, ehkki iroonilisel kombel teda lippu lehvitamas ei ole. Igatahes, ainsana langeb pisut välja kaose element Siiri/Viivi, kes uitab neljanda seina taha, täpsemalt toolide alla. Kuna aga tegemist võiks olla religiooni esindajaga selles pühas kolmainsuses usund-filosoofia-teadus, võib loogikavastane käitumine olla ka kulisside taga itsitava trikster-Kolditsa tahtmine. Read the rest of this entry »
Õlekõrs kui sääseõrs (Mihkel Mutt “Kuidas vältida meeleheidet”)
Kuna olen Mihkel Muti kallal varem sõidelnud, siis on nüüd õiglane avaldada ka kiitust. Muidu läheb nii, nagu alati: eestlane kaebleb valjult, aga tunnustab vaikides. Sedapuhku on Mutt kirjutanud loo, mis minu silmis mõjub märksa tahedama palsamina kui mu eelmise sõimulaulu sihtmärk. Read the rest of this entry »
Tants erivajaduste ümber (“Koon”, Tartu Uus Teater)
Päris kummaline on näha laval loomalikku seestumist, kui pealtnäha tavalise inimese võtavad üle pealtnäha väljastpoolt saabuvad tungid või siis langeb intelligentsikvoot nii mitu punkti, et publiku naer vaibub – imelik on naerda puude või selle ärakasutamise üle. Näiteks: normipärane sporditrenn algab üksteise mõnitamise ja grupiviisilise terroriga: “Tra sa palli kinni ei püüa, mingi jorss oled vä”. Ühiskond naerab luuseri üle. Aga kui osalejad tammuvad, mõmisevad, käituvad nagu täiskasvanu kehasse aheldatud nelja-aastased – siis ühiskond häbeneb naerda.
Read the rest of this entry »
Seltsimehed, te muutute familiaarseks (“Baskin”, Tartu Uus Teater)
Istun, tähendab, kodus, kui tuleb naine ja käsib olla kultuursem. Ütlen: “Lubage, seltsimees abikaasa, aga nii põhjas ma omadega ka pole.” Viskab mu välja! Lähen siis mina kinosaali, kõik löristavad nutta. Küsin: “Mis film see on?” Öeldakse: “Komöödia.” Küsin: “Miks siis kõik nutta löristavad?” Nemad: “Rahast on kahju!”
Olgu nii, otsustasin minna kuhugi, kuhu tõotasin jalga enam mitte kunagi tõsta. Läksin kunstigaleriisse. Astun mina sisse, saal on tühi. Valge. Lähen ühe seina äärde, tamiilid ripuvad laest alla. Pilti pole. Kutsun proua, küsin: “Lubage, kus on kunst?” Tema ütleb: “Siinsamas.” Vaatan mina ringi, midagi ei näe. Küsin uuesti: “Vabandage, ma ei mõista?” Tema vastu: “Kas uksel sissepääsu eest maksite? Vot selles ongi kunst.”
Läksin siis teatrisse, nii suur häda oli käes. Aga seal, lubage naerda – Baskin! Võtsin kohe topelt! Read the rest of this entry »
Tundeline teekond läbi Eestimaa (Mihkel Mutt “Joseph Knechti lootuste luhtumine…”)
Kuna inimkonna kirjalik ajalugu on üpris lühike, on raske täpselt öelda, mis ajahetkest alates asusid vanad mehed kurtma neid ümbritseva ühiskonna allakäigu üle. Arvestades aga seda, et kogu kirjaliku ajaloo vältel nad on seda teinud, võiks induktiivselt ju üht-teist järeldada. Siinkirjutaja siht ei ole üldistada, kuid näib, et sarnaselt naiselikele põhiväärtustele nagu nutmine ja minestamine, millele osutab Mihkel Mutt, kuuluvad eakate härrasmeeste (näiteks Stefan Zweigi, Harold Bloomi jpt) olemuslike tunnuste hulka apokalüptilisus ja peaaegu et valust tummaks löödud sotsiaalne närv. Ütlen „peaaegu“, sest eakad härrasmehed ei ole siiski tummad, vaid väljendavad oma pahameelt aastatuhandeid katva vooga, mis loksub lainetena selle südametu naiste ja laste maailma pihta. Iga vananev valitsejate põlvkond täheldab meelehärmiga, kuidas nende väheldasemad liigikaaslased menstrueerivad või koogavad kogu tehtud töö põrmuks, kuni koogajad saavad ise halli habeme ja taipavad omakorda maailma santi seisu ja nii edasi ja edasi. Ilmselt on see pulseeriv kriitikameri sama iidne kui inimkond. Read the rest of this entry »
Kurjast vaimust vaevatud („Üritus“, Vanemuine)
Kõigist inimsoo ametitest on näitleja üks skisofreenilisemaid – ei tulegi meelde teist sellist, kus inimene puhtsüdamlikult teeskleb, et on keegi teine ja ülejäänud tema ümber mängivad seda kaasa. Mõni ime siis, et süngeimatel hetkedel vajub näitleja savijalgadel mõistus viltu ja teda rapivad sellised eksistentsiaalsed mõtted, mis enamikele inimestele tulevad alles poolel teel surma poole. Read the rest of this entry »
Elu võimalikkusest sundasendis (“Isuri eepos” ja “Roukli”)
(Ilmus 25.09 Sirbis)
Päike tõuseb. „Kus tegevus aset leiab?“ küsib tehnikat üles sättiv kaameramees uniselt Hendrik Kaljujärvelt. „Laval,“ vastab Hendrik pahuralt. Nii see on: igal hommikul tõuseb maa kohale päike ja satub tunnistajaks mõnele (kurb)mängule, mis on siin aset leidnud sellest hetkest, kui mõnele neljajalgsele tuli pähe ootamatu mõte tõusta tagajalgele. All the world’s a stage, eks ole. Inimesed sünnivad ja surevad, vahel ka vastupidi, maad mööda aga lainetavad katk ja taud, pühkides kord itta, kord läände. Read the rest of this entry »
Massi psühhoos (“Varesele valu…”, Draamateater)
Rõhuv osa loomingust võiks esimese sammuna läbida filtri, mida võtavad hästi kokku sõnad “ja siis?”. Ehk: kui üldse otsustada midagi luua, peaks autor(id) vastama küsimusele, kas see kõnetab kedagi. On ilmselge, et “Varesele valu…” läbib selle filtri igasuguse vaevata – depressioon on Eestis kui mitte rahvuslik haigus, siis vähemalt lahutamatu osa Eesti psüühikast (just nimelt Eesti, mitte eestlase psüühikast, nagu osutab värvikalt Robert Annuse tegelane). Seetõttu pole ime, et taoline lavastus sõidab väga jõuliselt sisse enamikesse vaatajatesse ja üsna kõhe on kuulda/lugeda arvamusi stiilis “Ma saan täpselt aru, mida nad räägivad”. Kui sarnane lavastus räägiks sõduritest ja nende posttraumaatilistest tunnetest, oleks sellist samastumist loodetavasti oluliselt vähem. Niisiis võib üsna imepisikese valimi põhjal juba öelda, et eestilik tava hoida sisevõitlused turvaliselt hingeuste taga hakkab murenema. Ainult erakordse empaatiahälbega inimesed suudaks 2015. aastal tõsimeeli väita, et depressioon on mingi ameeriklaste teema või et kõige parem rohi eluga toimetulekuks on sellest “üle saada”.
Read the rest of this entry »
Kadu sinus eneses (“Liha luudel”, Tartu Uus Teater)
“Ole või ära ole” eeldab dihhotoomiat olemise ja mitteolemise vahel. See omakorda eeldab, et on olemine. Mõnikord pole see kõik nii kindel. Kindlustunde saavutamiseks peab kõigepealt olema olemine, kuid selles ei saa me kindlad olla. Suurt Pauku me ise ei näinud, kogeme vaid tulemust, aga isegi Suur Pauk on teatav eeldus. Enne pidi keegi midagi täis puhuma, andma olematusele paisuva kuju.
Read the rest of this entry »
Sõprus: iiveldus ja äng (Von Krahl, „Bloody Mary“)
Eesti teatripadrikus on inimesi, kelle tulevasi tegemisi julgen juba praegu ette nautida. Lihtsalt seepärast, et kogu nende senine töö on väga meeldinud. Olgu selliseks näiteks kasvõi Kertu Moppel. Ma tean, et induktiivne järeldamine on ohtlik asi ja homme ei pruugi päike tõusta, kuid kultuurivaldkonnas on seda tüüpi loogika oluliselt ohutum kui näiteks poliitikas või sõjas. Või abielus. Read the rest of this entry »
Tuhat tähemärki: Eneseiroonia (kaheksa)
Viimatine filosoofia ja muu mõtiskluse tõlkimine ajendas õigustama, miks paaril lähiaastal on valitsenud siin vaikus. Sissekannete kirjutamiseks on põhjust olnud sageli ja mõnikord on see paisunud pea et sunduseks/kohustuseks, ent sulam viimaste aegade sündmustest, loetud usundiloost ja filosoofiast ning niisama mõtisklustest oma üha enam valmimas kodus on toonud kaasa üpris range enesetsensuuri, millel on vähem ühist lapsiku keelamisega („Mis ma ikka kirjutan, keegi nagunii ei loe“) ja rohkem ühist formaalloogikaga. Selgitan.
Kui ma hakkan mõtlema, et peaks kirjutama üles asja X ja sirutan käe blogi järele, käivituvad automaatselt teatavad filtrid. Kas ma tahan öelda, et remondis juhtus midagi murrangulist, saavutati mingi etapp? On see teiste jaoks oluline? Kas laps ilmutas toredat loogikat? On lapsi, kes seda ei tee? Kas torkas pähe mingi sügavam filosoofiline/poliitiline mõte? Kas jagama ajendab edevus?
Olen nõus riskima pigem vaikusesse kadumisega, kuni tasuks on selitatum mõtlus…
Tuhat tähemärki: Tunne iseennast (seitse)
Lugesin täna asjade sorteerimise käigus üle 19-aastaselt kirjutatud avaldust stipendiumi saamiseks. Mind hämmastas iseenda ülbus ja nahaalsus, see veendunud enesekesksus ja kõikumatu usk suurusesse, mille tõestamiseks polnud sel hetkel ei vahendeid, kogemusi ega tulemusi. Otse loomulikult on mul hea meel, et juba varasest lapsepõlvest kestnud kanget usku iseendasse pole elu või lähedaste või süsteemi poolt maha pekstud, kuid ometi on rõõm suurem selle üle, et vanusega on tulnud ka mingit arukust. Vastasel juhul ei lööks see 15 aastat vana tekst sedavõrd jalust.
Üks asi on uskuda oma võimetesse ja väärtusesse, teine asi on selle nimel midagi teha. Olen teravalt teadlik sellest, et 15 aasta jooksul pole ma teinud kaugeltki kõike, mida oleks võinud. Samas oleks vale öelda, et pole teinud kübetki. Tõde on seal skaala peal kusagil vahepeal, ehkki tugevalt tegemata jätmiste poole kaldu. Seda virgutavam on lugeda meenutust, mis ühelt poolt näitab tuldud teed ja teisalt manitseb edasi arenema..
Tuhat tähemärki: Etikett idiootidele (kuus)
Hiljutine pidulik sündmus tuletas taas meelde asja, mis mind hirmsasti viisakamatel istumistel häirib. Mis totter komme on pakkuda teed-kohvi koogi juurde pärast kogu pidulikku söömaaega? Mul ei ole mingit tahtmist juua kohvi kell pool üksteist õhtul – ja mina armastan kohvi.
See ei ole argument, et nii on kombeks või et nii on alati tehtud. Kunagi oli kena komme, kus härrased sülitasid nuusktubakat otse põrandale ja roojasid palee kõrvalisematesse nurkadesse, see ei tähenda, et seda peaks säilitama. Kohv on esiteks ergutav ja teiseks kergelt narkootiline aine. Esiteks ei soovi ma end enam hilisõhtul ergutada ja teiseks andke mu kuradi annus siia, ma vibelen juba terve õhtu. Miks ei ole kena kommet, et suitsetajad saavad oma esimese sigareti teha koogi kõrvale, viis tundi peale sündmuse algust?
See, et söögiriistad on üksteise kõrval, on pragmaatiline – sööd ja haarad iga uue roa kõrvale puhta komplekti. See, et kohvi ei tohi serveerida kohe sündmuse alguses, on idiootne väärtõlgendus…
Tuhat tähemärki: Katkestus ja kirgastus (viis)
Mu vaikimisi antud lubadus kirjutada igal õhtul üks sissekanne on läinud oma loogilist teed, nagu suurem osa blogimaailmast. Ehkki peaks olema ammu harjunud netimaailma trendide ehmatavalt kiire eluea ja kadumisega, on blogide surm olnud mõnevõrra üllatav. Kümme aastat tagasi blogis vist iga teine alla kolmekümnene eestlane, praeguseks on kõik feissbukis. See selleks.
Üheks põhjuseks, miks regulaarne blogimine ebaõnnestub – peale mu loomuomase rutiinivastasuse (ei naera, R.) – on see, mis röövib aega juba 2013. aasta mai keskpaigast peale. Nimelt remont.
Kui me lõpetasime magamistoa seinte kolmanda pahtlikihi, vajusin ma sõna otseses mõttes põrandale. Sellist väsimust pole ma tundnud vist sellest ajast, kui sõitsin hetketuju ajendil rattaga Taevaskotta ja tagasi. Omamoodi zen tunne, sest sarnaselt rattasõidule ei saanud pahteldamist pooleli jätta, niisiis tuli läbi murda „seinast“, nagu ütlevad jooksufännid. Lõpust suurt ei mäleta, aga hästi kerge tunne oli hõljuda keha kohal. Kirgastus.
Tuhat tähemärki: Isikukoodi lõhestumine (neli)
Võib-olla tulenes see päeval loetud Jaak Tombergi arutlusest kummituslike tsoonide kohta, kuid igal juhul sattusin rattaga Tartus raudtee ääres sõites taasiseseisvunud Kiviõlisse. Juulivine jäine allhoovus mööduva rongi müras, rööbaste sidin, rataste lõgin ja vanaema suur punane ratas, mida ma kujutasin ette mastaapse bussina veeremas Kiviõlile iseloomulike pompöössete – ehkki kulunud – majadega ääristatud tänavatel. Samasugune viledaks lihvitud ja auklikuks põrutatud asfalt, terav suitsuvine ja mööduva veoki diislipahvakas. Pahurate põõsaste ja hekkide taha varjuvad matsakad eramajad, mille aknad on pisikesed kui seasilmad.
Kogemuse ootamatu erksus ja sügavus rabas mind nii, et rebis peaaegu ratta seljast. Oli ilmselge, et midagi minust on tulnud kaasa Kiviõlist, vastasel juhul poleks psüühiline niit nii tugev. Niisiis võin öelda, et mu juured pole Tartust, olen risoom. Niidid ühendavad mind Kiviõli, Ukraina, Riia ja paljude teiste kohtadega. Isikukoodi lõhestumine aasta murdepunktis..
Tuhat tähemärki: Lõpetamata kaart (kolm)
Avastasin täna hilisõhtul terve linnajao – kümmekond tänavat, kus ma pole kolmekümne nelja aasta jooksul kordagi jalutanud ega jalgrattaga sõitnud. Iseenest pole see veider, sest autoga sõites lihtsalt pole põhjust ega ajendit niisama mõnele pisikesele tänavale pöörata. Jalgrattaga seevastu võib nii-öelda „valele teele“ sattudes suhteliselt mugavalt ümber keerata ja paremat pääsu otsida.
Raadi-Kruusamäe on lahe seetõttu, et tänavatel näib puuduvat igasugune loogika. Ilmselt kaardi peal paistab mõnele geograafile või linnaplaneerijale vastu kristalne teooria, kuid mina liiklejana ei suuda küll seda aduda.
Mõned tänavad viivad otse metsatukka, kus Nõukogude sõdurid ringi tuiasid, teised lagunenud hoonete juurde – päris igale poole ei julenud ka sõita, kell siiski piisavalt hiline ja ilm pime.
Aga Tartu väiksusest hoolimata jagub ka praegusel hetkel mulle piirkondi ja tänavaid, mida ma ei tunne pimesi, mida ma ei suudaks kaardi peale joonistada. Iseenesest positiivne. Linn pole ju lõppenud.
Tuhat tähemärki: Lucullus palliga (kaks)
Olen varasest lapsepõlvest ehk Nõukogude Liidu lõpuaastatest peale olnud jalgpallifänn. Nõuka ajal peeti seda piinlikuks jooneks – õilis oli olla Kalevi ja korvpalli fänn –, ent juba 90. aasta MM-ist mäletan Tšehhoslovakkia mängija punast kaarti, Roger Millat, veidraid punktiirjooni ekraanigraafikas jms. See MM on minu jaoks järelikult seitsmes. Hedonistlikus mõttes on see olnud täielik pidusöök.
Nii statistikud, eksperdid kui praegused ja endised mängijad ja treenerid on kinnitanud, et tegemist on viimaste aastate parima elamusega MM-ide valdkonnas. See tundub tõesti olevat nii. Ma ei ole proovinud sõnastada, miks jalgpall mulle nii meeletult pakub, kuid – erinevalt kvaliteetse õlle ja lihtlabase poeriiuli pudeli puhul – suudan ma tunda ära, kas ma sain Elamuse või mitte. Proovin finaali kõrvale erinevaid eksootilisi õllesorte ja -marke – aitäh, Taavi! –, ent ei oska seda erinevust nautida. Seevastu MM-i puhul on mu näsad rafineeritud. Brasiilia MM on olnud hõrk, täidlane ja mahlakas..
