Mastaap ja munajoodik ehk Sigismundi lõbusad seiklused teatrilinal (Von Krahl, „JAIK“)


Esmalt äraütleja ehk disclaimer: ma olen JAIKis ainult nii palju, et tõlkisin selle subtiitrid ja sedagi faktijärgselt, see tähendab, pärast teose valmimist. Niisiis pean end samasuguseks vaatajaks nagu kõiki teisi, kes nägid seda esmakordselt suurel ekraanil.

Von Krahli „JAIK“ on praeguseks tekitanud juba poleemikat ja paksu verd, mis on ootuspärane, arvestades nii selle autoreid, mastaapi kui ka vormi. Alustaks viimasest, sest see näib olevat põhiline asi, mis inimesi ärritab. Kas tegemist on seriaali, filmi või lavastusega? Peeter Jalakas raiub, et see on lavastus. Hea küll, see on mõeldav. Tänapäeva teatris on sageli osa tegevusest videos või ekraani vahendusel, seepärast ei ole vaja jonnida, et linastunud stseenid ei ole teater. Nõus. Samuti on vaieldamatu, et teos on võetud üles Von Krahli majas või selle ees, järelikult on see justkui lavastus. Ometi tekitab tõrget asjaolu, et see ei toimu otse (vrdl NO99 „Rise and Fall of Estonia“). Aga salvestatud lavastus pole päris teleteater. Valle-Sten Maiste, kes „JAIKi“ just selles süüdistas, nentis ka ise hetke pärast, et teleteatris mängitakse otse kaamerale ja kaamerasse, see on spetsiifiline võte. Näiteks „Tema majesteet komödiant“ on suure osa ajast üsna sarnane, tegevus toimub nähtamatu kaamera ees ja näitlejad teesklevad, et seda pole seal. Ent Käberlinski nukker monoloog on ju otse kaamerasse. Sellist kõnetamist „JAIKis“ ei esine, neljas sein on täiesti monoliitne. Või noh, peaaegu – aga sellest hiljem.

Aga lavastus, mis on sada protsenti salvestatud ja läheb esitamisele kinolina vahendusel – mis vahet on sellel ja vanadel filmidel? „Casablanca“ on filmitud samuti stuudiotes, autosõite ja lennukeid matkitakse mudelitega, ometi nimetatakse seda filmiks. Võimalik, et Jalaka seisukoht põhineb soovil vältida tänapäevase filmi mõiste tähendusvälja. Film seostub üsna konkreetsete tunnustega ja „JAIK“ jääks ilmselgelt ja tõsiseltvõetuna nendes kategooriates parimal juhul mingi kultusteose, B-kategooria jaburuse tasemele. Kuid see ongi meelevaldne, see ei peaks olema kriteerium. Minu arust on „JAIK“ kohati umbes samas žanris kui, ütleme, Mel Brooksi filmid. Grotesk ja farss sarnases võtmes kui „Maailma ajaloo“ koht, kus Mooses tuleb ilmselgelt papist mäe pealt alla. Ent erinevalt Brooksist või Monty Pythonist lisab Jalakas juurde dramaatilisi ja traagilisi kohti. Võib-olla siit tekibki see trots, see nihe, mis inimesi närvi ajab. Oleks „JAIK“ puhas paroodia või farss, poleks inimestel eriefektide või mängustiiliga probleeme. Kuid kuna Niinemetsa-Kalli kahemehešõu või Erki Lauri hull teadlane vahelduvad ränkraskete inimlike eksistentsiküsimuste või valusate ema-laps probleemidega, läheb asi nihkesse. Ilmselt sama asi, kui klassikalises uksekomöödias astub äbarikust peategelane järsku eeslavale ja kannab ette hingestatud monoloogi inimese üksindusest ega tee ühtki nalja. Vaatajad algul pupsuvad veel inertsist, pahvatavad paar korda naerma, taipavad siis, et see pole mõeldud huumorina ja jäävad hämmeldunult vait.

See taandub Jalaka triksterlusele. Olen täiesti kindel, et nii tihedalt müütide ja rahvapärimuse maailmaga kokku puutunud mees ei suuda vastu panna sellele iidse võtte võlule. Läbinisti tragöödia ja läbinisti komöödia on igavad. Onu Remuse lugudes on Jänku-onu enamasti kõva mees ja teeb palju nalja. Niisiis kangelane. Ja haiget ei saa püsivalt enamasti keegi. Ometi on seal lugusid, kus Jänku-onu saab haledalt peksa või Opossumi-onu tapetakse. Meie oma Vanapagan ja Kaval-Ants on samuti vaheldumisi kangelased ja naerualused. „JAIK“ liigub rõõmsalt Steffi Pähna (Eva) pisaraküllasest kokkuvarisemisest sinna, kus Tiina Tauraite (Tanja) suhtleb kahe klouniga. Juhan Ulfsaki (Marko) jumalateemalistest mõtetest ja koera kaotusest läheme ilusasti sinna, kus Erki Laur (Mati) paneb lapsele nimeks Peeter Sell. Nuttev ja naerev mask üheskoos, nii et ikkagi teater…

Kõige paremad stseenid ja osad ongi need, kus kasutatakse mõlemat. Mart Koldits on väga meeldivalt just selles võtmes, tema Indrek on pealtnäha küll hirmus tõsine tegelane, kuid raamatupidamise doktorikraadiga ähvardamine või surematu lause „Mida dialoogi?!“, kus neljas sein korraks mureneb, on ilmselge farss. Sarnaselt seilavad rõõmsalt kahe maski vahel näiteks Jim Ashilevi või Ulfsak. Vahest ainult Tiina Tauraite on jäetud ilma triksterlikest võimalustest, tema Tanja on reeglina väga tõsine või tõsises võtmes. Võrreldagu seda Raivo E. Tamme või Riina Maidre (Raamatukoguhoidja) tegelastega, mis on ikka üsna otseselt komöödia.

Liina Vahtriku (Andrea) mänguga ei saanud ma alguses üldse klappi. Just seepärast, et ma ei taibanud, kas ta on nüüd koomiline või traagiline. Sest näiteks Ingmar Jõela (Andres) või Steffi Pähn (Eva) on sada protsenti traagilised. Neile on lubatud mõned muhelemiskohad, aga tegelasesiseselt, nö maailmale reageerides. Neile pole antud sellist metatasandil klounirolli nagu Tõnis Niinemetsale (Imelik) ja Kait Kallile (Lible), kus isegi tegelase jaoks traagilised ja koguni jõhkrad sündmused keeratakse farsilikult koomiliseks.

Aga tagasi Andrea juurde. Esimeses koosolekustseenis tundus see tegelane niivõrd võõrastavalt värviküllane, võrreldes suhteliselt vaoshoitud kolleegidega. Ent limusiinis ta avanes. Seesama „ega ma ju ka ei tea“ hoiak – väikekodanluse tipp. See, mis lubab taolisel inimesel mõõdutundetult lahmida ja kritiseerida asju, mida ta ei suuda ega taha hoomata või mõista. Väikese inimese rõõm, kui ta liftis otsustab, et JAIKiga on kõik hästi, et ta teab, mis maailmas toimub. Otse loomulik, et just temasugune lükatakse tanki, kui tähtsamatel on vaja segamatult asju ajada. Selline pehme, joogalembene nais-Trump, kes on vankumatult veendunud, et ta on eriline. Ta ei saa praegu, ta medite-e-erib (öelda peenikese ja rõhutatud häälega). Kui ma ära tabasin, et Andrea tuleb naerumaski maailmast, sain pihta küll. Isegi tema religioossus on koomiline. Pühendunud tai chi toimub ikka Mati Turi suurepärase Tauno K jauramise taustal, särasilmse meditatsiooni rikub ära Ott Kartau (Siim) kelmikas gong.

Seevastu Taavi Eelmaa on mõjunud alati sama tõsise ja müstilisena kui tema (alter) ego Filipp. Mees, kelle vaimne pilt on selgelt religioosne, kuid kelle usundil pole mitte midagi pistmist kirikute või templitega. Filipp liigub pikemal orbiidil, ta kuuleb argimüha taga sfääride muusikat ja suhtub heatahtliku muigega maa peal kekslevatesse hingedesse (meenutagem teda „Töngis“ kuu peal naeratamas). Eelmaa ei peagi suurt muud tegema kui lihtsalt olema, tema kohalolust ekraanil piisab, et tähelepanu endale kiskuda. Isegi siis, kui ta on mõttes mujal.

Ja me peame rääkima saatuslikust hüppest. Erakordselt võimas stseen, rapsiv ja orgastiline nagu ta ise. Plahvatuseks ja kustumiseks valmistuv, hõõguv tung jõuab lõppu sellise muusika saatel, mida tahaks kuulda veel. Minu poolest võiks Taavi Eelmaa spoken word stiilis retsiteerida ette terve „Kalevipoja“, kui seda saadaks sarnane kõlapilt.

Nüüd mastaabist ja tegelikult ka autoritest. Olen kuulnud palju pahameelt „JAIKi“ kohta ja isegi kiitus on teinekord käinud läbi väga kummaliste käikude – enam-vähem selles stiilis, et stsenaarium on muidugi olematu, aga näitlejad on lihtsalt nii tuttavlikult toredad, et neid vaataks kohe palju. Meenutab sellist pereliikmete teatrit, kus teatrikriitika standardite järgi on tükk lauslollus, aga kuna esitajaks on oma 6-aastane laps, siis muidugi on tore. Ent mulle tundub, et läheneda „JAIKile“ sellel viisil, nagu oleks tegemist mingi erapeo jaoks tehtud mastaapse pulliga, on ebaõiglane. Just seesama mastaap väärib austust. See on minu arust üsna ehedalt krahlilik, ainult märgatavalt suuremal lõuendil. Juba see jultumus panna Krahli kvintessents näidendi asemel neljatunnisesse eeposesse on äge. Täpselt nii, see sõna on „äge“ – omamoodi lapsik, omamoodi silmi-pööritama-panevalt-krutskilik, omamoodi siiralt ehe ja stiilne. Kui ma mõtlen Krahli tükkide peale – ja ma pole näinud palju, omaette pominal tehtud loetelu andis lõpuks 14 nimetust –, siis tulevad meelde Niinemetsa säravvalge tõukerattamees „Lillede keeles“ või Tiina Tauraite hiigelgenitaalikandja „Gilgamešis“ või irvitav Ulfsak aelemas kuubi sees ja rääkimas „Hamleti“ repliike: ei ole raske tuletada siit mõtet, et „JAIK“ on sellesama lainesageduse peal.

Jah, nad oleks võinud teha tõsimeelse arutelu digitaaltuleviku ohtudest ja lohtudest, aga kamoon!, nagu ütleks Jim Ashilevi (Jaak). See on Von Krahl. Nad ei saa teisiti, ja jumal tänatud. Ma ei ole kindel, kas ma oleks kannatanud välja nelja tundi moraliseerivat ja vihast düstoopiat sellest, kuidas me kõik oleme tehnoloogiasse kaasatud ja see kõik on nii kurb. Väga abiks oli näha „JAIKi“ vestlusringis Peeter Jalakat muhelemas ja tunnistamas, et ta on gadget freak, et talle meeldib tehnoloogia ja et „JAIK“ ei ole düstoopia. Ta lausa ootab huviga esimeste virtuaalsõprade ilmumist. Ja kui ma praegu ringi vaatan ja näen, kuidas vestluses peabki tegema vahel pause, sest vestluskaaslane süveneb telefoni, siis JAIK on meil ammu käes. Ta pole veel nii stiilselt puhas, et vaid vaatad tühjusesse ja liigutad sõrmi, aga kaugel see enam pole. Ja teate mis: ma saan hakkama. Ma olen ise nagunii neoludiit, toksin sõnumeid ühe sõrmega ja valin jõudehetkel jonnakalt niisama ringi vahtimise või mõtisklemise. Aga ma ei heida ette, kui teine näiteks kasutab seda viit minutit, et lugeda ja targemaks saada. Tehnoloogia on tööriist, mitte hingestatud deemon.

„JAIKis“ on neoludiitide vedajaks muidugi nii karismaatiline mees, et raske on temaga mitte nõustuda. Ivo Reinok (Vidar) on ebatavaliselt hea valik Sauluseks/Pauluseks. Esmalt pea et ürgse kurjusena vaevu silmatav Loki teisik moondub edevaks isakeseks, populistlikuks kõnemeheks ja lõpuks lausa malbeks, androgüünseks „pruudiks“. Võimalik, et tegemist on mehega, kes halba plaanitseb, kuid korda saadab head, ent samas on Vidar ka piisavalt kameeleon, et uute asjaolude ilmnemisel sujuvalt pooli vahetada. Sarnaselt Jim Ashilevile (Jaak), kelle täielik olemus ei ole lõpuni selge. Tahan siin muide rõhutada, et mulle väga meeldis Ashilevi. Kes iganes Eesti filminduse eest vastutab, palun kasutage teda rohkem.

Üldse on hämmastav, kuidas mõnd näitlejat kaamera lihtsalt armastab. Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, seesama Ivo Reinok ja Jim Ashilevi – siia ritta võib nüüd lisada ka Steffi Pähna (Eva). Tema rembrandtlikku või, hea küll, vermeerset olemust olen täheldanud juba Tartu Uue teatri „Unusta/Unista“ puhul, kus sealne lavastaja ja siinne partner Ingmar Jõela (Andres) oskas kasutada ära seda, kui filmogeeniliselt Pähn mõjub. Ka „JAIKis“ võlub Pähn ära juba esmalt ilmudes, kuigi taas meeldib ta eriti just kalgi, sünge või vaenulikuna, tema näole tekib mingi ebamaine, peaaegu et robotlik varjund – teatavas mõttes uncanny valley efekt. Ehk on tegemist sama mõjuga, mida tekitas Sulev Luik „Vernandas“ või „Hukkunud alpinisti hotellis“?

M-mõnuga embab filmilinti ka Raivo E. Tamm, kelle vaprad katsed m-munajoodikuid jahtida ja m-maailma paika saada on ühevõrra liigutavad ja koomilised. Jällegi pealtnäha surmtõsine tegelane, kelle pea iga tegevus ja repliik on otse farsimaailmast. Loomulikult on tal vaja enda kõrvale straight man‘i ja sageli on selleks Liis Lindmaa (Johanna), aga viimasel tuleb see ka hiilgavalt välja. Lindmaa on üsna keerulises olukorras, ta on sageli selline tõsine, asjalik ja nii-öelda lugu edasi viiv tegelane, ent temaski on seda hõbelina jaoks vajalikku karismat kuhjaga.

Mari Abelil (Berta) on olnud isegi raskem, tema esmapilgul traagilist kannatava ema ja leinava armukese (?) rolli õõnestavad rippuv tatiriba ja sülekoeraks muutuv poeg. Ta peab kandma Pierrot’ maski ja samal ajal virutab Arlekiin vahetpidamata koomiliselt suure säärikuga tagumikku. Katsu siis hingestatult publikut enda poole võita, kui too naljade peale naerda röögib…

Aga on üks mees, kes minu arust teeb täpselt seda ja, raisk, ta teeb selle ära. Juhan Ulfsak (Marko) küsib, mis huinjaa seal seente lõua all on ja see on räigelt naljakas. Juhan Ulfsak vaatab oma tapetud koera või kogu nende elutöö hävitanud bossi ja see on räigelt valus. See mees liigub vaevata farsist draamasse ja tagasi, ja mina ei tea, kas see on looduslik anne või õpitud värk, kuid seda on lihtsalt nii ilus vaadata. Ja kui siia panna juurde veel see vältimatu filmikarisma, mida ilmselt kas on või pole, siis pole vist imestada, et minu jaoks on „JAIKi“ staar, see tuus seal majas just Juhan Ulfsak. Kui võtta nüüd see allegooria, et Peeter (Jalakas) peab Ulfsaki oma paremaks käeks ja JAIK anti justkui viimase hoole alla, võiks loota, et seni (Sigismund) Von Krahli juhatusel tegutsenud kooslus imendub ulfsakikujulisena uude vormi. Mis iganes saab selle nimeks ja mida iganes see ka ette võtab.

Sigismund von Krahl on surnud. Aga krahlism živjot.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar