Eesti Rahva Muuseum on, vähemalt esmakohtumisel, ehteestlaslik. Ligipääs on keeruline ja vajab kannatust, ümbrus on hõre ja, ee, pietistlikult tühi ja puhas, ainsaks frivoolseks kaunistuseks on üksik range ornament seinal. Kõndida tohib ainult seal, kus tohib, selle teadasaamiseks tasub astuda teatrisaali ukse juurest vaid korraks liiga lähedale mingile teisele uksele ja pahur turvamees kihutab eemale. Ühesõnaga, kohe on kodune tunne.
See on hämmastav segu raba meenutavast hõredusest ja välisilmest ning Gigeri parimaid leiutisi esindavast tehnosisikonnast. Jällegi, ehteestlaslik. Murumütsiga isik istumas põlismetsas ja nutitelefoni kaudu kontojääki kontrollimas, eks ole. Sellepärast on väga armas, et TUT tekitab fantoompuude ja kehatu linnulaulu abil väikese meeldetuletuse, et betoon- ja metallkolossi asemel oli kord tuhandete aastate vältel midagi muud. Kohati on koguni selline mulje, nagu tungiks ERMi külastaja omaenda kultuuriruumi sisse – siinsamas kohises mets enne, kui kaasaeg selle kastreeris.
Iga eestlane tunneb ka selle lavastuse eksimatult ära, kuigi samal põhjusel on see kultuuriliselt üpris tõlkimatu. Selleks, et mõista seda samblal lebamist ja pilvede keerlemise jälgimist, seda olematute puude jonnakat kallistamist, peab olema siin sündinud.
“Vägi” on ehteestlaslik, sest eestlus pole kuigi hästi sõnastatav. See on rohkem nagu vihm kollases kaasikus või koera kaikuvad haugatused kottpimedas külas. Eestlus on ellips, sama hoomamatu kui illusioon, mis tekib 24 üksiku staatilise kaadri kiirel vahetamisel. Me jätame ütlemata, tegemata, aga see pole laiskus, see ongi eestlus. Katkestatud laused, lõpetamata ütlused, vahelejäänud lõigud – eestlus hõljubki seinte taga, see ongi see mets puude taga. Ürgne kulgemine ja pilvede vahtimine, mida kristlik tööeetika tänaseni raevukalt välja juurib, tuleb “Väe” keskel uuesti välja ja ehkki mõned vaatajad keelduvad tšillimast, on teistel ilmselgelt puudu vaid rohukõrs hammaste vahel. Tõsi, see tšillimine ja kolmemõõtmeline lavakasutus on veidi sõbralikum noorematele kontidele, kui vaadata, millise ägisemise ja vaevaga eakamad külastajad end kohendasid.
“Vägi” on ühe käe plaks, puu kukkumine publikuta metsas. See on versioon mõistatusest “Mis asi on eestlane”. Ja just seepärast, selle olemuse käsitlemise katse pärast on “Vägi” olemusteater. Nagu rõhutab kavagi, on eestlasel üsna lihtne mõista idamaist kulgemist ja väe kontseptsiooni. Selle asemel, et jõge taltsutada ja vesiveskiks vägistada, sõidab kaasajast rikkumata eestlane vooluga kaasa. Kuhu ta välja jõuab, selgub kohale jõudes. Kaldaid ei palista midagi peale üksikute puude, silmapiir on hõre ja lage, mõtted hajuvad väljal laiali.
Ainsa kriipiva liivaterana tahaks vaid öelda, et see hõredus ja hajuvus on valgunud kontseptsiooniäärest üle ka teostusesse, kohati on lavastuse maamärkide vahel ehk liig palju tühjust, nii et mõte jõuab hajuda üsna õhukeseks. Aga eks eestlane rehmakski selle peale käega ja läheks sõnatult metsa. Kas siis seenele või kännu otsa, selgub kohale jõudes.
