(Ilmus Sirbis 18.1.19)
Küllaltki lühikese aja jooksul on esietendunud kaks lavastust, kus otsitakse hinge ja keha puudutavatele küsimustele vastust seoses tulevikumaailma androidide, masina ja inimese hübriidide ning lihtsalt muundatud inimesega. Vanemuise lavastuses „Beatrice“ maadeldakse ennekõike sellega, kas hinge saab kanda ühest kehast teise või läheb midagi kaduma või tuleb midagi juurde. Tartu Uue teatri lavastuses „Unusta/unista“ suundutakse lavastaja Ingmar Jõela juhtimisel otsima, kus see hing ülepea on. Kartesiaanlik dualism viis omal ajal ummikusse, sest Descartes ei suutnud kuidagi näidata, kus asub keha mõjutav vaim. Jim Ashilevi näidendis aga lahatakse hinge otsimiseks kartesiaanlikku keha üsna verise psühholoogia ja psühhopaatia kokteili abil. Mõni saientoloogist irvhammas osutaks, et need on ju üks ja sama, aga meie seas pole õnneks eriti saientolooge.
Lihtsustavalt võiks poetada, et hinge ja keha teema pole veel/enam eriti aktuaalne, kuid „Beatrice“ märkis tabavalt, et tehisintellekti arenguga võib see osutuda ootamatult päevakohaseks või lausa põletavaks. Selle üle otsustamise, kas inimese kehas on hing või mitte, jätan heameelega endiselt religiooni ja filosoofia pärusmaaks, aga seda, kas hinge saab timmida või mitte, on arutatud ju psühholoogia algusaegadest peale. Kui nüüd lisada siia veel biokeemilised ja tulevikus vahest ka digitaalsed lahendused, on põhjust kartesiaanlik küsimus uuesti mõtestada.
Google on saanud hakkama arvutiprogrammiga AlphaZero ehk süsteemiga, mis oskab iseenda vigu parandada ning leiab probleemidele ebameeldivalt ebainimliku lahenduse. Ma ei räägi muidugi piinamisest või hukkamistest, jutt on – praegu veel – ootamatutest male- ja go-käikudest, aga kõhedaks teeb see olemise ikkagi. Erinevalt tehisintellektist ei taha mõni inimene ju end sugugi parandada, teda tuleb ikka sundida.
Vanema Uurija (Jaanus Nuutre) vigane kõnemoodul ja Uuema Uurija (Jane Napp) kaotsiläinud täpitähed tõmbavad lavastuse sügavtõsise Põhjamaade krimka küüsist välja.
Võib-olla just seepärast ongi „Unusta/unista“ üks psühhopaatidest nii hirmuäratav: nõuda iseenda muutmist paremaks inimeseks ei ole sellisele isikule omane, nemad peavadki end ju paremaks kui teised. Halavat depressiivikut ravida pole eriline moraalne küsimus ega tehniliselt keerukas ülesanne – ta ise tahab paraneda. Joonatan (Markus Truup) selgitab valuliku põhjalikkusega, miks tal on raske edasi elada, ning soovib ise, et teda seadistataks. Aga kui tegu on omaenda tegudes mõnuleva sadisti ja psühhopaadiga, kes irvitab käitumusliku teraapia üle ja keeldub ravimitest? Kui selline teatab järsku, et tehke mind terveks, tekib paratamatult küsimus, kuidas ta meid nüüd ära kasutab. Manipulatsioon on ju üks nende töövahenditest.
Selliseid keerulisi teemasid käsitlebki „Unusta/unista“, mida kantakse ette Tartu ülikooli ning Eesti psühholoogia ja psühhiaatria pühal altaril, uue anatoomikumi ringauditooriumis. See on tähtis koht, kus on tegutsenud kogu sellele valdkonnale ülemaailmselt oluline Emil Kraepelin, ning seetõttu on esituspaik näidendile ja lavastusele võimas taust. Pealegi olen samas auditooriumis kuulanud hingekäsitlust Bruno Möldri vaimufilosoofia loengus.
Etendamiseks pole auditoorium muidugi mugavaim koht – ja ma ei räägi siinkohal puitistmetest, mida minu tagapool mäletab veel oma tudengiajast. Pigem tuleneb ebamugavus kitsukesest T-kujulisest mängualast, mille tõttu on poolel tegevusajast keegi näitlejaist posti, seina või laua taga, kuigi, ohtrate kaamerate ja videokajastuse tõttu näeb neid vähemalt ekraanilt. Ilmselt on peamikrofonide kasutus tulenenud lavastaja kartusest, et muidu pole neid ka kuulda: eks auditoorium ole ehitatud ennekõike nii, et esitaja seisab väga kindlas punktis, peripateetikutest lektorite tekst läheb tõepoolest kaduma. Koolitatud näitleja hääl kannab siiski ka väljaspool seda magusat heliala. Ometi tundub, et ajalooliselt kohasest kontekstist hoolimata poleks lavastus ilmselt kaotanud midagi ka väheke teatrisõbralikumas paigas etendumise korral. Anatoomikum on peamiselt hinge ja keha lahkamiseks.
Inimlikkuse ja hingeotsingutega on anatoomikumides tegelenud nüüdseks juba kaks noort kollektiivi: 2000. aastal lahati vanas anatoomikumis Kalev Kudu juhtimisel Tartu Üliõpilasteatriga Woyzecki hinge.2 Üliõpilasteatri materjal ja lavastuspaik olid vistseraalsemad: „Woyzeckis“ käsitletakse hinge ju XIX sajandi räigemas, vere ja oksega maitsestatud kroonukontekstis. Seepärast sobis selleks paremini vana anatoomikum – ka mina olen samas majas jälginud, kuidas võileiba mugiv praktikant lõhkilõigatud laipa songib –, uus anatoomikum seostub aga psühholoogia ja hingeuuringutega. Seal on praegu videoekraanid ja projektorid, asukad tungivad inimesse pigem testide ja küsimuste kui sondi ja skalpelliga.
Näidendi autor Jim Ashilevi näib olevat üritanud need kaks maailma ühendada. Kui rännak digipoolele ja tulevikku on mõtlemapanev ning köitev, siis sabas lohisev jõhkruste, elajaliku piinamise ja tumedama lihaliku poole kaasamine pole küll põhjendatud. Ashilevi otsus muuta psühhopaat Psühhopaadiks ja lasta tal lapse silme all keskaegseid tegusid teha on kui filmis „See on Spinal Tap“ („This is Spinal Tap“) legendiks saanud kümnepunktine skaala, kus nupp keeratakse üheteistkümne peale. Hinge ja keha käsitluse keerab selline rõvedus kiiva, kuna perverssel kombel oleks psühhopaadid olnud mõjusamad vähem värdjalikuna – inimlikumana.
Ashilevi tegelased otsivad hinge esmalt just lihast ja verelägast: vaene psühho lammutab inimesi laiali, kuid ei leia sealt tükkide vahelt midagi. Jääb mulje usulisemast sõnumist, et ihu ei võrdu hingega ja esimeses vaatuses välja pakutud lahenduse ajukeemiat timmida naerabki psühhopaat välja. Ometi keerab teine vaatus autori allhoovuse justkui ateistlikumasse suunda: muuda millegi talitlust ja inimene kahetsebki pattu. Paned näpuotsaga serotoniini ja võtad kulbitäie adrenaliini ära ning halb saabki heaks. Oled jumal ega vaja hea ja kurja tundmise puud. See muundatud õunaga ahvatlemine jääbki lõpus kõlama, sest psühhopaat ju kahetseb ja mööda põske voolab pisar. Järelikult on siis Ashilevi esmapilgul düstoopiline Eesti ikkagi ideaalne Eesti? Õigemini, Skandinaavia Föderatsioon?
Tuleviku-Eesti mõtestamisega kõrgtehnoloogilises kastmes on tegemist ka juba mainitud „Beatrice’is“, ainult et kui sealses maailmas on liidesed töökorras, puhtad ja võimsad, siis „Unusta/unista“ IT-lahendused logisevad. Androidid saavad kaela vigaseid pluginaid ja uuendused võivad nende tööd rängalt segada. Meie argikogemusi arvestades on Ashilevi selles osas tabanud naelapead: üpris hirmutav oleks mõelda näiteks politseiandroididest, kes jooksevad Windowsi peal. Oht, et uurija otsustaval hetkel järsku längu vajub ja restardi teeb, on liigagi realistlik.
Iseenesest pakub see lahendus lavastusele „Unusta/unista“ päästva mõõtme: kaks farsilikku uurijat annavad hädavajaliku groteski, milleta oleks lavastus kõmisevalt õõnes. Vanema Uurija (Jaanus Nuutre) vigane kõnemoodul ja Uuema Uurija (Jane Napp) kaotsiläinud täpitähed tõmbavad lavastuse sügavtõsise Põhjamaade krimka küüsist välja ning lasevad sellel vähemalt esimeses vaatuses natuke end õhutada.
Muuseas, Uuema Uurija „tapitahtede“ juurest võib tõmmata joone Argo Aadli mängitud tegelaseni „Vahepeatuses“3 – eks tegele Uku Uusbergki ju inimlikkuse ja hinge, empaatia ning lunastuse võimalikkusega. Nuutre ja Napi mänguvõti on samuti mõnevõrra „Vahepeatuse“ omaga sarnane: ekspressiivsus ja grotesk lasevad käsitleda tõsisemaid teemasid siirupisse või sappi langemata. Kahjuks piirdub see esimese vaatusega, sest Nuutre robotlik agressiivsus mandub teises vaatuses miilitsalikuks ülbitsemiseks ja Napi nukulik poliitkorrektsus – siinkohal meenub Sandra Bullocki politseinik filmis „Purustaja“ („Demolition Man“) – asendatakse asjalikuma kohusetäitmisega.
Tekib küsimus, kas Jõela käe all ongi näitlejad põnevamad ekstreemsemas vormis? Kinniseotud Markus Truup ja Nils Mattias Steinberg on sunnitud mängima ainult peaga ning minu arust on tulemus väga veenev. Eriti märgatav on see Truubi puhul, kes – nagu Mart Kolditsa lavastatud „Kunstiski“, kus ta oli igati meeldejääv – tahab emotsioneerides ilmselt palju vehkida. Köidetuna ja videol rääkiva peana on ta sunnitud toetuma teistele vahenditele – ning on osutunud paeluvaks. Steinberg ainult kinniseotuna saabki suhelda ning ometi on tal lubatud olla ekspressiivne ja värvikam. See aga toimibki.
Steffi Pähn, kes esimeses vaatuses on Steinbergile tõrksaks tapeediks, saab ähvardavalt elu sisse teises vaatuses, kus temagi mõjub justkui vabastatuna. Nagu mainitud, on ka Nuutre ja Napp lavastuse algupoolel grotesksematena märksa mõjusamad. Seevastu Johan Elm ei vabane kummaski rollis ja jääb ka üsna staatiliseks.
Noriks pigem lavastaja Jõela kallal, kuna lavastus ujub: vahel jääb mulje, nagu lavastust polekski, tegelased liiguvad lihtsalt ühest kohast teise või annavad edasi vajalikku infot, et partner saaks reageerida. Kohati on jälle lavastust liiga palju, eriti videot ja heli, kuna ähvardavaid hetki tuleb markeerida ähvardava muusikaga ja kurja saab kuulutada teksti alla ujuva sünge drooniga. Iseenesest pole mul minimalistliku helikujunduse vastu mitte midagi, kuid halba aimav heli halba aimava stseeni all ei tee head. Ja see teise vaatuse tohuvabohu, kus ristuvate näitlejate sisse ja peale ja üle sõidavad video ja heli, ei näi olevat küll põhjendatud ei näidendi ega lavastuse seisukohalt, pigem paneb pea valutama. Muidu tuletab helikujundus küll meelde vana head tehnoloogilist teatrit, Aronofsky filmist „Pii“ („Pi“) tuttavad äge staatika ja audiovisuaalsed sakutamised sobivad lavastusse.
„Unusta/unista“ on sama rapsiv ja ekstreemsustesse sähviv kui näidatud videopildid. Vahel töötab laitmatu surinaga, pakub midagi hingele, näiteks Markus Truubi monoloog ja seda saatev Steffi Pähna rembrandtlik vaikelu ekraanil lavastuse lõpus. Vahel jookseb kriginal kokku ja läheb sama ootamatult uuesti käima. Uurijate peaaegu farssi libisev komejant lükkab lavastuse absurdirelsile, siis aga sõidab see kaadervärk teises vaatuses ootamatult tõsise näoga rööbastelt välja. Osaliselt on asi kindlasti materjalis – näitlejad mängivad ja ütlevad seda, mis neile ette anti –, aga võib-olla oleks lavastaja võinudki jääda grotesksema, absurdsema stiili juurde. See läks rohkem hinge.
