(Ilmus Sirbis 27.09.19)
Inimkonna arengu üks verstaposte on nulli kontseptsioon. Oskus sõnastada midagi olematut, millegi puudumist on kvalitatiivne hüpe. Fantoomvalu on olematuse tunnetamine. Ehkki lavastaja Jaanus Kaasik läheb kaugemale, tema null on täidetud, see on võimalike reaalsuste null. Tühjade lehtedega raamat, mis on ühtlasi palimpsest kõigist loodud ja loomata teostest.
Robert Frost on seda ihalust kõikide võimaluste üheaegse kasutamise järele naeruvääristanud oma luuletuses kahest rajast, kus minahääl hädaldab, et oli valinud ühe, aga oleks tahtnud teist. Tänapäevalgi on vaid arvutimängudes võimalus ajas tagasi minna ja situatsiooni teistmoodi kogeda-teostada – laadi salvestis ja proovi uuesti. Kunagi ehk saame simulatsiooni abil elada oma elu erisuguseid variante.
Mitte et selline võimalus mind paeluks. Olen valmis Schrödingeri kassiga kas mängima või ta maha matma, elus valiku langetamine on omamoodi magusvalus teelahe. Valitakse midagi teadmisega, et kõik teised uksed on nüüd sulgunud. Tekkinud kurbusega tuleb toime tulla, kui ei taha just langeda nostalgiasse selle tänapäevases tähenduses: nostalgia kui lapsik tahtmine, et kõik oleks nii, nagu oli enne. Enne omaenda ja teiste valikuid, enne pöördumatuid muutusi.
Mõtisklus kaotatud ajast ja kadunud ajastutest pole Laial tänaval uus. See Tartu Uuele teatrile omane poeetiline, uitav nukrus on saanud „Fantoomvaluna“ jätku, (peri)pateetiline teater apelleerib endist viisi sihilikult tunnetele. Von Krahli teatrile nurgakivi panija Peeter Jalakas on vestlusringis öelnud, et tema teeb teatrit südamele. Sama „süüdistuse“ võib esitada ka Tartu Uuele teatrile.
„Fantoomvalu“ on sama mõrkjas kui näiteks „Autori surm“ või „Sümfoonia ühele“ või „Odüsseia“. See ei ole otseselt minevikuihalus, see on nostalgia sõna algses tähenduses – valulik naasmine. Ruumi, kus ripuvad halastamatult kõik tegemata jäänud teod, ah-oleks-ma-ainult-teadnud-arutlused ja muu butafooria, mida me õnnelikus argielus üldiselt eirame.
Nostalgia imbub sisse ikka ja ainult kahel juhul: kui inimesel ei lähe nii hästi, kui ta tahaks, või kui inimene on raskemeelne. On ühtaegu frustreeriv ja võluv, et see lapsik „ma tahan!“ ei kehti veel ajaliselt, et me liigume vältimatult igal ajahetkel ainult edasi, ükskõik kui suure kisaga me ka ei ürita aja külge klammerduda. Kõik voolab ja me ei saa seda voolu kuidagi peatada. Mõni ime siis, et aeg-ajalt tekib kellelgi kiusatus ikkagi selja taha vaadata, olgu see katse nii tulutu kui tahes.
Vahest olengi ma seepärast erapoolik vaataja, et viskun rõõmuga sellesse vormi, mida Kaasik pakub. Olen istunud täpselt samamoodi pinkidel või sammunud tänavatel ja mõtisklenud surma ning mööduvate tubade isikliku või inimliku tähenduse üle. Olen näinud linna nii hooneansambli kui ka üksikutest ehitusmaterjalidest koondatud kuhjadena asfaldiribade vahel. Ainult et ma ei ole siis kandnud kõrvaklappe. Niisiis olen lavastuse tänuväärne vaataja.
„Fantoomvalu“ on raamjutustus, pilt pildis efekt, mis osutab teistele lugudele – näitlejad Helgur Rosenthal, Maarja Mitt-Pichen, Maarja Jakobson ja Siim Angerpikk vahendavad nendega juhtunud sündmusi – ja need omakorda järgmistele lugudele ja need järgmistele. Publik peab olema valmis kõndima neile järele, muidu katkeb kogu ahel sekundiga, n-ö peeglid purunevad.
Veelgi enam, „Fantoomvalu“ nõuab kannatlikku, keskendunud vaatajat. Teatrist lähetatud saatja välistab ehk monopubliku telefoni piilumise või „rajalt maha“ jalutamise, ent mõtetes ekslemise vastu ei saa ta midagi teha. Mitmelgi korral nõuab see teadlikku, ehtmeditatiivset püsimist klappidest kõlava dialoogi juures, et mitte mentaalselt uitama minna. Kaasik on kindlasti arvestanud selle riskiga, kui ta saadab vaataja passiivselt elavaid pilte silmitsema. Vastasel juhul tuleb leppida asjaoluga, et tähelepanu hajumisel läheb tekst kaduma ja vestlusmõminast saab tapeet. Ent kuna näitlejad arutlevad üsna seotud ja filosoofilistel teemadel, on efekt sama, kui loengus kaob järg käest ja lektori pomin surmast või mälestuse püsivusest muutub müraks.
Peale selle on „Fantoomvalu“ omamoodi kohaspetsiifiline lavastus, ehkki tehnilises mõttes saaks seda mängida igas linnas, kohendades teksti vaid vähesel määral. Aga praegusel kujul on see ennekõike teater tartlastele, sest minusugusele pärismaalasele on need enamat kui majad või arhitektuurilahendustest sündinud nurgad ja sirglõigud. Kui ma istun mänguväljakul, kus olen mõlema pojaga palju kordi käinud, mõtlen teisiti kui tallinlane, kes on sattunud sinna esimest korda.
Seejuures ei ole see lavastus selline nüri nostalgiaimu, mida pilab „South Park“ magusas minevikumeenutuses lalisevate mälumarjade ehk memberberry’dega („Ooh, remember Chewbacca?“ „I ’member!“). Meie menüüs ei ole mitte mälumarjad, vaid üleskutse märgata, et ümbritsev terviklik maal koosneb pintslitõmmetest. Nagu vaataks galeriis taiest lähedalt ja kaugelt ning arutleks selle üle, kas kunstnik oli selle koha maalimise ajal üüriarve tõttu endast väljas, kaua söömata, üliõnnelik vms. See kihtide nägemine on ühest küljest põnev, teisalt segab terviku tajumist. Olen remonditud kodus avastanud end sama tegemas – pealtnäha monoliitse seina sees on fantoomkihid kaablite, erisuguse krohvifraktsiooni, üksikute ja isenäoliste palkide ja muu tarvis. Need kattuvad, kuid ilmutavad end seejuures üheaegselt tervikuna.
„Fantoomvalu“ rõhutab samasugust kihilisust meie eludes ja läbitud ruumides. Ma võin kõndida Inglisillal, aga ma ei saa iial kõndida nende inimeste kõrval, kes sammusid sealsamas 200 aastat tagasi. Need on neljamõõtmelise ruumi kihid: ma võin olla samal ajal, ent eri kohas või eri ajal, kuid seejuures samas kohas kui sina. „Fantoomvalu“ näitlejad seisavad minuga neis paikades, kuid eri aegadel. Ma kuulen Jakobi mäe läheduses samu hääli, mida kuulsin suvel rattavõistlusest möödudes, kuid nüüd on võistlus ammu läbi.
See ajaline dissonants on kohati sama veider kui tontlikud sammud selja taga. Kogu aeg on tahtmine üle õla vaadata, ehkki tean, et seal pole enam kedagi. Eriti seetõttu, et mõnd näitlejat isiklikult tundes on lavastus kohati imelikult skisofreeniline oleng olematute tuttavatega. Nõuab tahtejõudu, et mitte kõva häälega, klapid peas, olematu inimesega vestlema hakata. Tänu helikunstnik Hannes Einpaulile on see tõesti stereoteater, hääled liiguvad illusoorse kehastumusega minu ümber ja sunnivad aeg-ajalt ikkagi piiluma, et kas praegu räägib keegi selja taga või klapi sees.
Füüsiliselt puuduvate näitlejate küsimus tõusis esile, kui nägin lühikese vahega nii „Fantoomvalu“ kui ka Von Krahli teatri „Jaiki“ – kaht lavastust, kus laval pole ühtki näitlejat. Tehnoloogiline teater täies ilus, ainult et miks mitte nimetada esimest siis kuuldemänguks ja teist seriaaliks. Ent kui „Jaigi“ puhul oli see mastaapsuse või kunstilise vormi tõttu paremini seletatav, siis Tartu Uue teatri liikuvate lavastuste „BB ilmub öösel“ ja „Odüsseia“ valguses ootasin kuni lõpuni kellegi ilmumist. Muidugi on mõistetav, miks seda ei juhtunud.
Aga kuuldemängumaitsest on raske lahti saada. Võinuksin ju pakkuda, et laske siis inimestel juba saalis istuda, taustaks ekraanil video või foto, kuid keskkond oli siiski määrav. Vahe on selles, kas istud teatritoolil ja vahid laval pilti ning kuulad kuuldemängu või peksab rahet näkku ja tuul sikutab kraed. Ma hoiatan: vähemalt kolmveerand lavastusest toimub vabas õhus ja osaliselt lageda taeva all ning mulle kujundati septembriilm selliselt, et lavastuse alguses oli vaja päikseprille, keskel vihmavarju ja lõpus vastupanu rahevalingule. Ja kaastunnet reisisaatja vastu, kes end õblukese kilekeebiga kaitses.
Muus osas oli see hea leid kasutada fantoomdialooge ja vormida niimoodi mu enda mälestustest mingit uut kihti, mis ladestub nüüd Toomemäele, Tartu Uue teatri saali, ülikooli kohvikusse. Ainult et viimane stseen teatris, kus sundkorras mälestusi summeeritakse, käis närvidele. Tahan ise otsustada, mida ma nähtust-kuuldust mäletan, ja ei meeldi, kui keegi mulle niimoodi valmistoodet serveerib.
Kui tuli juba juttu Tartu Uue teatri saalist, siis mainin ära ka selle, et omamoodi tore on üheainsa lavastuse ajal olla nii staar kui ka publik. Viibida siin- ja sealpool eesriiet peaks olema tajutav nihe igale teatritundlikule vaatajale. Sellegipoolest ei ole ma kindel, et see null, see puuduv inimene, kes on ometi staar, on lavastuse hädavajalik kontseptsioon. Tema kutsumine lähedaste sekka ei liigutanud seda närvi, mida liigutasid mõtted surma, puudumise, sõpruse, inimliku läheduse või eesriide tinglikkuse kohta. Kutse naasta inimkonda oli üks väheseid kordi, kui lavastus vääratas tunnetele apelleerivast pateetikast melodraamasse.
On see siis hea lavastus või mitte? Olen viimasel ajal pidevalt sisimas maadelnud kriitika probleemi, olemuse ja (eba)vajalikkusega ning üha enam tundub mulle, et asi on hapruses. Mida efemeersem ja pateetilisem on vorm – „Fantoomvalu“ on selle hea näide –, seda tundlikum peaks olema kriitika. See lavastus on luuletus: see, kas see publikut kõnetab või mitte, sõltub hetkest, tujust, vastava närvi olemasolust, meelelaadist jne. Mulle meenub Ezra Poundi „Metroojaamas“.
Need näod viirastumas rahvasummas;
Õielehed märjal mustal oksal.
(tlk Märt Väljataga)
No mis see nüüd oli?! Igaüks võib niimoodi kirjutada. Ja riimi polegi. Võib küll kirjutada ja ei ole jah. Aga kirjutanud on selle Ezra Pound ja üle saja aasta on see olnud väga hea luuletus. Või siis pole, kui sul on teine tunne. Mulle meeldib see luuletus ning mulle meeldib mööndustega ja kunstilise projekti sildi all „Fantoomvalu“. Ent kas seda just teatrilavastuseks nimetada … Ja kui küsitakse, kas soovitan seda vaatama minna, saan vastata ainult sõnadega, mida olen just kasutanud: „Inimkonna arengu üks verstaposte on nulli kontseptsioon (jne).“
