(Ilmus aprillikuu Müürilehes)
Doktor Walter Mischel teostas umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte süüa, saavad nad veerand tunni pärast teise veel. Uuringu mõte oli jälgida, kas inimlaps on võimeline mõnu ja heaolu edasi lükkama lubaduse eest saada tulevikus seda palju rohkem. Kõlab tuttavalt? Pensionisüsteem ainult sellel põhinebki.
Aga mis siis, kui doktor Tomas Stockmann ütleb, et esimene maiuspala on mürgitatud ja teine samuti ning selleks, et üldse mingit mõnu saada, tuleb kõigepealt veel kaks nädalat oodata ja peale ka maksta? Kui paljud suudaksid seda välja kannatada? Mõnel on esimene maiuspala juba suus, teine rõõmustab ette, et veerand tunni pärast saab lausa topelt. Rikub tuju ära või kuidas? Ja kui siis see abrasiivne, jämeda ütlemisega suvaline spaa-arst teatab, et mürgitamises oleme kõik ise süüdi, sirutab käsi lausa tõrviku ja hangu järele.
Umbes niimoodi lihtsustatult võiks selgitada seda, miks üks anonüümne (ilmselt Eesti) linnake läheb püha viha täis, kui doktor Stockmann avaldab lehes artikli, millega hävitatakse ühe hoobiga asula kahe põhitööandja ja tuluallika – nahatööstuse ja spaa – maine ning tulevik. Üks arst teatab, et nahatööstus on rikkunud ära põhjavee (seega ka spaa) ning süüdi oleme meie kõik ja kui me kohe mitmekordselt maksukoormat kahjude heastamiseks ei suurenda, sureme veel välja ka. Kaalukaussidel on ühe eksperdi mitteametlik analüüs ja terve regionaalpoliitiline katastroof. Hämmastaval kombel tirib doktor Stockmanni pommuudis teise kausi üles ja just seda võiks pidada Kertu Moppeli „Rahvavaenlase“ üheks küsitavamaks küljeks. Henrik Ibseni näidendis on muidugi sama skeem: linna suurärika nahatööstus mürgitab põhjavee ja seeläbi linnale ning sealhulgas linnapeale kuuluva spaa varud. Ent 19. sajandi Norras võis oligarhide kähmlus toimuda kuninga valvsast silmast kaugel mingis väikeses areenis, kus läksid käiku kohalikud vahendid. Tänapäeva Eestis tekitaks aga hämmingut see, kui üheainsa eksperdi arvamuse tõttu suletaks näiteks nii Pärnu spaad kui sadam.
„Rahvavaenlane“ on silmatorkavalt isoleeritud nagu paat merel – puudub igasugune riigitasand. Ükski tegelastest ei jookse esimesel võimalusel pealinna või Euroopa Liitu kituma, kähku ministreid või muid tähtsaid tegelasi kaasama jne. Pealegi, mis takistaks osaval linnapeal ja spaa-jõugul nõuda näiteks keskkonnaministeeriumi abiga nahatööstuse sulgemist, et päästa põhjavett suurreostajast? Ühesõnaga, lugu seisab üsna tudisevatel jalgadel. Kertu Moppel on sageli käsitlenud suuri filosoofilisi ja ühiskondlikke teemasid. Miks on aga keskkonnatemaatika ja saastamises passiivse kaasosaluse lahkamiseks valitud nii kohmakas tööriist nagu Ibseni näidend, jääb selgusetuks. Pole vahet, milline on töötlus, „Rahvavaenlane“ on suhteliselt plakatlik ja eugeenika järele lehkav näidend, mille algupärane lõpp jätab mulje, et vapper tõekuulutaja hakkab lihtrahva ehk „krantside“ kaudu revolutsioonikaardiväge kasvatama.
Sellest hoolimata on teema – ehkki muinasjutule sarnaselt kokku klopsituna – siiski põletav ja asjakohane. Ivo Uukkivi doktor Stockmann pole ehk nii nunnu ja mahe kui mõni kooliõpilane, ent tema käre hääl väljendab täpselt sama sõnumit: meie ühiskond ja laiemalt kogu planeet on hädaohus. Mitte enam selle lähedal või piiril, ei, juba ohu sees. Oleme kuulnud viisakaid ja sametisi, asjalikke ja kuivi sõnavõtte, kuulame nüüd siis ka käratamist, kui muud ei kuula. Doktor Stockmann ütleb selge sõnaga meile, publikule: loodus (mille hulka kuulume ka meie) on juba muutunud, prügimägi on üle pea kasvanud ja selles pole süüdi mitte keegi muu kui mina ja sina. Jah, mina, kes ma kirjutan seda artiklit, ja sina, kes sa seda praegu loed. Kui tekib isu süüdistada ameeriklasi, asiaate, venelasi, suurtööstust, kalureid või keda iganes veel, siis Draamateatri lavastuse ajalehemõõtu kava esitab lahke ülevaate demagoogilistest võtetest, kuidas prügiga tegelemist kellegi teise või kolmanda kaela ajada. Igal juhul on tegemist demagoogiaga, olgu selleks „mina nii palju ei saasta kui Paul“ või „kõige suuremad saastajad on Xiao ja John, mina olen prügikala“. Niisiis, doktor Stockmanni kuri pilk on ka sinu peal, kallis lugeja, ja kui sa istud saalis publiku seas, siis vaatab tige Uukkivi sulle otse silma sisse. Katsu siis tooli alla kaduda ja piiksuda, et kaalud järgmise autona hübriidi. Siin ei aita enam kannatlikkus ja enesedistsipliin, abi on ainult Stockmanni-sugusest, kes kugistab esimese maiuspala alla ja läheb tegusid tegema, mitte ei jää ootama.
Kui üldse mingit lohutust otsida, siis võib osutada, et doktori terror on sama populistlik kui meie lemmikvaenlastel, kaabuga meestel. Nende jaoks on hädade allikaks eliit ja eksperdid, kes lihtsat inimest oma agendaga lollitavad. Kui arst ütleb sulle, et sul on maksatsirroos ja sa jood liiga palju, saada arst kukele ja võta pits viina, vanarahvas ütles alati, et see ravib igat tõbe. Ent doktor Stockmann esindab täpselt seda teist äärmust, kus enamus on loll ja ainsana teab tõde ekspert, kellega ei vaielda. See on selline vanamoodne arstitarkus, kus patsient hoiab suu kinni ja võtab seda rohtu, mida tohter kirjutab. Stockmanni okkaline olemus on kirjutatud juba Ibseni näidendisse, Uukkivi paneb sinna juurde veel pungiliku, kohati pea ülemeeliku ja räuskava, vaevu end vahel talitseva käitumisviisi. Ainus, kes näib pöörast meest enam-vähem tsiviliseeritud ühiskonna radadel pidavat, on kindlakäeline proua Katrina Stockmann (Inga Salurand), kes mängleva kergusega hoiab silma peal nii koleerilisel abikaasal, arenguhäirega pojal Mortenil (Markus Truup) kui ka isalt väljakutsuva iseloomu pärinud tütar Petral (Liisa Saaremäel). Inga Salurand võlub Ibseni tegelasest maksimumi, norra vanahärral pole see daam muud kui ühemõõtmeline teenija, laval on aga kaasaegne naine, kelle ohjava mõjuta ei pruugiks Stockmann olla mitte doktor, vaid inimvihkajast asotsiaal.
Ega Ibsenit tulebki muuta, klassika ajastamine annab võimaluse mängida arhetüüpe ja konflikte vanamoodsa keele ja kohati minevikku vajunud temaatikata. Selle eest Moppelile kiitus. Samuti on hea otsus muuta linnapea Stockmanni vennast õeks, tekitades juurde sugudevahelise konflikti, naisõiguse küsimused jms. Anne Türnpu kalgihäälne, närviliselt huuli punnitav linnapea Theresa ilmub vaheda ja karastunud laveerijana, kes tegutseb utilitaarsel pinnal. Kontrast keevalise Uukkivi ja külmalt suitsu kiskuva profipoliitiku vahel on nauditav. Sama jäiselt ja veelgi võimsamalt mõjub Tõnu Kargi „isake“, suurtööstur ja äiapapa, kes suudab ainuüksi esmailmumisega, ukse vahelt piilumisega lava endale kaaperdada.
Ibseni mugandamine ja uuendamine on laienenud ka kujundusele. Lauri Kaldoja muusikaline taust on ebatraditsiooniline ambient ja Arthur Arula on lõhkunud 19. sajandi näidendite karniisisakkideni detailset lava pidevalt taustal kõrguva ja ähvardava ühiskondliku kommentaariga. See on poliitiline teater ja seda on nüüd, pärast 2019. aasta erinevaid sündmusi väga vaja. Meie pensionifondide ja tulevase rikastumise foonil küsitakse: mis siis, kui 20 aasta pärast pole ei sind ega mind? Eesti 200, lubage naerda. Ometi ei ole see naljakas. Sinu ees on su lemmikmaius ja keegi ütleb: „Kui sa nüüd veel 15 aastat ootad, juhtub midagi väga põrutavat. Võib-olla on see midagi head, võib-olla oled siis juba surnud.“ Uks sulgus. Jääd ootama?
