Tallas tuult ja püüdis tähti, pihku jäid sädemed („Midagi tõelist“, Vanemuine)


Pornograafia kasutamine kunstis on libe tee (pardon), küllalt tihti saab autorit süüdistada lihtsalt külastajate/vaatajate juurde lüpsmises. Selle mõju on võrreldav meedia netiversioonide „uudistega“, mis on sõnastatud salatsemisena, näiteks: „Vanemuine tõi välja näidendi pornost – sa ei usu iialgi, mida seal näeb!“ Õige vastus on tavaliselt muidugi: „Üldse mitte seda, mille pärast sa klikkisid“, aga mis siis. Vanemuine õnneks seda teed ei lähe. Nii Martin Alguse näidend kui Andres Noormetsa lavastus kasutavad pornot ennekõike loo raamina, traagilise konflikti käivitajana. Sama hästi oleks võinud olla kõne all alkohol või narkootikumid, valemi teiseks pooleks on endiselt inimlik rahulolematus, rahuldamatus.

Tõsi, autoril on palju võimalusi keerata lugu räigesse suunda, tõelistesse inimloomuse rõvedatesse soppidesse, kuid tänuväärsel kombel ta ei tee seda. Mõistan, miks mõnes teoses topitakse vaataja ninapidi abjekti, aga nii Algus kui Noormets väldivad päris tumedatele aladele põrutamist, kuigi paaril korral surutakse – ennekõike Alguse poolt – kujutlusvõime küll sinna üsna piiri peale. Eriti kehtib see antikangelase, müütilise halli mehikese garaaži kohta. Ent taas: abjekt jääb kuhugi nurga taha, levitab oma iiveldavat lehka, aga silma alla ei ilmu. Omamoodi irooniliselt võib see olla ka näidendi üheks nõrgimaks küljeks: ehkki teemad on käredad, provokatiivsed ja jubedad, jääb lõpuks mõnevõrra sarnane tunne nagu 80-ndate Hollywoodi krimka järel. Enamus tegelasi elab ehmatuse üle, põhiline paha saab teenitud palga (arreteerimise näol), eksiteel lambukestest peategelased saavad tubli õppetunni ja ükski nimelistest tegelastest ei saa surmavalt viga. Pole päris „A-rühm“, et kõik autoõnnetuses osalenud vaid tuiguvad ja köhivad pisut, kuid need kõige räigemad tagajärjed jäävad olemata. Võib-olla on see masendavatele teostele isegi vahelduseks – peategelased saavad vähemalt õppetunni järel edasi elada ja kuna nad on niivõrd mitmeplaanilised, on nende üle hea meel.

Mehed laval on nii näidendi kui lavastuse tugevaimaks küljeks. Leo (Riho Kütsar), kes esmalt ilmutab end väliselt üsna „Breaking Badi“ peategelase kloonina, osutub küll arglikuks, abituks, passiivseks äpuks, kuid oma selgituste käigus reedab ta teatavat õilsust, püüdlust puhta ilu ja headuse järele. Ta on küll sama saamatu kui Don Quixote, ent sarnaselt sellele kurvale kujule on ka Leol mingi vooruste komplekt, mis ei luba teda välja naerda. Tema kõrval istuv Karl (Veiko Porkanen) on pealtnäha täielik vastand – jõuline lastekodulaps ja endine vang, teotahteline ja ettevõtlik poiss, kes pole lasknud ahistamistel ja ebaõiglusel takistada oma usku õnnelikku tulevikku. Veel enam, ka tema on rüütel, ehkki ideaalnaise jahtimise asemel kütib selle maailma kõntsa.

Edasise jooksul ilmneb, et Leo on võimeline õnnetutest juhustest ja arusaamatutest tekkinud terrorit suhteliselt vaguralt taluma ja koguni keerab oma elu ümber, ronib kindlale pinnale ja aitab ka lähikodanikke. Karl aga suudab õnneotsingute käigus lõhkuda ära nii enda kui teiste elu. Ometi ühendab mõlemaid see, et eesmärk on sageli olnud õilis. Kuigi vahe on siiski selles, et Leo tegutsemine pole seadusevastane, Karli oma aga küll. See on hea lakmustest: kumma poolt sa oled? Kas liitud Karli lintšisalgaga või toetad Leo JOKK-liitu?

Karl väärib oma jubeda lapsepõlve tõttu kindlasti õnne, aga kas tal on õigus rikkuda selleks ühiskondlikke reegleid, isegi kui eesmärgiks on vähendada pervertide arvukust? Leo on omakorda seaduse piirides ja teatavalt määral mõistetav, ent tegutseb siiski kõhedalt ja süüdistab enda valikutes kaudselt ikkagi naist, ülemust, kolleege, ühiskonda. Pealegi võib osav advokaat Karli tegude osas ilmselt kerge vaevaga viidata raskele lapsepõlvele ja olematu haridustee tõttu tekkinud teadmatusele või arenguraskustele. Näitlejad esitavad seda mitmeplaanilisust veenvalt, pikka kasvu ja jõuline Kütsar jätab haleda ja ehmunud, emotsioonitu heaolu eksistentsiaalrägastikku eksinud mehe mulje, Porkanen on õilis pätt, kelle ekslev ja õigustav kõnemaneer tekitab sooja poolehoidu. Ainult päris lõpus jääb ta liiga sügavale lärmiregistrisse, rahulikum Karl oli mõjusam.

Niisiis pole kumbki mees ei ingel ega põrguline, ehkki elemente on mõlemast. Tõeliseks läbinisti deemoniks on ainult tundmatu hall mees, kelle tõttu meenus mulle kahjuks Albert Fish. Kui tavaliselt öeldakse, et guugeldage, siis ma tõesti palun mind usaldada ja seda mitte teha – kui juba teate selle mehega seonduvat, siis mõistate, kui ei, piisab märksõnast „lapsepiinaja“.

Seevastu naistegelasi laval pole, kõik naised on kehatud ja meeste poolt vahendatud. Juba see oleks magus ots, millest feministliku pintsetiga kinni haarata. Ent kahjuks on nad ka üheplaanilised – naistegelane on kas Paks, Joodik või Süütu Ingel. See, et Paks mingil hetkel alla võtab või Joodik vahel kaineid perioode peab, ei tee neid kuigivõrd mitmetahulisemaks. Meenutaks justkui pornot: suuremalt jaolt käib asi meeste pilgu ja tõlgenduse läbi, naiste ülesandeks on olla objektiks, sihtmärgiks, kelle kaudu mehed jõuavad rahulduse ja õnnetundeni. Iseenesest pole probleem selles, et näidendit esitavadki vaid kaks meest. Ka üksiku mehe monotükis saab jutu käigus maalida pildi lihast ja luust naisest, kelle ainsaks nimetamistväärt tunnuseks pole „kole“ või „sõltlane“ või „süütu“.

Kui just pole tegemist autori taotlusega, et osutada meeste piiratusele. Karl on ju kasvanud üles keskkonnas, kus tehti liiga talle või tema silme all kellelegi teisele – vahest tuleneb sellest vajadus kaitsta. Leo aga viljeleb pesuehtsat eskapismi, seal ei ole suurt vahet, kas ta saab oma mõnuannuse kätte paljastest naistest või kokaiinist või uue sportautoga kihutamisest. Tegelikult on tema elu suhteliselt normi piires: kõva palk, reaalne elukaaslane, kaks last. Statistilise näitajana on Leo täiesti tubli isik. See, et tema arvates on ta elu põhjas, on kinni tema peas. Ometi on just Leo see, kes märkab ühel hetkel, et kosmilisel skaalal on sellised probleemid mõnevõrra tühised ja isiklikus plaanis saab minna ka palju hullemini – kõvapalgalise, kahe lapsega abielumehe elu on võimalik paari juhtumiga muuta märksa koledamaks. See kosmose kujund, mida tutvustab kohe tüki alguses galaktika pilt ja Google Mapsi kaudu argitasandile suumimine, on sellest ilus meeldetuletus. Alati saab muidugi küsida, kas lohutu – ent turvaline – elu on parem kui ekstreemne muutus, mis võib viia nii taevasse kui põrgusse. Mõlema tegelase vastus sellele on teada, nii Leo kui Karl on valmis sõitma sinusoidiga kas täiesti üles või alla, ainult mitte sirgjoone peal edasi. Lavastuses on see leidnud hea lahenduse: kahe mehe sinusoidid ei kattu enamasti absoluutselt, kuid kuna nad istuvad laval kõrvuti, pendeldab emotsioon ääretust rusutusest täieliku õnneni sõna otseses mõttes silme ees vasakult-paremale.

Kahe mehe vahel on kuldlõige kui vältimatu käsutahvel, see ei kustu ega kao, kommenteerib kogu aeg meeste juttu ja käib vahel lausa närvidele. Tekib see teleka-efekt, et kui laval on teler, siis aju ei lase elavatele inimestele täielikult keskenduda. Samas leevendab keskne tahvel seda konverentsisaali meeleolu, mida kontoritoolid ja mistra muidu peale suruvad. Igal juhul on kujundus minimalistlik, ainult pornosõltlasest Leo taskurätikarp on selline kelmikas leid üldiselt anonüümse lava taustal. Tahvel töötab ennekõike muutuva tapeedina, koorina, mis juttu täiendab ja värvib, vaid jututoa vestlust näidates haarab see endale kogu tähelepanu, jättes mehed ise kommentaatori seisundisse. See chat‘i-osa oleks võinud olla lühem, suuremalt jaolt saab vajaliku sõnumi ja emotsiooni kätte ka ammu enne, kui iga kirjutis on sinna ilmunud.

Aga mõnes mõttes oleks selline jututuba ja kogu see pervertide maailma kirjeldus vajalik just noortele, seepärast jääb arusaamatuks, miks on lavastus alla 14-aastastele ebasoovitav. Just nemad kui potentsiaalsed ohvrid võiks näha, mis masti mehed seal võrgus ringi uitavad. Ja siin keeldun panemast asemele võrdõiguslikumat mõistet, sest seni püütud pervertidest on ikkagi hiiglaslik protsent olnud mehed, mitte naised. Ohvreid, jaa, neid on igast soost, kuid kiskjateks kipuvad sattuma just mehed, kes tahavad oma sihtmärgis tekitada imetlust, alaväärsust, ahastust või muud emotsiooni. Pealegi on nii Alguse näidend kui Noormetsa lavastus piisavalt vaoshoitud, et jääda tugevasti alla paljudele filmidele, raamatutele jms teostele, mida vähem kui 14-aastane saab kätte igasuguse pingutuseta.

Seepärast kordan: minu arust võiks lavastust näha just ennekõike kaaskodanikud vanuses 12+, samuti sobib see hoiatav-õpetliku loona neile meestele, kes istuvad rahulolematult oma überkallis kodus, vahivad silmanurgast vastikuks muutunud abikaasat ja mõtisklevad selle üle, kui ahvatlev oleks leida mingi piltilus nümf, kes imetlusega oma keskealist päästjat vaataks ja kõiki tema vajadusi rahuldaks. Kui nii potentsiaalne ohver kui kiskja oma võimalikust tulevikust loobuvad, on „Midagi tõelist“ täitnud igal juhul õpetliku eesmärgi.

P.S. Pealkiri on pärit kõnekäänu- ja fraseologismisõnastikust.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar