Kaunitaride koletised (Tartu Uus teater, “Ilusad inimesed”)


(Ilmus 6.12.2019 Sirbis)

Kas ma olen ilus? Kas ma pean olema ilus? Põletavaid keskkonnaküsimusi ja meie silme all lahti rulluvaid geopoliitilisi tragöödiaid arvesse võttes on põhjust küsida, miks me üldse räägime nii tühisest asjast. Ometi ongi konks selles, et tegemist on ajatu teemaga, millel on pealegi hirmuäratavalt suur mõju kõigele, millega inimkond tegeleb.

Nagu osutatakse lavastuse ühes sketšis, on ka prohveti puhul oluline, kas ta on ilus. Näotu või kole prohvet ei pruugi innustada masse nii võimsalt, et veel kaks tuhat aastat hiljem on võimalik tema väidetavate sõnadega põhjendada kõike läbikukkunud abielust kuni genotsiidini. Kui oled karismaatiline, võib su sõnal või teol olla mitmekordne kaal. „Karisma“ tuleneb kreekakeelsest sõnast „charisma“ (jumala and, arm, soosing) ning paljud võivad tunnistada, et ilusate inimeste elu on kohati soodsam. Ja see ei olegi aus. Parafraseerides suurepärast ütlust: „Parem olla rikas ja ilus kui vaene ja kole.“

Tartu Uus teater on sageli võtnud ette mingi metafüüsilisema teema, nagu identiteet, tahe või ilu, ning ehitanud selle alla algupärase sketšide jada ehk autoriteatri parimal kujul. Sedapuhku veab seda rongi Piret Jaaks, kes on kirjutanud ehtsate inimeste sõnade pealt näidendi ja pannud selle ise ka lavale. Hoiakult meenutab lavastus Mart Aasa etüüde, maailmavaatelt veel ka Uku Uusbergi tegemisi. Fookuses on inimene: tema on see a ja o, see kosmiliselt väike, aga hingelt lõpmatu olend. Siin ei ole postmodernisti tehnilist pillerkaari ega filosoofilist padrikut.

Must-valge püüne, mille ainsaks aktsendiks on mahedalt võnkuvates toonides advendiküünlasein, on kujundanud Gabriela Liivamägi ning see toimib väga kenasti nii kontori, baari, kosmose, Petlemma või mis tahes muu paigana. Telefonikõne või robothäälega sünkroonis vilkuvad küünlad tagavad lavavälisele häälele koguni teatava kohalolu. Heli on samuti minimalistlik ja sobib taustaks suurepäraselt. Temaatiliste sketšide ümber tekkiv Martin Rästa instrumentaalne kõlaruum laseb hingata ja mõelda ise, mitte ei pressi vaatajat „õigele teele“ mõne tuntud vokaalpalaga ilusatest inimestest või raskest elust.

Ons see elu siis nii raske? Nagu öeldud, on tegemist justkui esimese maailma probleemidega ja pealtnäha lumehelbekeste lavastusega. Laval on inimesed, kelle mõistus on sünnitanud koletisi, olgu nende ajendiks nad ise või teised. Ja need pole ju päris deemonid, nagu on need, kes käivad meie maamunal ringi ning piinavad, mõrvavad ja sandistavad reaalselt. Kuid Süüria või Kongo sündmuste olemasolu ei tühista minu ja sinu probleeme. Inimene, kelle iga päev on sotsiaalne põrgu, ei saa lohutust teadmisest, et kusagil on kellelgi veel hullem.

Pole juhus, et nii autor kui ka arvustaja on nn Y-põlvkonnast, tarbimispohmeluse ja kriipiva üksinduse saatel üleskasvanu, kes on näinud suurte ja esmapilgul haavamatute kolosside lagunemist ning pisikeste idude paisumist uuteks kolossideks. Meil, kahe tooli vahel istujate põlvkonnal, ei tohiks olla raske mõista nii X-põlvkonna kinnisust ja võimetust oma traumasid tunnistada kui ka Z-põlvkonna sotsiaalset pelglikkust ning maskilembust.

Jaaks ilmselgelt oskab panna sõnad suhu hallinevale parmule ning verinoorele lihast ja plastist mimmule. Halo­efekti uskumus, et ilus inimene on ka hea, tubli, töökas ja tore inimene, ei sõltu põlvkonnast.

Arvestades meie praegust keha ja vaimu singulaarsust ehk põhimõtet „ilus keha = ilus hing“, meenub kas või XIX sajand oma rassiteooria ja frenoloogiaga, kus kolba kuju teatavasti reedab ka kolba sisu. Vahest ongi siis ilutaju meisse geneetiliselt kodeeritud.

Aga mis on üldse ilu? Jaaks keeldub sellele otsesõnu vastamast, eelistades osutada iluotsingute ja mõõtmisvahendite puudujääkidele ja subjektiivsusele. Teiste sõnadega: ilu määratletakse selle kaudu, mis ei ole ilus. Definitsiooni asemel pakun ühe kena ja kulunud ütluse: „Ma ei pruugi midagi ilust teada, aga ma tean, mis mulle meeldib.“ Isegi imikud oskavad juba eelistada nägusid, mis on sümmeetrilisemad, harmoonilisemad, ohutumad jne. Need sõnad ei vasta samuti küsimusele, mis on ilu. Niisiis käime ilu defineerides muudkui ringiratast: ilus on see, mis on ilus. See ei tähenda, et seesugune zen-budistlik arutlus pole korrektne.

Raske on tõestada, et laval on ilusad näitlejad, kuid ometi on. Kõik osatäitjad on ilusad inimesed ja sisetunne ütleb, et kui nende seas oleks üks silmatorkavalt, ütleme, teistsuguse või groteskse välimusega näitleja, mõjuks ta poliitkorrektselt, kohustuslikuna. Kui aga kõik osatäitjad oleksid sellised, jätaks lavastus vahest sotsiaalministeeriumi tellitud kampaania mulje – ka meie oleme ilusad!

Siinkohal tahan kiita Jaaksi selle eest, et ennekõike kehalisest ilust rääkiva lavastuse osatäitjad ei pea seda jõuliselt eksponeerima. Henessi Schmidti kostüümid on küll kohati sellised, mida ei soovita töövestlusele selga panna, kuid need ei lähe kordagi riivatuks. Helgur Rosenthal ei pea kõhulihaste kirjeldamisel neid demonstreerima. Ja kui hommikumantlis Katrin Pärn maast prahti korjates kummardab, on diskreetselt dekolteed sulgev žest lausa graatsiline. See pole lavastus, kus ilusad inimesed end lahti koorivad – ilust saab ka niisama rääkida.

Avameelset ajastut arvestades küll mõnevõrra üllatab, et laval on konservatiivne kaader, nii-öelda paiksooline käsitlus heteroseksuaalsete meeste ja naiste hädadest ja suhetest. Ehkki plakatil värvib Roland Laos ripsmeid, ei meenu lavastusest hetki, kus mõni tegelane oleks kirjeldanud sensuaalsemaid tundeid oma soo vastu või soovinud passis deklareeritud sugu vahetada. On see üldse oluline? Ilmselt mitte, kuid võib-olla oleks see laiendanud murede spektrit.

Minu arust ei räägita selles lavastuses mitte niivõrd ilust, kuivõrd üksildusest. Me istume üksi kodus, ei julge kaaslasega sidet luua, põlgame nad oma traumade või komplekside tõttu ära. Ükskõik, kas süüdistame selles oma välimust või lapsepõlvest meenuvaid räigeid kommentaare, tulemuseks on võimetus luua või hoida suhteid. Muide, arvestades seda, kui palju luuakse maske digivahendite kaudu ja kui paljude enesehinnang puruneb just digimaailmas, on „Ilusates inimestes“ vähe selleteemalist käsitlust: vaid suhtlus tehisintellektiga ja „mõtlen vaid sulle“-telefonikõne. Enamik juhtumeid leiab aset näost näkku ja leinariietes Schmidti tegelase puhul lausa sajand tagasi.

Kuna teema on ajatu, pole digimõõtme suhteliselt vähene esindatus siiski eriline probleem. Ilu küsimus ei ole mitte ainult metafüüsiline, vaid lausa kosmiline, ja lavastuski algab suure pauguga, õigemini kõrinaga. Ilusti kokku pakitud reaalsus pudeneb tükikestena laiali ja edasine lavaelu korrastab seda üha, kuni kõik on haihtunud, lagunenud, ära õgitud. Eks see olegi ju meie üürike pilguheit maailmakorrale: inimene tuleb põrmust ja läheb põrmu. Enamikku meist huvitab aga see, mis vahepeal juhtub, olgu tegemist universumi kulgemise või ühe eluga.

Jaaksi tegelased põrkuvad ja koonduvad laval nagu tähetolmu tombud, tulevad pilkasest pimedusest ja haihtuvad sinna tagasi. Vaataja ei jälgi mingi konkreetse tegelase kogu elukäiku, vaid näeb kaadreid, ehkki paar tegelast, näiteks Pärna õnnetu Marta ja Rosenthali eluheidik, käivad läbi mitmest sketšist. Kerge kiusatus oli panna ühele elujoonele ka Schmitdi groteskseks tuunitud mimm ja kontorisse saabunud uus seksikas töötaja, kuigi olemuselt ja hapruselt on nad üsna erisugused (osa miimikast on lihtsalt sarnane).

Kilode kaupa krohvi kandva neiu lugu on vist ainus sketš, kus sisu ja vorm vajuvad liiga ühte: nukulik naine räägib nukuihalusest. Teistes etüüdides on sisu ja vorm nihkes või erilaadne ja see toimib paremini. Näiteks võib tuua Laose psühhopaadi silmadega korramaniaki, kelle kõne ometi takerdub neelatustesse ja konarustesse. Metafüüsilistel teemadel muretult liugleval endisel professoril (Pärn) – tema ilmselgelt kehv sotsiaalne seisund ei sega sugugi tema filosofeerimist – on samuti omapärane komme sõna teise silpi sisse vajuda.

Vahel on vorm ka liiga nihkesse läinud. Mõistetav on uusaastasketši taotlus vastandada pealiskaudsetel teemadel käratsevad pidulised ja kõigile vaatamiseks välja pandud, lõhkise hingega naine. Ehkki Schmitdi suhteliselt suur füüsiline ja hingeline alastus on liigutav, saab misanstseeni õrn-rämedast vastandusest pigem müra. Tahaks talle kaasa elada, aga joviaalne kamp segab. Tulemuseks on samasugune visklemine nagu korraga rääkivate vestluspartnerite puhul, kui vaatad lause alguses üht ja lause lõpus juba teist. Lühiajaliselt pole lugu, aga sisukama jutu puhul väsitab.

Samuti oli vahel tunne, et olen etüüdist paari sammu võrra ees ja jälgin ettearvatavat lahendust. See oleks täiesti kohane, kui ma näidendit ammu teaksin, kuid kollageenikapslite sketšis on skeem natuke liiga läbinähtav. Tüseduse seljatanud Helguri etüüdis ei häirinud, et järgnev repliik on ette teada: Rosen­thal telegrafeeribki oma sõnu lausa nahaalselt, vormides huultega esimese tähe juba ammu enne, kui järgneb heli. Kogu see etüüd tegelikult õrritab ja ärritab vaheldumisi: varem paksu mehe hinge­häda tipib paatose piirimail, kuid sentimentaalsusse siiski ei langeta. Tegelikult kehtib see kogu lavastuse kohta. „Ilusad inimesed“ meenutab mõnevõrra Hollywoodi valemfilme: nende (meta)füüsikaseadused on selgelt näha, kuid ometi saab elamuse kätte.

Pealegi annab vaatuste algus kätte hea helistiku. Nii Schmidtiks kehastunud universumi suur (kommi)pauk kui ka sama näitleja leinamonoloog lükkavad vastavalt esimese ja teise vaatuse üsna pastelselt liikuma. „Ilusad inimesed“ on mitmevärviline, mahedates toonides ja plahvatab pigem kõrisedes kui kärinal – siin ei lõhuta inimesi, ei näitlejaid ega vaatajaid. Tegemist on pigem teraapilise kui raputava teatriga. Lavastus on nagu hingehoidja kabineti kommikauss, kust võtta peotäis kaasa, enne kui minna tagasi kurja maailma.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar