Osadel näitlejatel on kombeks hinnata lavastust kahe olulise küsimuse järgi. Need kindlasti varieeruvad, aga mina olen kuulnud peamiselt kaht sõnastust: 1) kas ma tahaks selles lavastuses ise mängida? ja 2) kas ma vaataks seda teist korda veel? Vastustest sõltub, kas tüki kohta võib öelda „meeldis (väga)“ või „ei meeldinud (üldse)“. Muidugi on neid permutatsioone rohkem ja tõlgenduseks on samuti ruumi. Näiteks võib juhtuda, et tahaks ise mängida sellises kontseptsioonis, aga teostus on kukkunud välja väga kehvasti. Niisiis oli tükil potentsiaali, kuid lõpptulemus ei kõnetanud. Või siis ise ei tahaks üldse mängida – ei soovi mudas möllata või nii intensiivselt laval ringi joosta –, aga jube lahe tulemus oli, tahaks veel näha.
Mul vaatajana selliseid küsimusi pole, kuid ilmselgelt on minulgi mingid kriteeriumid, mille järgi ma nähtud lavastust hindan. Need hinnangud kujunevad reeglina juba tüki jooksul ja võivad ka pärast lõppu muutuda. Kõige stabiilsemana talletub mulje järgmisel päeval, seepärast ei kirjuta ma iialgi arvustust kohe pärast etendust, sama päeva õhtul. Ent kuigi ma otsin lavalt teatavaid vastuseid, pole ma neid seni niimoodi kirjapanduna sõnastanud. Katsun seda teha nüüd.
Esiteks, mida tahavad lavastaja ja trupp mulle kui vaatajale öelda? Etendus on välja kuulutatud, publik on saali kutsutud. Järelikult eeldan ma, et trupil on mulle mingi sõnum, kas või läbi selle perfomatiivse akti, et ma olen saalis. Lepin ka sõnumiga, et ära roni saali, väikekodanlane! Ootasid teatrit, jah? Vot tutkit sulle, ei saa. Vähemalt on tegemist mingisuguse kontseptsiooniga ja see võib olla põnevam kui leebe sedastus, et „oh, mõtlesime lihtsalt pakkuda teile kaasaelamist inimlikele tunnetele, sest kes meist poleks armastanud või tundnud kurbust“.
Teiseks, mida tahavad lavastaja ja trupp mulle konkreetses stseenis öelda? Isegi suurepärastel näidenditel ja prooviprotsessi käigus sündinud vaimustaval autoriteatril on nõrku või igavaid kohti, kus tahaks piltlikult öeldes edasi kerida. Need on need hetked, kus mulle tundub, et ka tugeva läbiva sõnumi korral jääb stseenis arusaamatuks, miks on seda üldse tüki sisse vaja. Eriti teravalt eristuvad taolised lõigud sketšiteatris, kus tegevuslikult seosetuid stseene köidab omavahel kokku katusteema.
Kolmandaks, kas ma tunnen, et nähtud lavastuse tõttu on mu elus midagi muutunud? On lavastusi, mille järel ei taha teatrisaalist lahkuda, kuna pauk on niivõrd võimas. Sarnaselt doonorlusele, kus pärast vereloovutamist palutakse võimalikult rahulikult tõusta ja end enne minekut hetkeks koguda. Vägeva teatrielamuse järel tundub, et ma olen nüüd targem/parem/õilsam/tüünem kui enne. Ja see ei sõltu lavastuse tüübist ega mõnes mõttes isegi üldisest kvaliteedist. Käisin kunagi 2000-ndate algupoole Berliinis, kus sattusin tantsuteatri festivalile. Seal oli üks Jaapani tantsijanna, kes oli osa elust veetnud halvatuna. Kogu tema üliaeglane, tai chi vaimus kulgemine oli kunstilises mõttes suhteliselt monotoonne, ent see toores nauding tema näol, mida ta sai omaenda keha liikumisest, oli võimas. Sarnase liikumise teostas märksa kunstiliselt kõrgemal tasemel Karl Saks „The Drone of Monk Nestoris“ ja sellest saadud elamus oli sama võimas – ehkki tausta teadmata oli jaapanlanna tants märkimisväärselt igavam. Ometi mõjutasid mind mõlemad.
Nende küsimuste valguses jõuamegi nüüd viimaks Tartu Uue teatri „Mängu ilu“ juurde. Kontekstiks ütlen, et nägin täpselt nädal enne seda sama teatri „Ümarlauda“ ja ma mõistan, miks neid kaht võrreldakse. Seal on kahtlemata sarnasusi ja mitte ainult noorte näol. Pikema jutu „Ümarlaua“ kohta olen juba kirjutanud teise artiklisse, seda enam siin ei käsitle. Kuna ma aga tundsin, et „Mängu ilu“ ajal pakitseb minus tahtmine midagi öelda, panengi need mõtted kirja.
Nimelt häirib mind selle lavastuse juures need kolm küsimust. Esimene, läbiv kontseptsioon, on isegi mõnevõrra sõnastatav. Lavastaja Andreas Aadel on tutvustavas tekstis uurinud, miks me võistleme, miks tahame olla parimad? Kas on midagi, mida ei saa käsitleda võistlusena? Ja kas mängu ilu säilib ka siis, kui pidevalt kaotad?
Need on väga head punktid, mille pealt lavastust vaadata. Ainuüksi iga sellise küsimuse kohta tahaksin kirjutada essee. Niisiis on teoreetiline alus lavastusel minu jaoks väga meeldiva maitsega. Võiks isegi öelda, et istusin Kristjan Suitsu kujundatud white box‘i suure elevusega. Oli lootus näha eriilmelisi sketše ja võidu/kaotuse teema ning võistluse olemuse käsitlemist. Ja tehnilises mõttes seda ka nägi.
Aga nüüd see teine küsimus stseeni sõnumi kohta. Tükk on suhteliselt lühike ja sketše pole kuigi palju (spoilerite vältimiseks ei hakka neid ette lugema). Ent peaaegu igas sketšis tundub, et sisend on olnud küll huvitav ja paljulubav, ka teostus edeneb alguses mingi tasemeni ära, kuid seejärel ei tule enam ühtki vinti, kruvi ei keerdu enam edasi. Meenutades tarku sõnu „Kolme apelsini“ Pantalonelt, tuleks stseen tõsta kunstiliselt kõrgele. Praegu jääb tunne, et ma näen seda õhuruumi, kuhu stseen oleks võinud veel tõusta. Vahel on varuruumi täidetud kordusega ja vaat see ajab juba närvi. See on nagu kokteil, mille põhja on pandud midagi elevust tekitavat, seejärel lisatud mittemidagi ütlevat täiendit ja siis pikendatud lõpuni juba lihtlabase kraaniveega. Lubasin mitte väga ette rääkida, aga ühe näite siiski toon.
Sulgpallisketšis on tore mõte laulu saatel mängida, on tore mõte seda kättemaksuaktsiooniks muuta, on tore mõte seda vürtsitada emotsioonide ja kehakeelega. Saab naerda. Kuid kuna see ei lähe sealt kuhugi edasi ja jääb GIF-ina korduma, asendub esialgne naerupahvakas turtsatuse, siis muheluse, siis muigega, siis tühja ilmega ja lõpuks juba tülpinud igavlemisega, kus lihtsalt oodata, millal see läbi saab. Kui nüüd korrata seda mustrit veel mitmete sketšide puhul, saate ilmselt aru, miks mul on selle lavastusega probleeme.
Mõte on tihti väga mõnus, teostus kohati stiilipuhas ja tehniliselt korrektne, aga see mõte ei jõua kõrgemale esimesest tasemest. Siin on täpselt selline tunne, et puudu on veel kellestki, kes annaks kriitilisemat tagasisidet või keerutaks palli teravamalt. Komöödiasarjade stsenaristid töötavad sageli mitmekesi, ilmselt just see tagab osaliselt kvaliteeti. „Blackadderi“ kaks autorit rääkisid, et neil oli vastastikune vetoõigus – üks kirjutas osa valmis, teine luges selle läbi ja kraapis välja kõik, mis ei olnud tema arust naljakas. Nii radikaalselt ei peagi seda võtma, piisab sellisest Monty Pythoni moodi ühisistumisest, kus pakutakse üksteisele ideesid ja kõigil on õigus täiendada või maha hääletada. „Mängu ilu“ puhul on tunne, et kõlbas juba esimene mõte, mis oleks võinud olla sisendiks edasisele arendusele. Ja see ei tähenda, et algne mõte oli halb, lihtsalt sinna peale saab veel midagi ehitada.
Suhteliselt meisterliku näite sketšiteatrist pakkusid Ojasoo/Semper lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Nad räägivad kunstist, sellest, mis on kunst. Ja nad võiks piirduda sellega, et kunstisaali tuleb inimene, kes vaatab seinal pilti, vangutab pead ja annab kehakeelega igati mõista, et mitte ei mõista. Kui seda hästi mängida, võib publikust isegi mõned naerupahvakad välja pigistada. Aga NO99 tõstis Rasmus Kaljujärve prussi otsa rippuma ja lasi hämmeldunud jänestel seda silmitseda. Ja see oli vaid osa vintidest, kruvi keerdus edasi. Julgemalt, seltsimehed, julgemalt. „Mängu ilu“ jõuab vahel päris kaugele, peitusemängu sketšis tuleb neid tasemeid rohkem kui mõned teises, ometi on ikka nagu midagi puudu, mingi kirss koogil jääb alalõpmata sinna asetamata. Mind ei häirigi niivõrd see, et kook on kirsita, vaid see, et kirsipuudus seal on tajutav – vahukoore sees on tühi auk, mis karjub kirsi järele. Olen täiesti kindel, et kookide kirsistamine on lavastaja ülesanne, seepärast ei ütle siin ühtki halba sõna näitlejate kohta.
Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg rassivad vapralt ja üritavad lavastaja mängujoonist järgida. Ent tulemus on selline, nagu viimasel ajal palju kannatanud Manchester Unitedi fännid liigagi hästi teavad: potentsiaalselt väga võimekad mängijad jooksevad ringiratast, aga võiduni viib parimal juhul meisterlik üksiksooritus või hea õnn. Ometi tekib sellisel juhul küsimus, et miks siis oli üldse vaja seda mängujoonist või konkreetset juhendajat. Parema pilgu annavad järgmised aastad, kui saab selgeks, kas see konkreetne juhendaja saavutab teise kooslusega tõhusama tulemuse või need konkreetsed mängijad tõusevad teise juhendaja käe all hoopis kõrgematele tippudele. Praegu on „Mängu ilu“ on nagu mõni Unitedi mäng, kus hakkad kolmandiku pealt kella vaatama ja vahel mõtled, et võib-olla oleks täna õhtul võinud teha midagi muud.
Aga elu on ettearvamatu – on täiesti reaalne, et kunagi tulevikus astun ma välja teatrisaalist, kus mind kõnetas just Aadeli lavastus. Siis vaatan tagasi selle lavastuse peale ja vangutan pead: „Mängu ilu“ oli õnneks erand. Ja see ongi ju selle mängu ilu ja põhjus, miks ma tulen ikka ja jälle teatrisse tagasi.
