Luuletule 001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).

Aga nagu ugrikultuuris ikka, võtab ugri mees kõik need välismaised voolud ja paneb ühte patta, segab segamini ning võtab omaks. Kolk on küll ugrimasin (“taevapõdra rahvas”), kes leelotab mehiselt ja saamilikult sellest, mida näeb, kuid ta on siiski kaasaegne ugrimasin – kontorisse aheldatud kaunishing, kelle tööd kuhjuvad (“imev-vidinate mäss 1”) ja vaatavad teda “narkokoera kurva, kõikemõistva pilguga” (“karjäära tähtkuju 2”).
Kolk on omamoodi keskkonna ehk loodusega üks ja kõnnib tänapäevases elus nagu laulik, kelle silma alla ilmuvad ja sõnadesse satuvad sellised loomad nagu mäger, väljapääsuke ja jõudeelukas. See harmoonia töötava kontoriinimese ja keskkonna vahel pole alati eluterve ning tekkinud hõõrdumised sunnivadki Kolki paiskama välja lobedat virvarri, kus pöörlevad teravmeelsed tähelepanekud ning nauditavad torked ühiskonna aadressil. Ogalise ja vaheda, väga harva üldse riimitud tekstivoo seas mõjub riimis ja rütmis “lumivalgekese laul” peaaegu et ootamatu ja sobimatu sissetungijana.
“Barbar Conan…” on kohkumatu, vaba, piiritu vaimutuul üle kõleda kultuuritundra, kus võimutsevad naised nagu tankirusikad (“ooper”) ning kuu tuleb “kahesajaga vastu, täistuled peal” (“kuu”). See on iidse regilaulu moodi elementide korrutamine ja kordamine, kus erinevad mõttejooned kord ristuvad, kord kaugenevad üksteisest, et siis jälle kokku saada. Selline kirev tapeet, mille mustrite järgimine pakub naudingut ja väga sagedasti ka naerupahvakuid.
Arvustuses on kombeks võrrelda taieseid teiste, tuntud autorite ja teostega, kuid Kolki pole minu arust kellegagi võrrelda. “Barbar Conan…” on võrreldamatu ja võrratu nagu üksiku tundras lonkija kaeblik laul.

No Comments

Grupiportree kõverpeeglis („Mõnikord on kõik nii selge“, R.A.A.A.M.)

Filminduses on selline võte, et kaader algab kusagilt galaktika pealt ja suumib läbi tähetolmu, pilvede ning majade lõpuks tegelase tuppa. Kertu Moppeli lavastatud „Mõnikord on kõik nii selge“ liigub mõnes mõttes tagurpidi. Argielu igapäevastelt või jõudeelu igavatelt detailidelt imbub kaamera järk-järgult üha kõrgematesse sfääridesse, kuni minu pilk jääb viimase stseeni hajudes kas kogemata või teadlikult moodustunud udukogule – suitsumasina poolt välja paisatud galaktikale. Oli see siis kogemata või mitte, aga Moppeli lavastuses näib muidu olevat küll nii, et reaalsuse pragude vahelt paistab igavikulisi teemasid ja kosmilisi küsimusi. Võiks ju arvata, et on puhas postmodernism ja Suurte Tõdede puruks pragistamine, aga ei ole. Moppel on selgelt sarkastiline, kriitiline ja kohati õel, kuid minu arust mitte kunagi küüniline. See lavastus ei ole nihilistlik, mittemillegi asemel on Kõik.
Read the rest of this entry »

No Comments

Ta elagu („Autori surm“, Tartu Uus Teater)

Teater peab olema mäng. Niipaljukest olen ma nüüdseks ära õppinud. Kui teatris täiskasvanud inimesed kujutavad ette ja teesklevad, endal silmad tõsised, saan ka mina mänguga kaasa minna ja sellest tulebki elamus. Teater on vaataja türannia. Mina otsustan, kas ma usun või ei usu. Kui usun, rahunevad ka näitlejad. Kui ei, langeb illusioon klirisedes kokku ja rahulolematuks jäävad kõik osapooled. Kümnenda märtsi õhtul Issanda järjekordsel aastal istun ma endises Pühavaimu ja vaeste heidikute pelgupaigas ja vaatan, kuidas laitmatus riides mees ilmutab end Pariisi kortermaja aknal. Ja kuidas isa ja poeg vahetavad oma hinge, püha vaimu, nagu mängukanni. Mina olen ka seal. Ma olen osa sellest mängust. Read the rest of this entry »

No Comments

Riik – see oleme meie

Täiendus 23.11.12: Ott Lume artikkel on põhjalikum ja mõlemapoolsem kui paljud teised. Ei kirjuta alla kõigele, kuid ta juhib samuti tähelepanu olulistele punktidele ja ei tegele ainult ad hominem hartalaste peksmisega

Sama rõõmustav on lugeda vähemalt sõnades väljendatavat Eesti presidentuuri ametlikku seisukohta. Tähelepanu on juhitud, sõnumit kuulda võetud, asjad liikuma lükatud. Nüüd on vaja juba rahulikuma peaga seda protsessi juhtida.

Mitte ei saa vaiki olla. Iseenesest on tervitatav, et Harta 12 lükkas palli jõuliselt liikuma ja arutlused käima, kuid kohati on need arutlused ikka üsna arutud (kuigi eeldan, et Vootele Päi blogisissekandest tõlgitud artikli näol on tegemist lolli naljaga, seepärast pole mõtet seda eriti käsitleda). Küll aga on olulised ja mõtlemapanevad Iivi Anna Masso tähelepanekud. Read the rest of this entry »

No Comments

Kui armastab, lööb haamriga („Materjali vastupanu“; Alalooga & W & Kulla & Lock)

Ilmus 7.12.2012 Sirbis

„Materjali vastupanu“ on mehelik teater, sadoteater (sellest edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole või kui on, siis mattuvad nad vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on tigedad ja pobisevad Andreas W monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinatega kui ka publikuga. Vaatajate poole lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik „Näh, lõin sind kiviga. Ega ta sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?“ Read the rest of this entry »

No Comments

Pehmelt öeldes huvitav seisukoht Mihhail Lotmanilt

Tekst on vastuseks Mihhail Lotmani poolt tema veebilehel avaldatud artiklile ja osundab kell 18:30, 17.11.2012 sisaldunud lausetele.

Sellele, miks inimene ei soovi mingile pöördumisele alla kirjutada, on võimatu vastu vaielda. Isikliku hääle andmine ja konkreetse arvamuse avaldamine mingis küsimuses on ja jääb demokraatlikus ühiskonnas ainult ja ainult selle inimese enda valikuks ja õiguseks. Seepärast ei näe ma põhjust arutleda Mihhail Lotmani keeldumise üle kirjutada alla Harta 12 nime kandvale pöördumisele. Read the rest of this entry »

No Comments

Kurjalillede keskel (Von Krahl, „Lillede keel“)

Teatris on sageli ja kaua olnud kombeks see, et laval toimuv on osake ümbritsevast reaalsusest – välismaailmast teatriseintega kapseldatud jätke, mis on selgelt ülejäänud elupuu küljes. Teinekord jääb mulje, et saalis toimuv on mingil ajahetkel eraldunud siinsest reaalsusest ja kasvanud kasvuhoonetingimustes omaette; määndunud ja väändunud mingiks „normaalse“ ehk normipärase mõistuse jaoks ebaloomulikuks keskkonnaks. „Lillede keele“ ruum ei ole siin ja praegu ega ka minevikus – see on kasvanud ja pungunud nagu intsestilembene, venna ja õe lapsi omavahel paaritav taim, mis parasiteerib iseennast. Iga manifestatsioon, tegelane, on osa sellest tervikust, ent ometi on see tervik eraldunud maailmast ja elab pahelist, salalikku, keelatud elu. See ruum on liiga läbipõimunud ja umbne, sealne vesi seisab ja mädaneb, uksed ei vii kuhugi mujale kui läbitungimatusse väädipadrikusse, kust sisemine reaalsus põrkab tagasi. Kui üks manifestatsioon lahkub lavalt, imbub ta elavatesse seintesse ja naaseb sealt siis hiljem jälle samasugusena, kuid siiski pisut muutununa. „Lillede keel“ on elusorganism, aga normaalsele inimesele sama eemaletõukav kui vakladest kubisev ja surmavalt haige loom. Selleks, et sellele loomale pai teha, peab mõtlema teistmoodi kui on normaalne. Viidates Taavi Eelmaale (vt. Draamafestival 2012 raamat), saabki suurt valu esitada vaid „esteetilise hüsteeriaga“. Ehk siis emakast põhjustatud esteetikaga? Lorcasarnet sünnitab lavale platsentalaadse terviku – meeldib? Või ei meeldi? Sünnib või ei sünni (süüa), vahepealset vist polegi.
Read the rest of this entry »

No Comments

Mõnest mõttest Eero Epneri ainetel

Nagu Eero Epneri artiklitega ikka, kipun ma enamike asjadega nõustuma. Lihtsalt osade inimestega on nii, et tunned tema mõtetes ära tugevaid sarnasusi. Aga, aga… Natuke võiks neid täiendada ja vastu vaielda ka. Read the rest of this entry »

No Comments

Kes endale auku kaevab, see ise on („Karjäär“, Vanemuine)

Ükskõik kui ükskõikselt inimene edasi tormab, ikka läbi tähtede raskuste poole pürgib, alati on kusagil kellegi tüütu hääleke, mis ütleb: „Inimesele on vaja õhku ja armastust“.
Muidugi võiks öelda, et see kõik on elementaarne. Õhk on elementaarne, armastus on elementaarne. Aga miks peab siis aeg-ajalt seda meelde tuletama? Miks tulevad õhk ja armastus meelde alles siis, kui neid enam pole?
Vahel näib, et elu jookseb – mitte minul, vaid kultuuriruumil – tsükliliselt kotti. Jookseb sisse ja kotisuu tõmmatakse kinni. Kõigepealt saab otsa armastus, siis õhk. Ühiskond rabeleb natuke aega tummalt ja jääb seejärel tardunult lebama. Sel hetkel on vaja, et keegi – keegi, kes märkab teisi enda ümber, keegi, kes hoolib, keegi, kes näeb silmapiirini –, tooks õhku ja armastust. Need on inimesed, kes hoolivad ka siis, kui enam ei jõua hoolida, kes tunnevad kõigepealt südamevalu ning alles siis janu ja nälga. Maslow põhivajaduste püramiidil tipu poole kõndides on vaja, et enne eneseteostust oleks kõht täis ja süda soe, kuid vahel näib, et need alumised astmed unustatakse paljude poolt ära; et tormatakse ummisjalu kõrgustesse heleda kere ja üksildase südamega. Tippu jõudes tuigutakse väsimusest, näljast ja igatsusest, otsitakse paaniliselt tuge ja toitu. Uku Uusberg on seni nähtud lavastuste põhjal olnud alati see mees, kes istub juba püramiidi tipus, võtab sind nähes välja praeliha ja piimapudeli, paneb sooja teki ümber, silitab pead ja – alles siis, kui sa oled saanud oma alumised astmed lõpuks kätte – küsib hellalt: kuhu sa, kullake, tormad? Kõik see, mida sa praegu siin sisse ahmisid, oli all ju olemas. Oleks sa hetkeks peatunud, ei hakkaks sa pensionieas nooruspõlve või keskea kriisitormides lapsepõlve taga otsima. Kuid Uku tugevuseks on ennekõike see, et tema arust pole kunagi hilja. Mitte kunagi pole elus hilja maraton pooleli jätta ja rajalt maha tulla. Mida kauem jooksed, seda raskemini see otsus tuleb, kuid seda suuremaks läheb ka jätkamise hind. Read the rest of this entry »

No Comments

Ilmaennustus Afganistanis: soe ja päikseline

Ametliku hariduskäigu järgi olen ma kraadiga (BA) suhtekorraldaja. See, et ma tegelikult alustasin õpinguid inglise keeles ja olen ka nüüd magistratuuri naastes tegelenud pressiteadete asemel kirjandusteooriaga, on juba omaette teema – tehniliselt olen saanud väljaõppe avalike suhete ja teabe korraldamises. Seepärast tunnen moraalset õigust võtta sõna teemal, mis on mulle südamelähedane: sõja õhutamine ja -kajastus. Viimasel ajal on USA-s plahvatanud meediapomm, kus suhteliselt kõrgetasemeline mees (st. mitte reasõdur, vaid kolonelleitnant) Daniel L. Davis on paljastanud oma artikli ja aruande kaudu paljude Afganistanis teenivate USA kodanike suhtumise sellesse sõtta ning – veelgi enam – lokkava dihhotoomia kohapealse tegelikkuse ja USA armee optimistlike teadete* vahel. Read the rest of this entry »

No Comments

Ringmäng nelinurgas („Kuningas sureb“, RA.A.A.M)

Homayun Ghanizadeh (minu poolt nähtud) lavastused jätkavad üsna selget joont – varjamatut kriitikat oma kodumaa aadressil. Hullunud Caligula, diktaatorlik Kreon ja nüüd kusehaisune ja haiglane Egon. Iraanlase iroonia võlu peitub minu jaoks selles, et tema torked ei ole nii töntsid ega igavalt läbiloetavad kui võiks poliitilise teatri puhul eeldada. Ghanizadeh pilkab oma valitsejaid ja kaasmaalasi läbi mõistujuttude, pealtnäha vanade lugude omanäolise tõlgenduse. Read the rest of this entry »

No Comments

Teater on üks masina värk („Kes suudaks asendada inimest“, NO99)

Kuidagi veider on taaskohtuda näitlejatega, kes on robotid. Eks uudsuse võlu kadumine osaliselt muidugi ka lahjendas olukorda, kus NO99 laval möllasid näitlejad, kelle jalgadeks on Boschi* trellpuurid ja nägudeks kõlarid. Aga kõige enam röövis potentsi vahest see, et kui esimeses lavastuses põimus mingi heinalõhnane lüürika metalse masinhullusega, siis teises lavastuses näeme köögipoolt – nii otseses kui kaudses mõttes. Roboteid grimeeritakse (st. neile kruvitakse kostüüm selga), robotid loevad tekstiraamatut (st. suhtlevad avalikult oma kontrollsüsteemiga), robotid keedavad muna. Viimane pole küll metafoor, munad tõesti keevad, aga vajadusel saab siit tõmmata paralleeli Homayun Ghanizadeh’ „Antigonega“, kus muna sümboliseerib elu/hinge. Read the rest of this entry »

2 Comments

Kellele jääb viimane sõna? (“Misery”, NO99)

Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt. Read the rest of this entry »

No Comments

Must riie on meie toal („The Rise and Fall of Estonia“, NO99)

Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu. Read the rest of this entry »

No Comments

Kuidas vägistada privaatruumi („Three Kingdoms“, NO99)

„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus… Read the rest of this entry »

7 Comments

Tüdruk läind lavale („Sugrierror.com“, Klemets/Türnpu/Koldits)

Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan. Read the rest of this entry »

No Comments

Täitsa lõpp, jumala eest („Gilgamesh ehk Igaviku nupp“, Von Krahl)

Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi? Read the rest of this entry »

4 Comments

Esteetika võitmatu hingus („Ise-organiseeruv süsteem“, Kaljujärv/Vaher/Jansen)

Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte. Read the rest of this entry »

No Comments

Kõigusoojastest ja külmast verest (Tartu Uus Teater, „Sisaliku tee“)

Tulevase haridusministri Aaviksoo kiilulõhe „meie-nemad“ tõi meelde vana hea eristuse, mida „tsiviliseeritud“ inimene on soovinud unustada. Ühel pool aeda on meie, normaalsed ja terviklikud olendid, teisel pool aeda on nemad, need grotesksed värdjad. Kole peegelpilt, kelleta pole meid. Tartu Uus Teater hoiab nüüd seda peeglit vaatajate ees ja vaataja ohkab kergendatult. Need seal pole meie. Jah, nad räägivad tööasjadest, vallandamisest ja eksistentsist, nad räägivad elust enesest, aga nad pole meie. Nende naha all on sisaliku hing ja mõne väljavalitu all koguni sisaliku süda. Nad tantsivad reptiilsete tulnukate kohmaka pilli järgi ja neid kasvatatakse nagu poolearulisi kurke.
David Icke on pakkunud lahenduse sellele, miks maailm on omadega nii panges nagu ta on – selliseid lahendusi on tahetud juba aegade algusest ja enamasti on vastuseks olnud Ariman, Saatan, pärispatuga inimene või liiga vabalt paljuneda lastud alamad rassid. Ühesõnaga, maja lekib igast küljest, torustik on umbes, lagi hallitab kassikusest ja aknad vajavad vahetamist. Keegi peab selle jama eest vastutama. Asi on sisalikes. Meie oleme nende kasvuhoonekurgid ja ilmselt jälgivad nad meie eksistentsiaalseid probleeme umbes sama härdunud huviga nagu aednik piidleb oma haigustesse kärvavat eksemplari. Hommikumantlis, kohvitassiga tugitoolis lösutav ülemrass muigab laisalt meie lolluste peale, aga nende kibedates pupillides on mingi roomajalik huvi. Midagi sellist, mis paistab hiirt jälgiva kobra silmades.
Asi on muidugi tõsine – maja lekib, aga lahendust ei paku keegi. Kas inimene on orjastatud, kiibistatud ja digitaalse lamelõbususega uinutatud lihav patarei mõnele maatriksile väljaspool reaalsust? Ei tea. Võib-olla ei peagi teadma. Teatud filosoofilises mõttes on südamelähedane see, millise naudinguga Cypher filmis „The Matrix“ hammustab verist steiki ja kuulutab, et ta teab: seda lihatükki pole tegelikult olemas, aga teda see tõesti ei huvita. Teiste sõnadega, ta on kusagil klemmide küljes ja toidab oma bioenergiaga mingit akut, kuid lihatükk on piisavalt maitsev, et sellest mitte hoolida. Kas see on halb? Mitte tingimata. Halb on see, kui sa ei tea, et lihatükki polegi olemas. Hea on see, kui sa seda tead, aga sind lihtsalt ei huvita. Ilmselt ideaalne on see, kui sa tead, et steiki pole olemas ja sa otsustad seda ka teistele öelda. Igaühele jääb oma valik. Peaasi, et see on teadlik.
Kasvuhooneefekt mõjutab ka neid, kes sellesse ei usu.

No Comments

Oli enne, muna ja kana (Sõltumatu Tantsu Ühendus, „The Drone of Monk Nestor“)

Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.

(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)

No Comments

Mina küsin, sina vastad – aga ausalt (“Edu”, Tartu Uus Teater)

Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi. Read the rest of this entry »

No Comments

Vääratuse ilu (Rakvere Teater, „Kunstveri- ja pisarad“)

Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon. Read the rest of this entry »

No Comments

Kui kaugel on spagetid? („Caligula“, Mungu Theatre Group)

Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist? Read the rest of this entry »

No Comments

Õhuloss ja piinakamber („Kes kardab Virginia Woolfi“, Linnateater & NO99)

Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi. Read the rest of this entry »

No Comments

Ühtne Eesti: peeglike seina peal

Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »

1 Comment

Udaralappide retk Alvis Hermanise kodulinna

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid. Read the rest of this entry »

1 Comment

Tuhat sada

Segaste tunnetega, aga siiski – jada on jõudnud lõpule ja tuhandemärgiliste sissekannete rivi on saanud punkti. Mõnes mõttes pole see olnud kõige suurem õnnestumine, sest esmalt seatud eesmärk ja plaan tuli ümber sõnastada. Seejärel langes ka uuenenud eesmärk ning taoline muutus tabas sarja veel paar korda. Niisiis on lõpptulemus midagi sellist, mida ma alguses ei planeerinud.
Sest plaan oli. Kavatsus ka. See, et tulemus sellele ei vasta, pole aga samas mingi eriline pettumus. Küsimus on selles, mida eesmärgiks pidada. Või õigemini, kas alternatiivse eesmärgini jõudmist saab pidada läbikukkumiseks? Sain selle sarja käigus uskumatult väärtuslikke kogemusi ja õppisin piirama oma vohavat mõttekäiku Prokrustese sängiga – iga kord tuli sissekandel lüüa pea ning jalad maha või siis venitada õhukeseks jäänud mõte enam-vähem loba piirini. Palju asju sai selgemaks, ennekõike kirjutamise kui käsitöö osas.
Vorm hakkas meeldima ja ma ei välista, et midagi sellesarnast potsatab blogisse ka tulevikus.

No Comments

Tuhat üheksakümmend üheksa

On läinud mööda umbes kaks ja pool aastat, aga lõpuks üle pika aja pulbitseb minus mingi muusika. See on aeg-ajalt ilmunud ja kadunud, mõnikord – vihastavalt sageli – just une piiril, vormudes täiesti tajutava kujuni ja kõlani ning haihtudes kliinilise täpsusega ärkamishetkel. Mõnikord ilmuvad meloodiakäigud, lõpuni viimistletud helitükid näiteks maanteel, kohas, kus mul pole nendega enam midagi peale hakata. Alati kaovad pealtnäha head ideed pöördumatult, igaveseks.
Nüüd järsku on pinged maha läinud ja taas – kurat teab kui mitmendat korda – saab kinnitust iidne tarkus, et looming hakkab liikuma siis, kui sa ei pinguta ja ei otsi. Mida rohkem ennast sundida ja põdeda, mida rohkem enda peale kärkida, seda vähem tuleb. Bukowski on öelnud, et ta sundis end kirjutama luulet iga päev. No disrespect, Buk, aga seda on su kogudes ka ohtralt tunda. Mina usun sellesse, et küll inspiratsioon tuleb. Tõsi, väga raske ja piinarikas on teda oodata, aga see-eest on pärast kuhjaga rõõmu. Ja tulemusi…

No Comments

Tuhat üheksakümmend kaheksa

Tavaliselt on see kohal veebruariks, aga tänavu läks kauem. Nüüd on see siiski juba käes ja mõnda aega. “See” tähendab iga-aastast madalseisu. Füüsilist, vaimset, loomingulist, töist. Suvel korjatud ja ilusa sügise korral võimendunud talvevarud on tilgatumaks pigistatud. Tavaliselt raudse tervisega keha vappub ühest pisikülmetusest teise nagu lõdisev akrobaat, keda ähvardab kukkumine jäisesse auku.
Aeg-ajalt, kohati vilksatavad luuletused, paar lehekülge uut näidendit, mõni üksildane idee Igavesti Valmiva Piraadimaailma jaoks. Muidu on aga vaimline tasapind sama tühi ja valge nagu ümbritsev maa.
Isegi verd ei julge andma minna, kuigi Verekeskus palub juba teist korda. “Endalgi põle teist…” pomisen süüdlaslikult ja luban esimese jõuvaru ilmingul kohe kohale tõtata.
Olen kaitsnud pikka ja lumiselt võimsat talve viimase mohikaanlasena veel eilegi, kuid täna on ka minu mõtteline piir ületatud. Linnulaulu on juba kuulda, aga linnud hõiskavad alati enne õhtut. Kevadeni on liiga palju aega…

1 Comment

Tuhat üheksakümmend seitse

Lugesin paari arvustust ja mulle tuli meelde, kuidas viimaste aastate jooksul on kurtnud normaalse kriitikataseme puudumist nii kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, näitlejad, lavastajad, filmitegijad… Ühesõnaga, ja nii edasi.
Asi ei ole mõnikord isegi selles, et ei kirjutata, asi on selles, et kirjutatu kuulub tavaliselt ühte kategooriasse kahest: 1) kooliõpilase kirjand teosest X (“Käisin eile vaatamas etendust. Hunt meeldis väga. Samas oli väga kõva muusika. Lõpp oli tore.”) või 2) kriitiku üldisem mõtisklus teemal X (“Käisin eile vaatamas etendust. Kuid mis on teater? Kas pole see mitte kaasaegse paradigma jaoks juba aegunud kontsept, mille habrast kudet rappis film vähemalt 20. sajandi algusest saadik jne”). On hästi, kui arvustus kukub teise lahtrisse ja pakub kasvõi kaasamõtlemist ning vaimutoitu. Natuke liiga sageli aga avaldub lehes see esimene tüüp – küündimatu kirjand. Küündimatu, sest ta ei küünita kõrgemale. “Käisin, nägin, läksin koju.” Veni, vidi, viitsi palun rohkem…

No Comments

Tuhat üheksakümmend kuus

Kui olin naasnud raamatupoest rõõmsalt järjekordse paari mitteilukirjandusliku teosega ja avanud koju jõudes esimese asjana brauseri vahelehed (sirvilauad?), millel kümmekond uudisportaali ning ajalehte, sai mulle selgeks, et ma olen ikka tõesti uudishimur.
See ületab varsti juba mingi mõttelise piiri. Ma ei saaks öelda, et ma ahmin endasse uut, pigem juba kugistan. Iga arst võib öelda, et kugistades söömine on kahjulik ning selle asemel tuleks rahulikult närida, seedida ja tarbitavast rõõmu tunda. See minu moel info allakugistamine ei tee ühtegi kolmest.
Loed mingi raamatu kiirkorras läbi ja mõistad, et kogu saadud info on mõne aja pärast mõtteist pühitud (mõttelise tualettpaberiga).
Aeglaselt, mõnuga ja kaua aega olen suutnud närida ja seedida vaid Máraid ja Stig Claessoni, kõik muu läheb mingi rallikäiguga. Vahest on viimane aeg tõmmata hinge ning loobuda tahtmisest saada teada maailma kohta kõike. Võtta aeg maha. Pakkida õrnalt kokku ja lükata kapi tagumisse otsa. Lugeda ja nautida…

No Comments

Tuhat üheksakümmend viis

“Lugesin üle, mis ma olin kirjutanud, ja leidsin, et minu kirjutusmasin oli ehk punane üksnes sellepärast, et see punastas. Kui oled harjunud kirjutama lühikesi tekste, milles on veidi särtsu, siis pole vähimatki mõtet hakata ainult sellepärast, et sul on hea idee, romaani vorpima.
Tahet mul oli, aga mitte seda annet ja vastupidavust, mida nõuab romaan.
Õppisin ainult seda, et poolhalva romaani kirjutamine võtab sama palju aega kui poolhea romaani kirjutamine.
[…]
Lohutasin ennast, et poolhalva romaani ühe lehe kaupa ärapõletamine võtab niisama palju aega kui poolhea romaani ärapõletamine. Siiski ei suutnud ma mõista, miks keegi peaks tahtma näha, et leegid seda neelavad. Aga kirjanikud võivad olla enesekriitilised ja head kirjanikud ongi.”
Stig Claesson (LR, 2009) on kohati nii lihtne ja geniaalne. Ja kuigi digifaili ei saa ära põletada, andis “Sina maga, mina pesen nõud” julgust ühte romaanialget digitaalselt hüljata.
Tõesti, oli sama lihtne kui poolhea romaani hülgamine. Ja kasulik kah.

2 Comments

Tuhat üheksakümmend neli

Jah, tõepoolest. Eile kaotasin ma loomingulise tunnustuse süütuse. Kui nii tohib väljenduda. Teiste sõnadega ütles grupp inimesi ametlikult, et see, mida olen seni mõnes mõttes sahtlisse kirjutanud, on üsna hea.
Või, noh, mitte päris sahtlisse. Suur osa sellest, mida olen kirjutanud, on ju tegelikult üleval ja laialt saadaval (vt. paremal olevat riba). Aga tõsi ta on, et üldiselt – isegi reeglina – ma ei räägi sellest seltskonnas ilma kutsumata. Kui keegi on küsinud, et “Kuule, kirjutad või?”, olen vastanud “Jah” ja sellega teema enamasti piirdub.
Aga see on õige, et ega minu kirjutisi pole varem nii-öelda ametlikumal tasandil täheldatud, nii et seega võib südamerahuga öelda: esimene tunnustus. Mulle endale meeldib kõige rohkem näidendivõistluste juures see, et nad on anonüümsed, mistõttu tekste loetakse ilma autori isiku taagata. Selge see, et tuntud nimed aitaks nende teoseid oluliselt kõrgemale upitada ja samuti see, et anonüümsus tagab parima võimaluse esimest korda avalikult ilmuda.

7 Comments

Tuhat üheksakümmend kolm

Tänase päeva eredaimaks hetkeks ja elevust tekitavaks sündmuseks see, et sain esimest korda elus ehtsast revolvrist tulistada. Sõrmede vahel oli Amadeo Rossi .38 Special. Sõrmede peal on püssirohutahma ja paar korda lendas sinna põletavaid osakesi. Aga relv (mille Aavik tuletaski sõnast ‘revolver’) ise on täpne ja tundlik – minusugune algaja sai kümne meetri pealt kuus lasku suhteliselt kergesti märklehe mustale alale. Viimasel korral koguni umbes 10-sentimeetrise ala sisse.
Oluline on märkida, et mul ei ole mingit kavatsust kunagi elus relva hankida ja/ või kellegi pihta tulistada. Sõnastasin asja relvaomanikule nii, et tahaksin olla “täpsuslaskurist patsifist”. See tähendab, mulle meeldiks osata relva kasutada, kuid mitte kunagi väljaspool lasketiiru.
Arvestades mu viimasel ajal tekkinud kindlat otsust lõpuks ometi rahuldaval tasemel ujuma õppida, kinnitab see salajast soovi omandada “mehelikke” oskusi. Hetkel oskan ratsutada ja ujuda algeliselt, relva hoian vähemalt õigetpidi käes…

No Comments

Tuhat üheksakümmend kaks

Kreeka finantsägamist on nüüdseks saanud täis kogu eeter. “AK” ütleb diplomaatiliselt, et kreeklastel pole kombeks makse maksta. Lisaks on nn. varimajanduse osakaal üllatavalt suur. Praegu süüdistatakse kogu trianglis endist valitsust, aga millal seda ei tehta?
Uus Kreeka valitsus vihjab vist läbi lillede sellele, et tuleb vähendada riigisektorit ja tõsta makse. Kriisiajal on kaks varianti, kuidas rahvale püha viha sisse süstida – kaota töökohti ja suurenda maksukoormat. Nalja kui palju..
Eesti valitsejad kinnitavad kangekaelselt, et meil on kõik palju parem (kui teistel). Oli enne ja on praegu ka. Pealegi pole meil erilist välisvõlga. Kreekal on, umbes 300 miljardi ulatuses.
Samas kõlab läbi kangekaelsuse vahepeal hääli, et meie kodu pole sugugi rohkem korras kui teistel. Mõned asjad on, jah, paremad, aga mõned on ikka tõsiselt hullemad. Ent kui vaadata viimast paari sajandit, siis siinsetel elanikel on olnud palju halvemaid aegu. Ei tapnud ussi- ega püssirohi. Ei tapa ka Täiega Debor…

2 Comments

Tuhat üheksakümmend üks

ETV „Välisilma“ jutt kinnitas üsna mitmetest allikatest saadud muljet, et Hiina on kerkimas järgmise 10-15 aasta jooksul USA kõrvale teiseks tegijaks. Kindlasti mitte maailmavalitsejaks – usun, et Hiinal pole eriti sellist huvigi, meenutagem ajalugu, kus toona maailma võimsaim riik otsustas piirid sulgeda, sest muud rahvad olid liiga mõttetud, et nendega tegeleda.
See, et varsti maadlevad need kaks ilma ühegi konkurendita, pole muidugi ka kõige reaalsem. Venemaal ja Indial on kahtlemata paar protestinooti G2 vastu ning Euroopa Liit tervikuna on samuti asjaosaline igasuguses maailmapoliitilises protsessis.
Pudilastele nagu meile tähendab see vaid seda, et mängureid on rohkem. Umbes nii, nagu 1920-ndatel, kui meil siin surkis asju lisaks Venemaale ja Saksamaale ka Suurbritannia.
Minu arust juba praegu räägib Hiina aeg-ajalt kohaliku transiidipoliitika ja suuremate harude osas kaasa. Seega poleks üllatav, kui see hääl kõveneks. Aga Eesti on alati pidanud kõvemate juttu kuulama. Suuruse asi..

No Comments

Tuhat üheksakümmend

Klaus Eduardi luulekogu arvustades sattusin tema blogi kaudu tõsiselt lahedale leheküljele. Stratfor on just see ekspertanalüüside varasalv, millest ma olen Eesti meedia puhul unistanud (Sirbi vaheleht “Diplomaatia” on väga vapper – ja suuresti edukas – katse).
Praegu saadab Stratfor mulle näiteks ülevaateid Marjah operatsioonist Afganistanis ja kui ma ütlen “ülevaade”, siis ma ei mõtle kuuerealist pressiteadet “Liitlasväed vist ründavad, kui välisuudiseid uskuda” (EPL) või “Pommi-Khalidil on karvased rinnad!” (Postimees). Ei, ma mõtlen kaheleheküljelist, faktidega ääristatud ja tagajärgede põhjustest rääkivat “põgusat” kirjeldust.
Oma arust ma Afganistanist üht-teist juba tean ja seepärast on hea artikli tunnuseks see, kui saan teada midagi uut. Stratfori artiklid näivad esitavat igas lõigus uusi asju – see aga ongi ju hariv. Kulunud ütlust tsiteerides võin ma fakte ka entsüklopeediast järgi vaadata. Analüüsist ootaks tähelepanekuid, millele ma ise ei saaks vastava info puudusel tulla..

No Comments

Tuhat kaheksakümmend üheksa

Sain kätte oma eksemplarid Richard Sonnenfeldti raamatust “Ma olin Nürnbergis”. Kohe esimene asi – see uimastav uue raamatu lõhn…
Ja endiselt on lapsikult tore näha oma nime uue raamatu sees, mis sellest, et pelgalt tõlkijana. Raamatuturul on selliseid teoseid nüüd kaksteist (pluss muidugi see, kus mu nimi on sees autorina). Need on hetked, kus kogu see tõlkevaev jõuab korraga pärale ja kui raamat on hästi toimetatud, tundub järjekordne pisisaavutus olevat kukkunud karmanisse.
Pisisaavutus just seepärast, et oluliselt kõvem sõna on ise raamatu kirjutamine. Samas on mul selline tore töö, kus lisaks tõlkimisele saan igat raamatut ka sõna otseses mõttes ühe sõna kaupa lugeda, mistõttu olgu ta pisisaavutus või mitte, aga uhke tunne on iga kaante vahele jõudnud teose puhul ikka..
Pealegi on “Ma olin Nürnbergis” hea raamat, heites valgust natsi-Saksamaa eluolusse, tippnatside isiksusse ja sellesse, kui seikluslik võib olla juudipoisi elu 20. sajandil. Oli hea tõlkida, kindlasti on hea lugeda.

1 Comment

Tuhat kaheksakümmend kaheksa

Ütlen kohe ette ära, et ühegi inimese surm pole teistest kaalukam, eriti nüüd, kus just suri ka teine tõlkija Enn Soosaar. Ent sellest hoolimata jääb Aasia kultuuride ja kirjanduse vahendamisel eesti keelde ja meelde edaspidi pidevalt silma üks Linnart Mälli moodi auk. No ei tule meelde ühtegi teist tõlkijat/ filosoofi, kes oleks vist nii palju teinud ära orientalistika importimiseks Eestisse – vähemalt mitte viimase viiekümne aasta jooksul.
Kuna surm on paratamatu ja vältimatu osa inimeksistentsist, pole mõtet heietada seda, mis oleks võinud saada, kui vaid… Või õhata sellel teemal, et kui palju rohkem oleks Mäll saanud ära teha vabamas ühiskonnas. Pigem võiks lihtsalt tunnustavalt noogutada ja öelda, et tagantjärele suureneb hinnang Mälli mõju kohta ilmselt veelgi. Tõenäoliselt oli ta üks nendest kanalitest, keda mööda hoovas siia hõngust Tiibetist, taoismist ja idamaisest rahust.
Kes teab, kas ta oli maistest ihadest vabanenud, aga usun, et ta suri rahumeelselt ja läks valgusesse…

No Comments

Tuhat kaheksakümmend seitse

Jube väsitav on näha inimesi, kelle arust ainus suur geenius on see, kes on pidevas tsüklis. See näitab vastupanu rahaahnele ühiskonnale, mis ei mõista ülevaid mõtteid ja kaunishingi. See näitab murdumist kalestunud bürokraatias ja hääbuvat, rüütellikku võitlust au, ilu ja vaimsuse nimel. Tõeline suur geenius on see, kes äratab hingehõimlastes kaastunnet, kahetsust ja püha viha õela maailma vastu, mis on nii võimsa inimese laastanud ja purustanud.
Alati on kiusatus öelda, et see purujommis lällamine kõlab vaimsena ainult sama purjus inimestele. Tule paariks aastaks tsüklist välja ja sa näed, kui kitsa silmaringiga, omaenda geeniusest vaimustunud ja väikese austajateringi kiitusesse lämbunud pisikultuseks see sinu looming on kohati muutunud.
Kaastunne tuleb küll, aga pigem selle vastu, kuidas üks andekas inimene hävitab end alkoholiga ja õigustab alkohoolikule omase egoistliku väiklusega ning lapsikusega oma kurba saatust. Muidugi, keegi sind ei mõista. Ja kulka on m***. Publik ka. Onju.

No Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar