Valmiva duširuumi põrand on kaetud tillukeste mustade kivikestega. Abikaasa asetas neid sinna piinliku hoolega ja ühekaupa, sättides ja kallutades, et moodustuks mõtteline lehter. Kui segu on paar päeva kuivanud, asun ma kive puhastama. Kastan pintslit vette ja tupsutan ettevaatlikult segutriipe, mis katavad varem plekituid musti kivikesi. Kui triip on pintslile alistumiseks liiga paks, tõmban terava noa abil ülimalt hoolikalt selle kihte maha ja tupsutan jälle. Puhan zen. Mõtisklen tegevuse käigus selle üle, kuidas korraldada oma teise luulekogu esitlust. Ja siis taipan järsku, et täpselt samamoodi käitusid tuhandete aastate eest hiina poeedid, kes põgenesid sadade riikide ja riigikeste omavaheliste sõdade ja jõhkruste eest kuhugi maamajja, kus nad siis keskendusid pintsliga maalitud kalligraafiale või abstraktsetele mõtetele. Kivikeste tupsutamine ja kiviaia hooldamine – mis vahet seal on? Vandliluust torni asendab võib-olla mustadest kividest mosaiik, aga põhimõte on ju sama. Endal kõrvad kumisevad raevust Heideggeride ja Žižekite üle, aga tema hoiab suu kinni ja pintseldab kive.
Abstraktsed mõtted ja käsitöö on toredad, kuni need ei aita summutada möllavat välisilma, mis kriiskab iga meele otsas ega lase ajul rahus eskapismi harrastada. Puhtjuhuslikult lõpetasin hiljuti “Klaaspärlimängu” lugemise, irooniaannus on peaaegu tappev. Hea, et järgmisena ei sattunud kätte Heinz Hüpokriitiku kuulsat teost “Solipsism ja sina: kuidas kramplikult tähelepanu kõrvale juhtida, et mitte reaalsete probleemidega tegeleda”. Ükskõik, kui mitu raamatut meie kaunil konsumerismiajastul ära tarbida, pilt akna taga ei lähe kuhugi. Ja kardinate ette tõmbamine ei aita, sest mingi kiusatuse ajel lähed lõpuks ikkagi internetti ja seal on palju suurem oht näha, mis maailmas toimub. Võib ju panna käed kõrvadele ja karjuda “lalalaa”, aga häälepaelad väsivad. Jõud raugeb.
Erinevalt sellest, mida teatav väepõhine maailmavaade õpetab, ei tundu mulle, et inimese tahe käib kõigest üle. Et piisava vaimse pingutusega saab maailma endale meelepäraseks muuta. Senine elukogemus on näidanud näpuga pigem taoistlikuma suhtumise poole: võimsa jõe keskele sattudes on tõhusam voolule järele anda kui silmad sulgeda ja korrata “Ma ei ole jões, ma ei ole jões”. Esimene variant on niisiis minnalaskmine (kuigi mitte veel kaasa kisamine), selline teadlik tegevusetus. Teine variant on eskapistlik sissepoole pöördumine, välisilma eiramine. On muidugi ka kolmas variant: rabeleda, ujuda ja võidelda – lugeja eeldatavasti aimab, et kui ühes teljeotsas on proaktiivsed, ekstrovertlikud võitlejad, siis mina istun kusagil seal teises teljeotsas. Minust on sama palju võitlejat kui Josef Knechtist. Niisiis, meie kahekesi mediteerime selle kurja maailma üle ja loodame kõigest hingest, et tüürida saab ka õpetlike sõnade ja empaatia abil. Et vaheda tähelepanekuga lõikab sama hästi kui muskliga ja et käratseva, inimnäoga Browni liikumise suunamiseks pole vaja muud kui ruuporit.
Ainult et mõlema hulpimisversiooni puhul lendad lõpuks üle koseääre alla, kuigi esimese variandi puhul sa vähemalt näed seda ette. Ehkki niimoodi sõnastades polegi kindel, kumb on eluõnnele mõeldes kohasem, kas jõuetust hirmust päranisilmi kuristikku söösta või kinnisilmi ja rahulolevalt omaette ümisedes ühel hetkel end tühjusest avastada. Võib-olla on eskapismil siiski oma võlu, mõtles ta ja silus hoolikalt pintsliga kuivanud triipu.
“Et oled siis samasugune üksluine kivike tardunud massis?” küsis üks hääl magusalt.
“Vait, Sümbolism!” käratas ta. “Vähemalt on mul pealispind puhas.”
“Ka siis, kui sinna sajab peale teiste soppa?”
Hambaid kokku surudes jätkas ta pintsliga tupsutamist. Zen, mõtle zenile, ära mõtle millelegi muule kui zenile.
