Kultuurilised kihistused rahvuslikus kastmes (“Praktiline Eesti ajalugu”, Tartu Uus Teater)


Tartu Uus Teater on ilmselgelt võtnud oma missiooniks eestluse lihakeha lahkamise, et leida seda pelglikku hingekest, kohavaimu. Ent kui läänemaine lähenemine suhtuks sellesse ülesandesse kirgliku ja kirurgilise sekkumisena, on TUT-i töömeetod märksa ugrilikum. Kui saksad maarahva aju lõiguks, mõistmaks selle metsiku ja juhmi orjarahva olemust, nüsiks nad skalpelliga otse sisse, et pingsalt silmitseda ja ratsionaalselt pead murda. TUT käitub eestlasega nagu kassiga: istub rahulikult paigal, vaatab sihilikult veidi kõrvale, teeb nägu, et eestlast pole olemaski ja, nagu kassi puhul, hakkab eestlane lõpuks huvitunult silmanurgast välja ilmuma ja laseb end silitadagi.

Sest pole mingit kahtlust, et TUT ei tutista, TUT silitab. Nii palju kui mina mäletan, üritab TUT vähemalt Põllu lavastustes oma sihtmärki pigem ära kuulata ja mõista, kuigi mitte tingimata õigeks mõista. Ann Ideoni avamonoloog annab ilusti kätte edasise suuna: irooniline, jah, rahvuslikku egoismi pilav, jah, ehteestlaslikult õel, jah, aga samas ka muhe, siiras, soe. Ehk koguni hämmeldunud – igat eestlast tabab mingil hetkel hämming, kui ta ühise rituaali käigus justkui korraks virgub ja love kaotab ning märkab, millega kohalviibijad parajasti tegelevad.

Rituaalid on eestluse lahutamatu osa. Õigemini, ainus osa. Ei hakka viisakusest arutlema hirmuäratavate sõnade nagu identiteedi ja paradigma üle, aga suhteliselt vältimatu on tõdeda, et eestlust tuleb pidevalt luua ja taasluua, muidu haihtub see ära nagu legendaarne Tartu vaim. Millegi olematu ja abstraktse tahkestamiseks on rituaalid lihtsalt vältimatud, olgu selleks ühine laulu üürgamine, sisekillud, mida ei mõista ükski teine rahvas – ega isegi muukeelsed eestlased – või viited meie ühisele ürgminevikule, mida ükski meist pole iial kogenud, aga mis on väidetavasti meil kõigil geenides. Minulgi on kaks jalga juurdunud palusamblasse ja hing keerleb ilmasamba ümber, minulgi heliseb rinnus tuhandeid aastaid vanu laule. Mis siis, et pärilusliini pidi lähevad mul verenired muuhulgas Lätti ja Ukrainasse, aga puhas eestlane olen minagi.

Selles mõttes on eestlus natuke nagu kristlus, et seda saab levitada ja kuulutada hea sõnumina, käed joovastusest õhus, suu laulmas Kukerpillide viise. Must leib on meie sakrament ja mõdu muutub meie suus magusaks meenutuseks vanast heast ajast, kui kiilanev Lembitu müras vapralt immigrantidega.

Seda tähtsam on rõhutada, kui pieteeditundeliselt ja ettevaatlikult on TUT laveerinud (regionaal)poliitiliste ja rahvuslike karide vahel. “Praktiline Eesti ajalugu” on ühelt poolt eestlust leebelt tögav ja togiv, teiselt poolt seda välja joonistav ja määratlev. Sest, nagu juba öeldud, eestlust on vaja lakkamatult määratleda, ainult see seda elus hoiabki. On ju räägitud sellest, kuidas ugri šamaanid kaasavad oma rituaalidesse nii esivanemate luid, tsaariaegseid münte kui Nõukogude sineli nööpe – peaasi, et oleks vägi sees. TUT teab seda ja seepärast polegi see kamamaitseline, peenelt lustilik ja kirgline naljamäng mitte hale paroodia ega õel ja kõle analüüs, vaid ürgselt soe ühine rituaal. Ei ole juhuslik, et esietendusel tõusid kõik püsti ega lubanud näitlejaid lavalt ära enne, kui Odd Hugo abiga sai musikaalne trupp esitada veel kaks lisalugu. Me viskame käsi õhku ja hüüame “jee”, just nagu me ei hooliks – sest me hoolime.

Järjekordne helmes, mille TUT lükib ritta oma arvukate natsionaalfilosoofiliste lavastuste kõrvale. Mina ei tea, kuidas eestlust määratleda, aga TUT annab ikka väga kõva panuse selleks. Võib-olla polegi tulevikus rohkem vaja kui lasta potentsiaalsetele Eesti kodanikele lõimumistundides DVD-sid TUTi lavastustest.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar