Võib-olla tulenes see päeval loetud Jaak Tombergi arutlusest kummituslike tsoonide kohta, kuid igal juhul sattusin rattaga Tartus raudtee ääres sõites taasiseseisvunud Kiviõlisse. Juulivine jäine allhoovus mööduva rongi müras, rööbaste sidin, rataste lõgin ja vanaema suur punane ratas, mida ma kujutasin ette mastaapse bussina veeremas Kiviõlile iseloomulike pompöössete – ehkki kulunud – majadega ääristatud tänavatel. Samasugune viledaks lihvitud ja auklikuks põrutatud asfalt, terav suitsuvine ja mööduva veoki diislipahvakas. Pahurate põõsaste ja hekkide taha varjuvad matsakad eramajad, mille aknad on pisikesed kui seasilmad.
Kogemuse ootamatu erksus ja sügavus rabas mind nii, et rebis peaaegu ratta seljast. Oli ilmselge, et midagi minust on tulnud kaasa Kiviõlist, vastasel juhul poleks psüühiline niit nii tugev. Niisiis võin öelda, et mu juured pole Tartust, olen risoom. Niidid ühendavad mind Kiviõli, Ukraina, Riia ja paljude teiste kohtadega. Isikukoodi lõhestumine aasta murdepunktis..
Tuhat tähemärki: Isikukoodi lõhestumine (neli)
Comments are closed.
#1 by Bruno on October 10, 2014 - 12:54
Vanaema punane ratas on senimaani alles ja sõidukorras ning veedab pensionipõlve suvilas. Suvel käisin sellega nii jõe kui ka mere ääres.