Mu vaikimisi antud lubadus kirjutada igal õhtul üks sissekanne on läinud oma loogilist teed, nagu suurem osa blogimaailmast. Ehkki peaks olema ammu harjunud netimaailma trendide ehmatavalt kiire eluea ja kadumisega, on blogide surm olnud mõnevõrra üllatav. Kümme aastat tagasi blogis vist iga teine alla kolmekümnene eestlane, praeguseks on kõik feissbukis. See selleks.
Üheks põhjuseks, miks regulaarne blogimine ebaõnnestub – peale mu loomuomase rutiinivastasuse (ei naera, R.) – on see, mis röövib aega juba 2013. aasta mai keskpaigast peale. Nimelt remont.
Kui me lõpetasime magamistoa seinte kolmanda pahtlikihi, vajusin ma sõna otseses mõttes põrandale. Sellist väsimust pole ma tundnud vist sellest ajast, kui sõitsin hetketuju ajendil rattaga Taevaskotta ja tagasi. Omamoodi zen tunne, sest sarnaselt rattasõidule ei saanud pahteldamist pooleli jätta, niisiis tuli läbi murda „seinast“, nagu ütlevad jooksufännid. Lõpust suurt ei mäleta, aga hästi kerge tunne oli hõljuda keha kohal. Kirgastus.
Tuhat tähemärki: Katkestus ja kirgastus (viis)
Comments are closed.
#1 by H. on August 24, 2014 - 22:32
Ma siin üht nendest eelnevatest tuhandemärgistest lugedes just mõtlesin hetkeks, et oleks pöial juures, laigiks. Aga ei saa. Imelik oli. Kommentaarivõimalus ju on, aga midagi tarka öelda samas ei ole.
Kas FB stiilis laikimine on siis a) lihtsalt hea võimalus kirjutajale märku anda, et lugesin ja jäi silma või b) samm edasi binaarse meeldib-eimeeldi–ostan-eiosta kultuuri arengus? Selle lahtikirjutamiseks jääb 1000 tm juba vist väheks?
#2 by Mario on August 25, 2014 - 23:14
Tegelikult FB ongi mulle õpetanud, et laikimine on suht mõttetu, täpselt see “me too”, mis oli foorumites. Mõne jaoks on muidugi ülimalt vajalik teada, et kellelegi konkreetsele isikule meeldis, aga mulle piisab sellest, kui ma kirjutan teksti, mis võiks pakkuda kellelegi midagi. See, kas keegi selle eest ka mingi nimelise laigu jätab, pole nagu esmatähtis…