(Ilmus 5. mai Sirbis)
Tartu Uus teater (TUT) on pikka aega viljelnud stiili, mille epiteedid asetavad TUTi Venni diagrammil kahe suure sõõri, „eestluse“ ja „analüüsi“ keskele. Just nimelt seal keskel püsides on TUT (või selle egiidi all etendunud lavastused) olnud kõige tugevam(ad). Niipea kui teater hakkab tasakaalupunktil kõikuma ja kaldub kas eestluse või analüüsi poole, asub hääbuma ka sisestusjõud. Ometi pole küsimus kunagi tehnilises teostuses või näitlejameisterlikkuses, asi on pigem peenhäälestuses, millega võib instrumendi käänata nii lobeda funki kui ka hingestatud klassika poole. Minu arvates on TUT muhedam, kui majast kaigub funki, sellist hingekeeltel mõnuga prõmmivat rütmi, mis paneb eestlase jalad tatsuma. Kui asi läheb rohkem nostalgilis-arheoloogiliseks, on oht kaotada ära see analüütiline pool, mis on muidu rosinaks rahvapärases kakukeses.
Ardo Ran Varrese lavastatud „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“ on ühemeheorkester ja see orkester on Aleksander Eelmaa kehastuses iseenesest suurepärane. Eelmaa on selline näitleja, et kui ta lavale ilmub, on mul juba hea olla. Tema jäägitus ja kirg-line kõ-ne-le-mine haarab kaasa ning käivitab empaatia ka siis, kui ma ei pruugi nõustuda sellega, millest ta kõneleb. Sellest ka ebakõla. Kui tavaliselt süveneb TUT meditatiivselt eestlase hinge ning silmitseb ja vaatleb seda seestpoolt, justkui peegeldust rahvuskehandi sisepinnal, siis „Sümfoonia ühele“ üritab pealtnäha häälestada publikut Eelmaa dirigeerimisel Nende vastu. Need Nemad, keda Meie siia ei taha, on ühest küljest küll nimetud võõrad – Eelmaa ei võta härrasmehena minu mäletamist mööda kordagi nende rahvuste või uskude nimetusi suu sisse –, kuid muezzin’i kutse palvele või märksõnad „NKVD“ ja „küüditamine“ ei jäta suurt kahtlust, kellest on jutt. Need on need Nemad, kes on rikkunud ja vaenanud eestlust juba eelmistel sajanditel. Nüüd tekib veel kuri kahtlus, et kui me kohe ei tegutse, on tulevik lisaks araabiakeelne.
Eelmaa kehastatud Johannes Krapp on ärev, meeleheitel, pahur, kartlik. Piduliku sündmuse tähistamiseks lauda istudes paneb ta käed viivuks kokku, et öelda enne einestamist tänupalve, aga ei julge – kas ühiskond ei luba? Tahaks ilmselt öelda välja, et kas te siis tõesti ei näe, kuhu me suundume, aga ei julge – kas riik ei luba? Krapp elab mälestustes, tema silmad tõmbuvad niiskeks nende suurkujude peale, kes julgesid. Kes tsaariajal või nõukogude perioodil tagusid Eesti rauda, kuni see kuumenes. Kes olid kõik ju religioossed (tähendab, kristlikud) inimesed, nagu ta rõhutab. Krapp on šoki äärel ajaloo ingel, kes taganeb vaarudes kuhugi määramatusse tulevikku ja näeb ahastuses, et kõik tema ümber laguneb. Kõik see, mis on olnud hea, puhas ja õilis, tõeline vaimuaristokraatia. Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele. See on sarnane Stefan Zweigi järelhüüdega, ka tema meenutas vaimuhiiglasi, kes oskasid poognate kaupa öelda peast luulet ja komponeerisid sundimatult sümfooniaid.
Ainult et Zweigi järel maailm ei lõppenud, kultuur samuti mitte. Veelgi enam, mõned hakkasid väitma, et neid rangete klassikaliste vormidega marmornarratiive pole kunagi eriti olnudki. Et tõde on relatiivne ja sõltub suuresti vastava ajastu hegemooniast. Seda juttu on muidugi kuuldud palju ja nii mõnegi uusmodernisti arust nõrkemiseni. Aga pole muret, postmodernism saabki „Sümfoonias ühele“ oma koosa kätte. Appi tulevad nii Aristoteles kui ka ajalugu. Ometi on mingi kuri iva sellest hirmsast relatiivsusõpetusest jäänud ühiskonda idanema. Ei kõla enam tänapäeval läbinisti usutavalt see, et enne oli kõik hea, nüüd aga on kõik üks sodi, nagu Krapp meelepahaga ütleb.
See kuldajastu mandumine korratuseks, kus head kultuuri enam pole ja iga patt on lubatud, sobib TUTi lavale ainult seetõttu, et Eelmaa esitab veenvalt ühe vana mehe nostalgiat ja hirmu tuleviku ees. Väga tahaks, et see piirduks selle konkreetse tegelasega, sest oleks kurb, kui TUT keeraks edaspidi – kas või egiidi all esinenud külaliste kaudu – vindi veel ühe korra peale ja laiendaks visiooni üleüldisemalt. Suunaks selle absoluudi tagasituleku, tõe ja õiguse restauratsiooni kõigisse rahvusliku kõlaga lavastustesse. Siis on küll oht, et käib krõks, keeratakse üle ja libisetakse rahvuskonservatismi. Ärgem unustagem, et ka Pätsu peopesadest tuli aaloesalvi, nagu hoiatab Andrus Kivirähk. Ühel hetkel pole see enam naljakas.
