(Ilmus Sirbis 3.05.2019)
Seisad tänaval kivimaja ees ja kõhkled. Seesama valge uksekellanupp? Nii oli neiu sulle öelnud. Vajutad nuppu ja ukse avab särades kas Ivo Reinok või Kadri Noormets, kes kutsub lahkelt sisse. Näe, laudki olemas: kauss küpsistega, lillevaas. Õdus värk. Seintel uhked maalid. Ainult et ümberringi on pime. Näitleja õhutab edasi astuma. Kas suunatakse lavale? Kas pimedusest piidlevad kihistavad inimesed ja sa oled tahtmatult sattunud rambivalgusesse?
Meenub Raho Aadla ja Arolin Raudva „Beetareaalsus“, kus sisseastujat tervitatakse rõõmsalt nagu vana sõpra. Tule edasi, võta istet! Ainult et „Beetareaalsus“ oli heledalt valgustatud korteris ning edasi kutsuva ilusa näitsiku taga oli näha juba lobisevaid ja tantsivaid inimesi. Siin on aga pime ruum, keskel välja valgustatud laua ja publikutoolidega. Mida teha?
Tartu Uue teatri senise repertuaari põhjal pole olnud alust väita, et tegemist on osalusteatriga. Enamasti mängitakse lood ette turvalise neljanda seina taga, keegi publikule otse näkku ei karju ega kättpidi lavale ei tiri. Samasugune viisakas ja vaoshoitud toon säilib ka „mobiilsetes definitsioonides“, mis on küll täielik osalusteater, kuid erinevalt mõnest mälestusväärsest lavastusest ei pritsita lõhnastatud publikumi kehavedelikega ega sõimata lolliks. Kõiki osalejaid koheldakse aupaklikult ja koguni küsitakse vahel üle, et kas on võimalik korraks appi tulla või soovitakse keelduda.
Ometi on tegemist totaalse osalusega, ka parimal tahtmise korral ei ole võimalik neljanda seina taha pugeda – kui just saalist ei põgene. Minu nähtud etendusel ei kasutanud seda varianti keegi. Muidugi, Ivo ja Kadri keerasid ukse lukku, nii et pagemiseks oleks tulnud nagunii üle mõttelise lava vudida ja häbelikult lingi kallal logistada. Vahest heidutas see neid, kes salamisi ihkasid rambivalgusest eemale nihkuda.
Sest „mobiilsete definitsioonide“ puhul tuleb arvestada, et prožektorist ei pääse vist keegi, juba ruumikujundus on selline, et publik on paratamatult osa lavast või laval. Kui sind sätitakse kunstinäitusel eksponaadina istuma, võid olla kindel, et oled välja valgustatud. Mõnevõrra meenutas see Ingomar Vihmari lavastust „Keskea rõõmud“, kus asjaolude kokkulangemise korral – näiteks siis, kui meenutad välimuselt Tõnis Mäge või Ago-Endrik Kerget – oled sunnitud pikka aega laval veetma. Ent Kadri ja Ivo käe all ei oleks tohtinud küll kellelgi kõhe hakata. Pealegi oli saalis väga mugav, ma ei ole vist iial nii pehmete istmete peal olnud.
Aga „mobiilsete definitsioonide“ tugevuseks pole mitte see, et saab mõnusalt istudes põnevat kunstijuttu kuulata ja pilte vaadata. Vastupidi, lavastuses tegeldakse katkestuste, suunamuutuste, hargnemistega. Olukord katkeb enne, kui jõuab mugavaks muutuda. Istud ilusti toolil ja vaatad pilti, järgmisel hetkel sõidad tooliga mujale ja osutud ise eksponaadiks. Ühel hetkel on Ivo klaasistunud silmadega monoloogitulistaja, sekundi pärast viskub rollist täielikult välja ja ilgub oma misanstseeni üle. Vahel loobitakse üksteisele sõna otseses mõttes nii repliike kui ka rekvisiite, mis maandudes lülitavad püüdja teisele koodile.
Sõna, mis torkas seda kõike jälgides pähe, oli „dadaism“. Ma tean, et dadaismi defineerida tähendab juba eos läbikukkumist, kuid loetlegem mõningad tunnused. Publik loksutatakse lahti kohe, kui neile tundub olukord mõistetav või nad saavad aru, mis toimub. Esitatavad tekstid ja dialoogid on kohati seosetud laused, kohati kollaaž. Lavastusse on pikitud ootamatuid kilde ja kübemeid, näiteks laulab helipuldis olev Andres Lõo meile järsku üht laulu, mis katkeb sama järsult. Seinal olevate teoste autoreid on arvustajad süüdistanud kitšis või eklektikas. Lavastuses käsitletakse naivismi vahel tõsisel ilmel või siis pilatakse tõsiseid asju naivistlikult. See kristalliseerub ennekõike Ivo monoloogis. Dialoog kujuneb vahel pealtnäha teadvuse voo meetodil ja selle kontekst muutub pidevalt. Ja kui etendus algab sellega, et perenaine Kadri laseb kass Ivo tuppa ja lõpus peab ta uuesti välja laskma, võiks võtta nende kahe sündmuse vahele jäävat osa ka irreaalsuse, unenäona. Ühesõnaga, dadaism.
Ehkki, nagu mainitud, ei tegele Kadri ja Ivo publiku mõnitamisega, selles mõttes pole päris ehtne dadaism. Muidugi, Eesti publik aastal 2019 ei ole ka sama mis Euroopa publik aastal 1919. Toona ootasid kaelasidemega härrad ja tualettides daamid paatosega esitatud suuri lugusid rikaste ja ilusate raskest elust. Kui siis lavale ilmunud kaltsakad neid tomatitega loopisid ja nende peale ropendasid, oli see kindlasti kole ehmatus. Eesti teatripublik on pärast taasiseseisvumist saanud juba mõnevõrra osalusteatri karastust – tõenäoliselt jõudsid „mobiilsete definitsioonide“ etendustele ka kogenumad vaatajad.
Mäletan, et kui ma ise umbes viisteist aastat tagasi nägin Berliinis üht lavastust, kus näitlejad jalutasid publiku seas ringi ja joonistasid inimese ümber kriidiga kasti ning palusid sinna sisse jääda, mõjus see mulle küll peaaegu šokina. Mis mõttes ei püsi näitlejad seina taga ja tulevad publikuga manipuleerima? Tänapäeva Eestis on teatrisõbralikumad vaatajad selliseks asjaks juba valmis. Näitlejad tulevad ikka vahel publiku sekka, istuvad kõrvale või kutsuvad kuhugi. Ometi on „mobiilsetes definitsioonides“ osalus nii täielik, et Ivo ja Kadri astuvad privaatruumi, sosistavad lausa kõrva. Siiski pole vaja karta füüsilist kaasamist, keegi ei lao vaatajat Abu Ghraibi stiilis kuhja ega sunni teise vaatajaga maadlema vms.
Alandamise asemel saadakse hoopis targemaks. Kuraator Kadri teostab kiire sissejuhatuse nn maagilisse hüperrealismi, nagu Andres Lõo seda pilkavalt nimetab. 90 000 eurot maksnud sisekujundus kunstnikelt Meru, Laurentsius, Soho Fond jt on tõenäoliselt üks kalleimaid sõnalavastuste seas, kuigi muusikalidega võib-olla ei konkureeri. Kunstinäituse osa annab lavastusele juurde täiesti teise mõõtme, etenduse lõppedes võib rahumeeli ringi jalutada ja pilte uurida. Silmitsemiseks on ruumi, mõtisklemiseks on aega.
Tänu sellele on „mobiilsed definitsioonid“ kaks-ühes-teos, mis põimib teatrietenduse ja näituse. Kunstita oleks lavastus võib-olla ka mõttetu. Kui esitusvormi spektri ühes otsas on klassikaline, teatritehniline, näitlejameisterlik sõnalavastus ja teises otsas puhtkontseptuaalne, improviseeritud kunstiperfonks, on „mobiilsed definitsioonid“ kahtlemata kunsti poole kaldu, seejuures on tegemist veel etendusega. Mis siis, et teatriteaduse luubi ja mõõdupulgaga pole siin suurt midagi peale hakata. Võime ju lahata Ivo rollisooritust kassina, aga sellel ei paista olevat lavastuse kontseptsiooni arvestades suurt mõtet.
Võib-olla mitte kuigi kauges tulevikus küsib komisjon või uuritakse referendumil, kas selline teater on vajalik. Kas selline kunst on vajalik? Kellele on vaja maali- ja teatrikunsti sümbioosi, mis lastud läbi dadaistliku purusti? Ilmselgelt võib empiirilise uuringu põhjal, mille valim küll väike, öelda, et on vaja, on väga vaja ning mul oleks Uues Eestis kõle tunne, kui ei saa enam sellistes ettevõtmistes osaleda.
