(Ilmus Sirbis 11.3.19)
Moekas on rääkida, milline metsarahvas me oleme, kuigi suuremalt jaolt elavad need rääkijad linnas ja nende hoolitsetud sõrmede vahel tulitavad nutitelefonid. Ometi on meist peaaegu igaühel vähemalt mõni vanavanem, kes tõepoolest näis olevat juurdunud oma tallu ja sammaldus seal seni, kuni sai osaks kodusest loodusest. Need iidsete eestlaste otsesed järeltulijad kulgesid teistsuguses rütmis kui meie, kes me ärkame hommikul esimese ekraanivalguse peale ja rügame suurema osa ajast Facebooki seina püstitada. Meie rõivad ja soengud meenutavad pigem ameeriklastest või prantslastest eakaaslasi, vanavanemate korpas kampsunid ja pahklikud, töise kihi all tuvastamatust materjalist dressid mõjuvad juba samasuguse anakronismina kui rahvariided.
Seepärast on Margus Mikomägi „Puumehes“ hea valik: tema võimas habe ja pikad juuksed annavad koos selle vanavanemate mundriga pildi, mis meenutabaltkulmu põrnitsevat Sammalhabet, kes piidleb tema kuurikoopasse sattunud olendeid peaaegu et loomaliku umbusu ja agressiivsusega. Hetk hiljem paneb kuri Sammalhabe aga juba kassile piima välja või muigab hellalt, kui talle meenub mõni eriti tubli puu. Ehkki tegelane on pisut kivirähalik, on minu põlvkonnal veel piisavalt sõlmpunkte ja mälestusi kinnitamaks, et vanad eestlased olidki sellised. Kui noored kunagi seavad kahtluse alla taoliste kujutiste ehtsuse, meenutame neile oma vanaisasid, kes näisidki elavat peamiselt kuuris või värkstoas, kulgesid ringi ähkides ning eelistasid teiste inimestega suhtlemisele looma silitamist või niisama nokitsemist.
Ehkki Puumees on lavastuse põhisümbol ja oluline tegelane, rändab ta suurema osa ajast sõnatult tagapool, ajab omi asju. See mõõdetud, kiirustamata, kiht-kihilt kasvatav rütm iseloomustab ka ülejäänud lavastust. „Puumees“ on otsekui unelemine tamme all, meenutus kaduvast ajast. Selles mõttes sarnaneb see Tartu Uue teatri lavastuse „Selgroogupidikoos“ abstraktse heietusega, ent siin on rohkem struktuuri ja karkassi. Ei ole puine, ehkki kohati liigub võib-olla järsu kääksatusega edasi. Dendroloogiline lavakujundus tuletab kohe meelde Vanemuise „Kalevipoja“, kus samuti sirguvad lauad taeva poole, ent „Puumehes“ voolavad need ka publiku suunas ja võetakse rohkem mängu. Lauad, toolid ja lavad kerkivad meeldivalt robustse ropsuga ja kaovad kolksudes ära. Selline ehteestilik esteetika, aga siin toimib. Koos Kristjan Suitsu kostüümidega tekib ajatu omailm, mis on ühtaegu seitsmekümnendad ja tänapäev, Eesti ja eikusagil.
Margus Mikomägi ja Helgur Rosenthal, Puumehe kaks avatari, on kapitaalselt erisuguse energiaga: üks kähisev-mürisev ilmutis minevikust, teine stiilse retrosärgiga kelmikas puutööõpetaja. Mingil määral segunevad need energiad noores Puumehes, kes peab kamandava matrooni võimu all vaikides tööd rügama. Siinkohal tunnustan Anneli Rahkemat, kelle roll on vormistatud küllaltki fallilise kujunduse ja trupi keskel üsnagi tänitava ja mõistmatu abikaasana, aga ei mõju ometi ühemõõtmelisena. Alles üksi värsse lausudes ja kunagist abikaasat kummitades saab ta piire laiendada ja muutub naiseks, kelle puhul saab aru küll, mida pahur õpetaja temas nägi. See kummitamine viib ka lavastuse ühe lahedama stseenini, kus nii naine kui ka kahune vanamees jõuavad teineteisemõistmiseni ja Mikomäe õndsa ilmega lausutud repliik „Puu“ ütleb ära kõik, mida lavastusega on tahetud öelda.
Selles asi ongi, et ehkki kannatavate eesti naiste lugusid on vaja rohkem rääkida, ei kao ka vajadus vaikivate eesti vanameeste lugude järele, ükskõik, kas nende meeste kvaliteet on aja ja alkoholi kulgedes langenud või mitte. Need jändrikud nässid alles õpivad rääkima, nad on nagu mudilased, kes pole harjunud end veel väljendama. Mõnel põnnil on „auto“ või „auh“ sõna, millega osutada silla, kassi või õuna poole, et sõnaosavam võiks öelda õige vaste. Eesti tummal vanamehel võib olla selliseks sõnaks „puu“, millega ta väljendab kõiki oma tundeid. Või siis suheldakse üksteisega köhapõhiselt, nagu mehed laval ilusti demonstreerivad. Meie ülesanne on need vanad eestlased rääkima panna, enne kui nad lõplikult raagu lähevad.
Seda Tartu Uus teater muidugi teebki: taas saetakse eestlase kallal ja uuritakse tähelepanelikult seda rahvuskehandit, mis on taandumas uue, kosmopoliitse koosluse ees. Noor eestlane tunneb rohkem sugulust meemide ning angloameerika ja euromaitsete kui teisele poole kuuriseina jääva sõnaahtra vanaisaga. Kohaspetsiifiline asendub universaalsega: kalasuppi tulevad kilu kõrvale esmalt tomat ja siis oliivid. Kas on tegemist loodusliku muutuse või ebaloomuliku sogastamisega, sõltub arvaja poliitvaadetest.
Eesti puitunud vanamehed ei räägi suuga. Nemad sahisevad silmadega ja kehitavad õlgu, salamõtete väljendamine on mõne suurlinna neurootiku teema. Nemad ei säutsu, nemad mühatavad. Naised mõjuvad nende vahel võõrliigina. Seetõttu on Rahkema ülesanne seda raskem, et tema mängitav sõnakas abikaasa (sest naised räägivad palju?) kipub jagama vastuolulisi juhiseid (sest naised ise ka ei tea, mida nad tahavad?) ning muudkui tänitab ja õpetab (sest naised ainult kamandavad ja näägutavad?). Siiski, nagu mainitud, suudab Rahkema sellest üsna kitsast joonisest vargsi välja imbuda, eriti siis, kui vaataja ei näe teda ainult kibestunud vanamehesilmadega.
Vahel on vaja tänitada ka, kui mees tinutab. Võib-olla olekski hea, kui tõelised eesti mehed asenduksid aja jooksul enda eest hoolitsevate, rohkem kui kord nädalas duši all käivate metroseksuaalidega, kes joovad ainult paar klaasi veini või õlut. Ja sedagi rohkem sõprade seltsis kõrtsis kui üksi pinu taga. Puumees näib töö ajal püsivat ilusti kaine, aga külapeol, mida veab stiilse säraga Henri Otsing, annab pudelitele pihta. Liigne kuraas annab ilmselgelt fataalse tõuke niigi kõikuma läinud suhtele. See ootamatu lärmava ja räuskava siseolendi ilmumine mõjub kontrastina lavastuse alguses ja lõpus väga viisaka ja rahulikuna paistva Puumehe kainele olekule. Ehk teiste sõnadega: muidu tore poiss, kui ainult viinast eemale hoiaks. See kehtib ju väga paljude kohta.
Paar sõna ka lavastajast. Tavapäraselt valgustaja rollis Rene Liivamägi on „Puumehe“ nii kirjutanud kui ka lavastanud. Ehkki Tartu Uues teatris ei ole pealtnäha mõtet üldse üle läve astudagi, kui ei kavatse omaenda teksti lavastada, on see päris julge samm. Ometi poleks osanud arvata,et tegemist ei ole kogenud ja õppinud lavastajaga. Neljandat seina ja n-ö suhtlusjääd murdev algus tööõpetuse tunnis lükkab lavastuse kenasti käima, sõit läbi Puumehe elu on piisavalt kokkuvõtlik ja seejuures ülevaatlik ning Rahkema ja Mikomäe dialoog lõpus liigutav ja mõjuv.
Niisiis, lüüriline ja professionaalne töö vanaemadest õunapuu otsas ja vanaisadest kuurisopis. Lavastuse omailm täidab vaevata ära poolteist tundi ega tohiks küll sundida kella vaatama või istmel nihelema. Ei heiduta „Puumees“ kedagi keerulise filosoofia või avangardse trikitamisega: vaadata on lihtne eesti lugu vanast mehest, kes saab töötoas paremini hakkama kui elus. Siin heidetakse valgust pahura vanaisa puitunud südamesse.
