(ilmus Müürilehe 2020. aasta jaanuarinumbris)
Lõppeval aastal esines teatrimaastikul ühtaegu kaks sündmust, mille tagajärjed kalgendusid 28. novembriks Von Krahli saalis. Nimelt tähistas Von Krahli teater aasta esimesel poolel oma viimaseks jäänud sünnipäeva, exegi monumentum‘i rolli täitis mastaabilt ja energiakulult enneolematu „Jaik“. Ja NO99 sooritas rituaalse enesetapu – jääb asjaosaliste teada, kas siis sundseisu sattudes või eksistentsiaalse mõtiskluse lõpp-punkti jõudes.
Igatahes, 25 aastat teatud määral sarnast vormi hoidnud Von Krahl on alustanud uut elu ja 14 aastat tegutsenud üksus on kadunud. Mis kujul või koosseisul teater Rataskaevu tänaval jätkab, võib veel lähiajal täpsustuda, hetkel igatahes on kirjas „Von Krahli Teatri uue trupi esimene lavastus“. Aga seda, milline on uue trupi kunstiline sõnum, saab näha esmalt Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal“.
Kui tsiteerida tükist Marika Vaariku raevukat repliiki „Mis asi see on?!“, võib lühidalt vastata, et raske öelda. Siin on tunda NO99 adrenaliininoote ja ülieksalteeritust, aimub Krahli groteski ja ilmsüütut kelmikust. Kohati põimuvad need kaks vängelt ja vastukäivalt, ühe tugevus hakkab teise tugevust nullima. Ent parimatel hetkedel NO99+Von Krahl = lovi, kui kasutada šamanistlikku mõistet. Parimatel hetkedel ma sõidan siit saalist ära, see hetk, see stseen haarab niimoodi kaasa, et ma saavutan teatrikatarsise kõige õigemas mõttes.
Aga saab ka toolimaitset tunda. Üle kahe tunni kestva tüki jooksul jõuab mõtiskleda, et kas siin või seal poleks tulnud kasuks kärpekäärid haarata. Sest see lovesse vajumine vajab lihvimist. Praegu vihjab krobeline kullakamakas sees peituvale sädelusele, ent on kohati tahumatu.
Vahel pole lavalisele täpsusele või peenmehaanikale midagi ette heita, aga sisu jääb kuidagi õõnsaks. Klaasikildude otsimise etüüd on kindlasti hea näitlejameisterlikkuse lihastrenn: muljetavaldav fookus ja detailirikkus, aga ei jää kaugele eneseimetluslikust kenitlusest. See ei tähenda, et näitlejameisterlikkusega pole taolises estraadis midagi peale hakata, vastupidi. Markus Truubi ühe-mehe-šõu „Muundu, arene, personaliseeri“ tekitab tahtmise teha vaheaplausi. Ja ühtlasi on mul hea võimalus osutada, et see sketš on mikrokosmos kogu lavastusest, sest tundub, et Lagle teadlikuks võtteks on katkestada vaataja lovi enne, kui see jõuab kinnistuda. Niipea, kui etüüd on muutunud mõnusaks ja olemine turvaliseks, sõidab Lagle sisse, ei lase olukorral jätkuda. Ingmar Jõela laperdab tõetruult lennukiaknast välja ja siis järsku loobub sellest teesklusest. Jörgen Liigi ekstaatiline, vuajeristlik monoloog taandub häälitsustesse ja vaikusesse. Truubi kuuldemäng areneb pealtnäha jõululikult õdusa isa ja lapse momendina ja lõikab siis räigelt vasakule.
Vahel need katkestused töötavad koguni sketšimootorina, pesu äratoomine muutub korrapealt kahe lapsevanema õrnust täis hetkeks, kus imik ulatatakse hellalt teise sülle. Sekund hiljem pole lapsest märkigi, pesugi on ununenud. See etüüd on sama autonoomne nagu enamik sketšidest, neid saaks asetada mis iganes järjekorda. Volatiilne õhustik on kui improteater, kus iga hetk võib puhkeda sketš, osalejad haaravad lennult nähtamatuid sädemeid, mida partner kiirgab. Muidugi, tehniline tase on kõrge, seepärast võiks seltskond genereerida etüüde veel kilode kaupa, aga oluline pole kvantiteet. Nii mõnegi sketši kadumine poleks lavastust pöördumatult kahjustanud.
Seevastu oleks võinud rohkemgi olla taolisi etüüde, mis rõhuvad ühiskonna automatiseeritud tegevuste või narratiivide nihestamisele. Kõik lennukiga ja lennurituaalidega seonduv oli väga meeldiv, privaatruumi jõhkrast rikkumisest kuni Rasmus Kaljujärve agressiivsete teadaanneteni välja. Pagasi kohtlemine pole struktuurselt ehk kuigi kõrgelennuline sketš, aga me tõesti oleme läbi terminaliakna ahastusega vaadanud, mida helkurvestides töötajad meie kalli varaga teevad. Seepärast on ka selleteemalised vinjetid endiselt naljakad. Samasuguse tuttavlikkuse tõttu ajab naerma igasugune muudatus tööstuslikult niivõrd läbimõeldud ja standardiseeritud sündmustes nagu päästevesti tutvustuses.
Parimad hetked tulevadki sketšidest, kus trupi tase ühineb kompaktse sisu või dünaamilise teostusega. Näiteks see, kus Markus Truup tantsib Marika Vaarikule, ta pühendab tantsu talle, kuid too esitab varem tsiteeritud repliigi, on vaenulik, koguni agressiivne, põlglik. See on ilus stseen, jookseb tempokalt ja kütab kaasa. Mõne sketšiga on keerulisem, võtame näiteks Mari Abeli kutse… mitte niivõrd tantsule kui ühele teisele füüsilisele tegevusele. Kutse esitamine on imekaunis, Abel haarab vaevata lava endale ja esitab repliigi niimoodi, et mul purskusid naerust pisarad silma. Ent järgnev tegevus kaob sõna otseses mõttes taha ära, see ei paelu ega kutsu esile mingeid erilisi reaktsioone, sketš justkui hääbub lava varju. Tõsi, see võib väga vabalt olla laglelik võte, et publiku elevust järgneva osas tühistada.
Lagle mängib vaataja ootustega ka lavastuse vormi osas. Kui Markus Truup lavale tulles mikrofonist läbi põikab ja end obsessiivse üksiklasena tutvustab, hakkan ootama, et iga järgmine tegelane end põgusalt kirjeldaks. Muidugi seda ei juhtu. Samasugune ootus tekib lõpus, kus lennumaailm on hääbunud, planeet on jäänud selja taha, meie tähelepanu hoiab hüpnootiliselt tiirlev fookus. Ilmselt oleme lõpetamas. Ei ole, kõik muutub ja nihkub, ruum teiseneb täielikult. Ometi „petab“ Lagle ootusi ka siin, ei järgne mingit vaatust teist, ruum mitte niivõrd ei teisene, vaid laguneb. Ehkki pealtnäha ehitatakse vaipade ja teelaua abil see hoolikalt üles. Siiski on galaktilise ülemineku järel tajutav energia ehk etenduse ajal publiku ja näitlejate koosmõjul tekkinud kooselu murenenud. Katkestus on lõiganud läbi ka minu ja lava niidi, jämedalt öeldes: mul on igav ja ma tahan ära. Selle päris lõpu ajal tekib tõesti tunne, et muutub vastus küsimusele „Kas laseme publiku saali?“ Sest ma olen kindel, et lõputu teejoomise ja suitsetamise oleks saanud ära teha ka meie kaasabita.
Omamoodi on muidugi õige, et oleme teatrisaalis koos paratamatult. Erinevad inimesed, sunnitud viibima ühisel alal. Kui võtta seda metafoorina planeet Maa kohta, siis läheb asi veel hirmuäratavamaks. Me ei saa siit praegu minema, järelikult tuleb üksteisega läbi saada. Lagle küll saadab meid kosmosesse, kuid see ei näi asja lahendavat. Kui Jehoova tunnistajad usuvad, et Maalt pääseb minema ainult kindel arv (valitud) isikuid, siis seltskond Krahli kosmoses on seesama konfliktne ja kärarikas lennukitäis. Samas, kui uskuda maisitõlvikut (Mart Koldits), võib minna ka palju hullemini ja sa sünnid millegi märksa ebameeldivamana kui praegu. Võib-olla siis ongi lõpp diskreetseks osutuseks, et tegelikult pole need kaasinimesed nii hullud ja tulevikus võib minna paremini. Juhtumisi oli mul veel see skisofreeniline olukord, et minu vasakul käel istus lavastusega täielikult kaasaminev, naeru lõkerdav neiu ja paremal käel piinatult läbi nina ohkiv ülikonnastatud härrasmees. Naabreid ei saa valida ja mõlemal on õigus oma arvamusele. Ja hämmastaval kombel mõistan ma mõlemat: võib-olla see ongi lavastuse õppetund. Erinevus rikastab.
Paratamatult küsib teatrivaataja, et mis mõte sellel kõigel nüüd oli. Lagle ei loe ju moraali ega osuta õpetlike juhtumite kaudu, mis on pildil valesti või kuhu edasi. Ehk ongi see groteskne pilguheit lennumasinasse, mis saadab konfliktse osa inimkonnast kosmosesse ära. Ja meie oleme need kaasreisijad lennuki teisel küljel. Niisiis, meie ise olemegi need, keda minema pagendatakse. Kas kogu inimkond on seal lennukis või jääb keegi planeedile maha, teab vaid Lagle.