Luuletule 010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009


“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “…Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

See kahtlus ja hirm, madal enesehinnang ja siseheitlus kulmineerub pildil lk. 41, kus ilma näota noormees seisab Toomemäe sügislehistel treppidel peaaegu et morni ilmega. Ei liigu üles ega alla. Otsustusvõimetus? “Olen iseenda reetur/ Iseenda nõrkuste Pavlik Morozov” möönab Vabat (“Ma olen ise”).
Võtme annavad kätte sügavalt autobiograafiline “Kooliaed” ja vahest ka “Tegelikult hapram”. Vabat on hingelt nohik, vähemalt nii ta ennast kujutab. “Arm sünnib vägevast argusest/ Head hinged tugevast nohiklikust nõrkusest” vihjab autor (“Röövitud lennuvõimest”). Toomemäe treppidel seisev bipolaarsus väljendub ara, õrna nohikuna, keda sunnib takka teine äärmus, millele nohik hakkab ikka ja jälle vastu: “Astun minamõisniku vastu/ kasekaigastega” (“Vahtralehtede sosin”).
Omal moel bipolaarne on ka looma hing inimese kehas (“Üksik ja hundine”, “Üleneda”). Vabat on üksik hunt, kes otsib kaaslast ja selgust: “Sinu pilk peegeldas mu hundisilmi” (“Aknaklaasi taga”). Otsib mingit lahendust, “Ei taha viiki/ Tahab üles” (“Tegelikult hapram”). Pürib kõrgele, taevale järele (“Taevale järele”). See igavene sügise-kevade vaheldumine on justkui mingi ümbersünniring, millest (inim)loom tahab vabaneda. Vabat tahab vabadust. Enamasti hingeheitlustest, kohati ka sotsiaalsest survest.
Ent kuna luulepublik on viimasel ajal sotsiaalsuse vähendamist nõudma hakanud, on “Naerutaltsutajas” sotskriitikat suhteliselt vähe. Ühe noore mehe sisevõitluse kõrvale mahub siiski üht-teist ja mulle endale on see tuttav ning armas. “Meie ajastu nokia” ja “Talurahvaseadus” võtavad mõnuga ümbritseva kallal ja ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks jätkata. Vabati hundihambad purevad vahel väga leidlikult. “Meie ajastu nokia/ on mittesõitev ratsionaalne katus/ maksad 50 aastat/ ja maksavad lapsed ka/ aga linnud räästal ei laula” (“Meie ajastu nokia”). Ilus ju.
Üksikud sotspõiked aga ei varja “Naerutaltsutaja” isiklikkust. See ei ole maailmaparandamisluule, kuid kindlasti mitte ka igitüütu “appi mul on nii halb” emohala, millesarnast on trükitud väärtuslikele paberitele liiga palju. Vabati tõstab sadadest omalaadsetest kõrgemale just see kohati ilmnev osav pilk, mis näeb igapäevasest läbi ja leiab selle tagant midagi uut, olgu see siis armas leid nagu “…Tee veel pritsis/ su õnnelike jalgade all/ vihma tagasi taevasse” (“Äralennanud”) või tore võrdlus stiilis “…kõva jää krigistab traktorjaid hambaid” (“Kallis tule mulle järele”).
Kuid pole head ilma halvata. Luulekogu on küll ilmselt üsna hoolikalt koostatud, kuna teemad (sügis, ülespoole pürgimine, suhtlus kallimaga) kalduvad asuma tekstigruppides ja autor ise on jaganud kogu kolmeks. Ent tekstilises mõttes esineb muidu siledal stiiliteel ootamatuid auke. Näiteks on vihaleajavalt tüüpiline see, et luuletused algavad kenasti ja pilkupüüdvalt, kuid ei kanna lõpuks ennast välja või vajuvad viimaste ridadega abitult lössi. “Musta mere ääres” ja “Isa” näiteks algavad tõesti toredalt, kuid edasi kuhtuvad kuidagi armetult. Lisaprobleeme tekitavad tekstikordused, mis mõnikord ei mõju vajalikuna (“Armujad” on üks luuletus kahe hinnaga), teinekord katsuvad asjatult varjata üsna lihtsakoelist ideed (“Eravaldus”) ja sageli käivad lihtsalt närvidele – luuletuse “Epp” pealkirja kordamine ridade vahel mõjub lõpuks nii, nagu raiuks keegi lugeja kõrva ääres puid.
Sellest hoolimata on “Naerutaltsutaja” ühtlane retk ühe heitliku ja kahevahel rabeleva mehe mõttemaailma. Siin on marutõbine sügis, see kuldaeg, mida katkestavad paduvihmad ja lumetormid. Igavene kool, kus taas tunda vana tuttavat alandust ja häbi, aga siiski ka igatsust ja ihalust – nii puhast, nagu saab tunda vaid üks noor inimene, kelle maailmas on ainult kaks äärmust. Must ja päiksekollane.

No Comments

Luuletule 009: Pisut kaootiline kutsikas (Klaus Eduard)

Klaus Eduard “Pommikutsikas”, Ilmamaa, 2003
“Loomingu Raamatukogus” ilmus 2009. aastal Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”. Klaus Eduardil ilmus 2003. aastal luulekogu “Pommikutsikas”. Kokkusattumus? Jah, kindlasti.
Vot selline seostamatus on üks aspekt, mis paljude Klausi luuletuste puhul hakkab häirima. Mõnikord puudutab see sisu, mõnikord rütmi, aga sageli juhtub seda, et luuletuse üks ots räägib august, teine pommipaugust.
“Pommikutsikas” on küllalt mahukas (91 lehekülge), kuid toimetajarollis oleks ma kärpinud sellest üsna mitmeid tekste välja. Kasvõi ainult seepärast, et nad ei varjutaks ülejäänut, mis on tõesti hea.
Klausi – minu teada – seni ainsa koguna langeb “Pommikutsikas” vahest samasse lehtrisse, kuhu 99 protsenti debüütkogudest (sealhulgas allakirjutanu oma, khmm): valik on seinast seina, tõenäoliselt pikast perioodist ja nii kirevatest teemadest, et sellest on raske kinni hakata. Head luuletused võivad saada lehenaabriks nõrgemad ja toredad leiud võivad kaduda keskpärasema materjali sisse.
Sellest hoolimata on “Pommikutsikas” kohati väga mõnus lugemine. Esmalt oma kelmikate ja mänguliste tekstide tõttu, mis käituvad ükskord nutika märkuse, teinekord leidliku kannapöördena. Näiteks meenutab Klaus paljukasutatud sõnade otsetähendust (me olime näe taadiga/ viiskümmend aastat koos/ siis läksin ma ja jätsin ta/ ja tema ennast poos/…/koosolekuil on meie maal/ veel väga kõva kaal, lk. 88), rebib vemmalvärssi (päkapikud küünlavalgel/ pisar pesemata palgel/ kurvalt käivad ümber kännu – / oli kuusk kuid nüüd on lännu, “Õudusjutte jõuludeks”) või nokib tuntud ridade kallal (eestirahval onne tooma, lk. 46). Sellistel hetkedel meenub üks teine eesti luuletaja, kelle nime ma teadlikult ei maini siin enne viimast lõiku, et mitte lugejat kohe kallutama hakata.
Õnnestunud hetkedel ühendab Klaus Eduard otsekui džentelmenliku elegantsi regilauliku leelotustega ja tulemus on siidiselt rütmiline ja sisult kelmikas laul (ma olen joonud ärge tehke välja/ sest mina hakkan välja tegema, lk. 50), mis mõnel juhul on lihtsalt ilus vinjett (“Kes ikka näeb, mis sisse läeb”) ja teinekord korrutab end ekstaatilise joigumisena (karja meid ajavad karja/ meid ajavad/ need kelle harja meid/ ajavad need kelle/ eest läeme tulle me/ need kelle eest läeme/ merre me, lk. 79).
Viimane tekstinäide juhatab ilusti järgmise tähelepanekuni – erinevalt täna levinud luulest näib Klaus Eduardi looming olevat vähemuses, kuna minu arust kasutatakse realõppu ehk pausi tänapäeval pigem mõttemuutuse või mõtte rõhutamiseks, samas kui Klausi luules on see sageli rütmilise tähtsusega või koguni murrab mõtteid efekti mõttes pooleks (näiteks püüan vahel täita/ tankitõrjemiiniga/ kõhtu kuid ei näita//teile seda kunsti, lk. 9). Tõsi, vahel tekivad rütmiraudteel sellised hüpped, et see sõit paneb võpatama (ta hommikul vara käis tänavail tööl/ ja õhtuti hilja käis koolis/ ja turu päält lõuna ajal/ sai näpatud toidupoolis, lk. 87).
Rütmiga mängimine läheb mitmelgi korral minu jaoks lõpuks üle piiride ja mõned luuletused upuvad kolme- või neljakordse muutuse järel kompotti. Samasugune kompotikeetmine kehtib teinekord ka sisu kohta, kui luuletused meenutavad lihtlabast leelutamist rütmi või vormi nimel (näiteks läbi lume/ sahiseva/ sõidab saanike/ vaikselt hakkab/ tõeks saama/ meie plaanike, lk. 86 või Leeni, see läks seenile/ ütles veel pelmeenile,/ enne kui ta lahkus:/ “Paneb sinu rohkus/ imestama mindki,/ saatku õnn sind elus,/ saatku, sõber, sindki.”, lk. 21). Ja kui need kaks kokku saavad, on tulemuseks üsna oigamapanev trallitamine, mis oleks pidanud piirduma sahtliga (Igapäev ei luksu ma luksu ma luksu ma/ aga mul ei tuksu ka/ süda ega kops/ olen nagu tops, lk. 49).
Seda ma räägin, et toimetajakätt oleks vaja. Kogus on 91 lehekülge, aga tõenäoliselt saaks hakkama umbes pooltega.
Lõpuks see lubatud “saladus”. Muidugi oleks võinud (pidanud?) alustama arvustust täheldusega, et kuhu see käbi saab ikka kukkuda, kui kännu nimi on Runnel. Aga see oleks olnud ebaõiglane ainuüksi seetõttu, et oma kirjanduslikku pseudonüümi valides on Klaus Eduard jätnud mainimata oma perekonnanime. Kas pole see palve, et jäetaks iga jumala kord tõmbamata võrdlus “No muidugi, luuletajast isal peabki olema luuletajast poeg”?

No Comments

Luuletule 008: Hirmus kange luulevirre (Ott Heinapuu)

Ott Heinapuu, “Inglile”, Võluri Tagasitulek, 2009
Ott Heinapuu “Inglile” on oma kujunduses nii lihtne ja minimalistlik, et ohvriks on toodud koguni leheküljenumbrid. Ühe ametliku väljaande kirjutaja ajas selline asi lausa pöördesse ja tulemuseks oli tõhus kopatäis pahameelt. Mina läksin kergema vastupanu teed ja kirjutasin numbrid ise käsitsi sisse…
Teksti kõrval on ainsaks mittevalgeks elemendiks raamatus Elo-Mall Toometi joonistused, mis juba kaane peal annavad üheselt mõista, millest tuleb jutt. Ussikuningas, põhjapõdrad ja ilmapuu peaks tegema kristallselgeks selle, et Ott Heinapuu luule on ugrilik ja mütoloogiline. Just seesama toon aga määrabki lõppeks vastuvõtu. Neile, kellele see on esimene kokkupuude eesti mütoloogiaga, võib “Inglile” olla värske ja põnev pilguheit ühte kadunud (kaduvasse?) aega, kus põlisrahvas elas sügavate laante vahel ja linnades ajasid omi asju vaid saksad või juurtest võõrdunud kadakad. Neile, kes on juba lugenud vanasõnu, muinasjutte ja “Kalevipoega”, võib selline uuspaganlik kontsentraat minna aga üle võlli.
Olen minagi sarnaselt Heinapuule rollimängur ja tunnen samuti rõõmu vanadest lugudest, kuid selline 99-protsendiline lahus hõbehelmestest, unkaaukudest ja valdjatütardest on minu jaoks liiga kange. “Inglile” on kui sissejuhatus eesti muinasmütoloogiasse ja mõjub nagu sõõm kodukootud “teravat”. Väikeses koguses paneb vere käima, suures koguses hakkab vastu.
Oleks tahtnud pisut tänapäevasemat segu. Andrus Kivirähu maailmas põimuvad ussisõnad ja ahjualused kaasaegse huumori või uuema aja leiutistega – sarnane anakronism oleks olnud värskendav ka selles luulekogus. Räägitakse, et ugri šamaanid kannavad tänapäeval loomanahkade ja võlukontide seas oma rüü peal ka pudelikorke ja viisnurkadega sinelinööpe ehk kõike, milles on jõud. Päritolu pole tähtis. Selline teiste kultuuride allaneelamine ja seedimine ongi ugri tugevus. Stiilipuhas ja kontsentreeritud “Inglile” etno mõjub aga nagu kokteiliklaasi valatud koduõlu – vale koht õige asja jaoks.
Luulekogu on pühendatud “Inglile”, kelle silmis Heinapuu näeb mütoloogiat ja kaja kaugetest aegadest ning muinasjuttudest. Kuna tegemist näib olevat naisingliga, mõjub 80-leheküljeline pühendus mõnes mõttes nagu J. Randvere (Johannes Aaviku) “Ruth”, igatsev pöördumine täiusliku naise poole, ainult et Heinapuu puhul on pöördumine märksa ontlikum ja erootikast puhastet.
“Inglile” on terviklik tsükkel, mis algab algusega (loodan Sind kohata/ uue unenäo alguses, lk. 1) ja lõpeb lõpuga (muinasjutu kadunud lõpust/ leian sule, lk. 79). Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena. Lehekülgedel 5-23 on algusreaks Sinu silmade taevas; lehekülgedel 27-29 kutsun Sind kaasa; lehekülgedel 33-37 näib olevat luuletus, mis algab sõnadega tahan raputada oma saapailt ja lõpeb viimase salmiga tahan pyhkida oma juustest. Lehekülgedel 55-57 algavad tekstid sõnaga tuled ja lehekülgedel 65-71 on äratuntava visuaalse rütmiga luuletus, mille salmid algavad sõnaga tantsides ning mille jätkuks või viimaseks salmiks võib pidada lehekülge 75, kus autor konstanteerib: jäängi Sinuga tantsima.
Kujundid on üldiselt väga rangelt mütoloogilistes piirides. See on maailm, kus tilisevad kuljused, lumiste hundimetsade vahel hõljub hobuste hingeauru ja nõmmeotsa emanda käes on kadunud kirikinnas. Vahele võib sattuda ka pisut kentsakaid kujundeid, nagu näiteks menstruatsioonivoog, mis uhub orvu nägu (kolme kuupuhastuse vere jõgi/ kus hulbivad unenäod/ peseb vaeslapse pale, lk. 77)…
Kogu tsükkel on, nagu juba mainitud, aga väga stiilipuhas. Selliste fraaside nagu kadajasuitsu hõngu varjus (lk. 47) või musta kasupäise pässu nahast/ kapukide kõnnil (lk. 55) või […]maksakarvalise maa/ valgete sute jooksuajal (lk. 9) esinemine 21. sajandi luulekogus on pigem haruldane. 20. sajandi alguses küll, aga 21. sajandil? Ootamatu, eks.
Mis iseenesest pole ju halb. “Inglile” on omas mahlas väga tugev, ainult et mitte minu maitse. Liiga kange kontsentraat, mida oleks tahtnud lahjendada kas huumori või vahedusega.

No Comments

Luuletule 007: Bipolaarsus sinu aknal (Eliina Korts)

Eliina Korts, „Lööklaused murravad metsi“, Värske Rõhk, 2006
„Lööklaused murravad metsi“ on vaid ligi neli aastat vana, kuid mõjub tänase uue luule kõrval juba klassikana – see on tihe, terav ja tugev kogu, mille raskus nõjatub petlikult väikese välimuse juures kätele.
Eliina Kortsi luule on täis häid leide ja erinevalt mõne muu loomingust on sellel rohkem kui üks mõõde. „Lööklaused…“ on ruumiline ja sünesteetiline kobar hullunud luulet, mis kõigub maniakaalselt erinevate tujude vahel.

Kohati on „Lööklaused…“ halastamatu ja kalk, kui lugeja ette kerkivad sellised read nagu su käes on Aeg,/ murrad seda pisikesteks minutiteks ja tõmbad ninna (lk. 32) või mu kallima silmad:/ päeval mõtlevad nad raha peale,/ öösel keha peale (lk. 7). Siis on Korts julm ja küüniline ning hoolikalt valitud sõnad nüpeldavad seda, kes ette juhtub. Järgmisel hetkel võib ta muutuda aga ootamatult hellaks, kirglikuks ja armastavaks, koguni elu ihalevaks: jõgi embab sind/ rohelus ihkab sind/ Päike kuldab sind/ ja Tema armastab sind (lk. 21).
Selline vaheldumine nahaalse torke (tegelt olen lihtsalt liiga ratsionaalne nagu kõik naised, lk. 47) ja siira ülestunnistuse (ihalen vaid kodu ja usalduse järele, lk. 56) vahel ei jäta hüplikku muljet, nagu võiks oodata. Närvilist, heitlikku, elektrilist, seda küll. „Lööklaused…“ on bipolaarne kogu. Üheks illustratsiooniks raamatus on pilt kahest aknast, mis väliselt on peaaegu et ühesugused, ainult et üks on katkisem kui teine.
Jääb mulje, otsekui oleks Korts ise samasugune, otsekui rabeleks temas kaks meelsust, millest üks on haavatum kui teine. Hullusele osutab ridagi: Taipan, et olen hull eluaeg olnud (lk. 17).
Väga võimsalt mõjub selle katkisuse foonil katkestus: ma küll a. teda,/ aga mitte nii nagu tema arvab/ ta on lihtsalt nii kohutavalt arusaamatu/ nagu igaüks, kes mind a. (lk. 46).
See ahastav a. jääb kummitama. See on millegi puudumine või õigemini midagi sellist, mis on väärastunud vorm jumalikult puhtast ja abstraktsest „armastusest“.
Hullumeelne kogu tüdrukult, kes a. Kas kunagi, kas kunagi veel, kas ennast, sind või mind – seda teavad vaid katkised aknad.

No Comments

Luuletule 006: Lumehullunud ekslemine eesti haikudes (Kaspar Jassa)

Kaspar Jassa, “modus silendi”, Härmametsa Talu Kirjastus, 2004

Kaspar Jassa oleks otsekui teatud kinnisest asutusest põgenenud (diagnoos: haikulisus) patsient, kelle kirjutisi leitakse hommikuti plankudelt ja seintelt. Möödakäijad loevad neid ja mõtisklevad endamisi hetkeks, kas tegemist on tõekuulutuse või sonimisega.
“Modus silendi” on katkematu jada, leheküljenumbrite ja pealkirjadeta tekstivoog, kus korduvad kaemuslikud tähelepanekud. Peamiselt looduslikud motiivid (tuul, vesi) ja valguse-öö vaheldumised ei lasegi jõuda selgusele, kas tegemist on ühe palavikulise unenäo või pika aja jooksul tehtud ülestähendustega.

Ah et mis mõttes on see haikulik? Näiteks: lagedas metsas/ lasub lumine valgus/ kui lähevad luiged/ käänaku taha. Ei ole jah 5+5+7 silpi, aga mõjub sellise eesti haikuna. Vastuoluliste sõnade ja kirjelduste tiheda padrikuna, mis on raiutud väikesteks ridadeks. Need read kubisevad väiksusest hoolimata, kajavad rääkimata lugudest nagu tillukeseks öökapiks tahutud tammehiis. Eesti haiku on sageli nukker, magusvalus, sageli sügis: raagus majad ja tühi taevas/ muutub pimedaks ja pimedas pole näha/ kes süütab tiku.
“Modus silendi” pole alati lumehullunud ekslemine mööda raagus maastikku, seal on ka sooje hetki ja lõpuks jõuavad nii lugeja kui autor külma labürindi järel kõige kuumemasse kohta: meil on nii hea/ et öö jääb vahele/ ja pole vaja/ ühtegi sõna/ inimese ja inimese/ vahele. Tühjusega alanud luulekogu (pildi keskel triip/ all tühi ja ülal tühi/ ei midagi muud) jõuab viimasel leheküljel seega täiuseni. Veider retk, aga ekslemist väärt.

No Comments

Luuletule 005: Vana pildiraam mitmeid aegu teab (Indrek Koff)

Indrek Koff, „Vana laul“, Verb, 2006
„Vana laul“ on tõepoolest vana laul ja jutt sellest tuttavast asjast, mida meie nimetame eluks. Mõnes mõttes on luulekogu topeltsümbol – ühest küljest on seal 40 luuletust ja esimese illustratsiooni (rase naine) järgi võiks väita, et iga luuletus tähistab ühte rasedusnädalat. Teisest küljest on luulevalik väga selgelt ja otseselt elukäik, suudlusest (rasedus) surnu laubale antud suudluseni. Rasedale naisele järgnevad illustratsioonidena väike inimene, seejärel suurem inimene, siis juba segaseid aegu märkiv hieroglüüf, siis väeti vanur, siis suur ja jõuline skelett ning lõpuks tuhm põrm.

Igas luuletuses esinev suudlus tähistab üheaegselt nii armastust kui seda magusat miskit, mis paneb rattaid käima. Mõned luuletused kuuluvad paari ja esitavad alternatiivseid võimalusi, kuidas elus võib minna, selles mõttes on „Vana laul“ kohati ka nagu „40 pildikest, mis võivad esineda meie kõigi jaoks“.
Algselt lihtsa ja sooja jõuna esinevad suudlused asenduvad ajapikku koleduste, okse („25“) ja viinaga („34“). Varases nooruses „maad väristav“ („31“) suudlus on varsti selline, mis noh oli kah („27“). Asi võib minna koguni päris hulluks ja inimesele ei pruugi jääda muud kui nukker usk sellesse, et müüa võib kõike peale puhta armastuse : raha eest saab suhu võtta/ suud anda/ ei saa („23“).
Hieroglüüfsel eluperioodil (keskeas) võibki tulla igatsus printsi („23“) või kellegi järele, kellega oleks võimalik igapäevaelu rõõme jagada („22“) ning isegi sõlmitud suhted lähevad lõpuks lõhki, kui argisurve, kõrvalehüpped ja mõistmatus võtavad oma.
Kohati lausa regivärsiliseks minev „Vana laul“ (lööb lahti su ihu ilusa/ läbi su pale punase, „25“) aga häiribki selle lihtsakoelise „esimese tasandiga“. Ehk: elu on selline, ütleb luulekogu. Jah, lihtsustatud mõttes vahest ongi, aga mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mulle meeldib see, kui luule leiab üles mingi osava vaatenurga, mille kaudu inimesed pole sageli asju näinud. „Vana laul“ on natuke sellist tüüpi nagu pilt lillevaasist. Maalitud oskuslikult ja lilled on ilusad, aga ei raputa mu maailmavaadet. Samas on väga-väga palju inimesi, kellele sellised pildid meeldivad tohutult ja kellel aitab selline ilu päeva mööda saata. Neile „Vana laul“ ilmselt ongi.

No Comments

Luuletule 004: Purjus roboti veateated (Kaarel Kressa)

Kaarel Kressa “Oidroon”, Eesti Keele Sihtasutus, 2005

Kressa “Oidroon” on üliõhuke vihik, kus 21 luuletust on pressitud kaante vahele nii, et õhku on seal vähe. See tähendab, kogu tase on ühtlane ja midagi välja oleks sealt ilmselt raske jätta. Selles mõttes ongi kokku, õhukeseks pressitud.
Oidroon” üllatab kohe sellega, et tänases luulemaailmas kohtab riimis luulet harva, sestap on alguses peaaegu et raske harjuda sellega, kuidas ridade lõpud lähevad kokku. Tõsi, isikliku maitse jaoks mõnikord vaid vaevu, nagu tüse asi, kes meeleheitlikult liiga kitsaste teksapükste nööpe väevõimuga kinni väänab. Riimid nagu meenutustestžest ja põnev-nõme (“Spleen”) panevad kohati võpatama.

Oidrooni” puhul on huvitav aga tema hääl. See luulekogu on nurgeline, hakitud ja metallkuupidest koosnev kehand, mille terashallid koostisosad ehk teemad asetuvad lakkamatult raamistiku sees ümber. Metalse, masinlikult küünilise konveierjada puhul on seda ootamatumad need äkkhellused nagu Su kolpa paitab seest ja väljast lillelõhnaline tuul (“Lihtne”).
Jääb selline mulje, nagu oleks “Oidroon” kõrtsis viskit timmiv, tehasest vallandatud, kibestunud tööstusroboti veateade või error log. Masinliku ahastuse ja arutleva joodiku eneseanalüüsi kokkupõrkest sündinud mõttekõlksude jada, mis viib lugejat läbi spliini, alkoholi ja “võimalustest tiine maailma” (“Silmad”).
Ja selle kõige raamiks on raevukas trots ehk nagu Kressa ise ütleb: Siis põlvitab maailm mu ees, tahtes suhu/ mult võtta – / ja mina ei lase (“Pöördumine”).
Mõneti teravapiiriliseks jääb see metallklots – nagu oleks midagi lõigatud ära tema eest ja tagant. “Oidroon” mõjub kui üks tükk mingist komplektist, mis üksikuna jääbki kuidagi üksi. Õhukeseks pressitud nagu valtsdetail, aga detail kuulub alati millegi suurema juurde. Seda suuremat jäi mul tajumata, aga kas error on minu või Kressa süsteemis, ei oskagi öelda.

No Comments

Luuletule 003: Ühe tüdruku peegeldus tillukeses toas (Maria Lee)

Maria Lee “äramõte”, Verb, 2007
Maria Lee “äramõte” on sama habras, peen ja armas nagu esimesel leheküljel pesitsev koll, kes teeb hirmutavat nägu, kuid kelle õrnad jooned ei ähvarda. See kompromiss ehmatava teravuse ja malbe vormi vahel, see kahe nähtuse piiri peal olemine läbib tervet luulekogu. “Äramõtte” illustratsioonide poolikud näod ja ridade taha peitunud poolikud inimesed on valguse ja varjude piiril. Värelus, heitlikkus, sulgi laokile jätnud põgenejad (“eeskiri”) – kõik need tegelased hõljuvad üleminekus unest surma (“uni”) ja ehk ka vastupidi. Sageli eristab kahte maailma vaid aknaklaas.

“Äramõte” on kui varahommik ühe tüdruku tillukeses toas, kus rõsket maailma on näha veeauruga kaetud akna taga. See on tuba, kus on talumatu, lahenduseta üksindus, kus “üks on liiga vähe, kuid kaks liiga palju”. Seal on valu ja verd kui veini (“muusa”), tablette (“elujaa”) ning vermeis käsi (“koduvägivald”), kuid protsess pole veel lõpule jõudnud. “Äramõte” on ootel, pingest tiine nagu elektrist rase taevas (“sõda”).
Akna taga paistab maailm – aknad ning klaas kui peegel vilksatavad paljudes luuletustes, sageli seoses une või surmaga (“kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?”).
Üks väheseid tugevaid, otsekoheseid ja jõulisi esemeid selles toas on kohv, mis on kange ja kõrvetav (“klaasist pilgud klaassilmades”). Ehk on just sellest tekkinud aur, mis katab kalki aknaklaasi? Vahest on just süsimust kohv (“päevhaaval”) ainus asi, mis aitab siis, kui ajapikku hakkab meie valgesus kustutama meie kontuure (“valge”).
Äramõte” on fatalistlik, hajuv ja heitlik pilk ühe maailma lõppu, kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna (“valge”). Kes teab, võib olla polegi me ühel hetkel lõpuks muud kui need tühjad pliiatsijooned, mis ei moodusta muud, kui luulekogu kaanel seisva inimkuju.

No Comments

Luuletule 002: Torssis poisi lihtne absurd (Siim Kera)

Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Esmamulje sellest kogust on otsekui kutsikast, kes on keeranud end selili ja paljastanud kõhu, kuna esimesed kaks luuletust lõpetab palve – ärge lõhkuge mind (nimetu luuletus) ja ära keera lehte (“me kõik oleme luuletused”). Lisaks süveneb tunne kohmetust või altkulmu põrnitsevast autorist lugemise jooksul aina ning mõjub väga mitmeti.

Kohati on tekstid liiga teismelised, eitades oma elu mõttekust (“ema, ma olen maailma pikim jõgi”) ja romantika vajadust (“(romantika)”) või halvustades tüdrukute täitmatust (“romantika hävitab maailma”). Õnneks tasakaalustab sellist tonaalsust aga meeldivalt jõuline teravus ja iroonia (või ütlevad seda/ mu sõbrad/ nad on ju nii/ taibukad, “sinu jalad”).
Kohati on noore inimese ägedus ja otsekohesus lausa armsad (“matemaatika”) ning silme ette kerkib lihtne, torssis poiss, kes tunneb end kohmetult, kuid ei varja, et lisaks kepile ta vahel ka paitab hellalt (“kos mos”). Läbivat seksuaalsust esitab Kera teinekord mõnusa kelmikusega (“eesti majandus”) ja parimatel hetkedel üllatabki “me vaatame…” mind oma veidra, laheda reisiga läbi ootamatute kujundite (“ungari rahvatantsijad”, “selgroog” jpt).
Oma kõrgvormis on Kera luule absurdimaiguline, mõtiskledes armastuse ja iha tähtsuse/tühisuse üle, liikudes samas kiirkäigul üle sürrealistliku maastiku, kus paistab kolm kuud ja päikesekiirte eest võib peita end päikese taha.
Luulekogu kirevus mängib mõnikord sellele vastu ja kui ma oleks olnud toimetaja, jäänuks ukse taha pisut poolikud mõtted (näiteks “rotimürgiorgia”), kuid seinast-seina visklemisel on oma voorused ja tõenäoliselt pakub “me vaatame…” üsna head ülevaadet Siim Kera mõtetest seniste eluaastate jooksul. Igal juhul on see nimi, mille ilmumist jälgin hoolikalt edaspidigi.

No Comments

Luuletule 001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).

Aga nagu ugrikultuuris ikka, võtab ugri mees kõik need välismaised voolud ja paneb ühte patta, segab segamini ning võtab omaks. Kolk on küll ugrimasin (“taevapõdra rahvas”), kes leelotab mehiselt ja saamilikult sellest, mida näeb, kuid ta on siiski kaasaegne ugrimasin – kontorisse aheldatud kaunishing, kelle tööd kuhjuvad (“imev-vidinate mäss 1”) ja vaatavad teda “narkokoera kurva, kõikemõistva pilguga” (“karjäära tähtkuju 2”).
Kolk on omamoodi keskkonna ehk loodusega üks ja kõnnib tänapäevases elus nagu laulik, kelle silma alla ilmuvad ja sõnadesse satuvad sellised loomad nagu mäger, väljapääsuke ja jõudeelukas. See harmoonia töötava kontoriinimese ja keskkonna vahel pole alati eluterve ning tekkinud hõõrdumised sunnivadki Kolki paiskama välja lobedat virvarri, kus pöörlevad teravmeelsed tähelepanekud ning nauditavad torked ühiskonna aadressil. Ogalise ja vaheda, väga harva üldse riimitud tekstivoo seas mõjub riimis ja rütmis “lumivalgekese laul” peaaegu et ootamatu ja sobimatu sissetungijana.
“Barbar Conan…” on kohkumatu, vaba, piiritu vaimutuul üle kõleda kultuuritundra, kus võimutsevad naised nagu tankirusikad (“ooper”) ning kuu tuleb “kahesajaga vastu, täistuled peal” (“kuu”). See on iidse regilaulu moodi elementide korrutamine ja kordamine, kus erinevad mõttejooned kord ristuvad, kord kaugenevad üksteisest, et siis jälle kokku saada. Selline kirev tapeet, mille mustrite järgimine pakub naudingut ja väga sagedasti ka naerupahvakuid.
Arvustuses on kombeks võrrelda taieseid teiste, tuntud autorite ja teostega, kuid Kolki pole minu arust kellegagi võrrelda. “Barbar Conan…” on võrreldamatu ja võrratu nagu üksiku tundras lonkija kaeblik laul.

No Comments

Grupiportree kõverpeeglis („Mõnikord on kõik nii selge“, R.A.A.A.M.)

Filminduses on selline võte, et kaader algab kusagilt galaktika pealt ja suumib läbi tähetolmu, pilvede ning majade lõpuks tegelase tuppa. Kertu Moppeli lavastatud „Mõnikord on kõik nii selge“ liigub mõnes mõttes tagurpidi. Argielu igapäevastelt või jõudeelu igavatelt detailidelt imbub kaamera järk-järgult üha kõrgematesse sfääridesse, kuni minu pilk jääb viimase stseeni hajudes kas kogemata või teadlikult moodustunud udukogule – suitsumasina poolt välja paisatud galaktikale. Oli see siis kogemata või mitte, aga Moppeli lavastuses näib muidu olevat küll nii, et reaalsuse pragude vahelt paistab igavikulisi teemasid ja kosmilisi küsimusi. Võiks ju arvata, et on puhas postmodernism ja Suurte Tõdede puruks pragistamine, aga ei ole. Moppel on selgelt sarkastiline, kriitiline ja kohati õel, kuid minu arust mitte kunagi küüniline. See lavastus ei ole nihilistlik, mittemillegi asemel on Kõik.
Read the rest of this entry »

No Comments

Ta elagu („Autori surm“, Tartu Uus Teater)

Teater peab olema mäng. Niipaljukest olen ma nüüdseks ära õppinud. Kui teatris täiskasvanud inimesed kujutavad ette ja teesklevad, endal silmad tõsised, saan ka mina mänguga kaasa minna ja sellest tulebki elamus. Teater on vaataja türannia. Mina otsustan, kas ma usun või ei usu. Kui usun, rahunevad ka näitlejad. Kui ei, langeb illusioon klirisedes kokku ja rahulolematuks jäävad kõik osapooled. Kümnenda märtsi õhtul Issanda järjekordsel aastal istun ma endises Pühavaimu ja vaeste heidikute pelgupaigas ja vaatan, kuidas laitmatus riides mees ilmutab end Pariisi kortermaja aknal. Ja kuidas isa ja poeg vahetavad oma hinge, püha vaimu, nagu mängukanni. Mina olen ka seal. Ma olen osa sellest mängust. Read the rest of this entry »

No Comments

Riik – see oleme meie

Täiendus 23.11.12: Ott Lume artikkel on põhjalikum ja mõlemapoolsem kui paljud teised. Ei kirjuta alla kõigele, kuid ta juhib samuti tähelepanu olulistele punktidele ja ei tegele ainult ad hominem hartalaste peksmisega

Sama rõõmustav on lugeda vähemalt sõnades väljendatavat Eesti presidentuuri ametlikku seisukohta. Tähelepanu on juhitud, sõnumit kuulda võetud, asjad liikuma lükatud. Nüüd on vaja juba rahulikuma peaga seda protsessi juhtida.

Mitte ei saa vaiki olla. Iseenesest on tervitatav, et Harta 12 lükkas palli jõuliselt liikuma ja arutlused käima, kuid kohati on need arutlused ikka üsna arutud (kuigi eeldan, et Vootele Päi blogisissekandest tõlgitud artikli näol on tegemist lolli naljaga, seepärast pole mõtet seda eriti käsitleda). Küll aga on olulised ja mõtlemapanevad Iivi Anna Masso tähelepanekud. Read the rest of this entry »

No Comments

Kui armastab, lööb haamriga („Materjali vastupanu“; Alalooga & W & Kulla & Lock)

Ilmus 7.12.2012 Sirbis

„Materjali vastupanu“ on mehelik teater, sadoteater (sellest edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole või kui on, siis mattuvad nad vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on tigedad ja pobisevad Andreas W monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinatega kui ka publikuga. Vaatajate poole lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik „Näh, lõin sind kiviga. Ega ta sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?“ Read the rest of this entry »

No Comments

Pehmelt öeldes huvitav seisukoht Mihhail Lotmanilt

Tekst on vastuseks Mihhail Lotmani poolt tema veebilehel avaldatud artiklile ja osundab kell 18:30, 17.11.2012 sisaldunud lausetele.

Sellele, miks inimene ei soovi mingile pöördumisele alla kirjutada, on võimatu vastu vaielda. Isikliku hääle andmine ja konkreetse arvamuse avaldamine mingis küsimuses on ja jääb demokraatlikus ühiskonnas ainult ja ainult selle inimese enda valikuks ja õiguseks. Seepärast ei näe ma põhjust arutleda Mihhail Lotmani keeldumise üle kirjutada alla Harta 12 nime kandvale pöördumisele. Read the rest of this entry »

No Comments

Kurjalillede keskel (Von Krahl, „Lillede keel“)

Teatris on sageli ja kaua olnud kombeks see, et laval toimuv on osake ümbritsevast reaalsusest – välismaailmast teatriseintega kapseldatud jätke, mis on selgelt ülejäänud elupuu küljes. Teinekord jääb mulje, et saalis toimuv on mingil ajahetkel eraldunud siinsest reaalsusest ja kasvanud kasvuhoonetingimustes omaette; määndunud ja väändunud mingiks „normaalse“ ehk normipärase mõistuse jaoks ebaloomulikuks keskkonnaks. „Lillede keele“ ruum ei ole siin ja praegu ega ka minevikus – see on kasvanud ja pungunud nagu intsestilembene, venna ja õe lapsi omavahel paaritav taim, mis parasiteerib iseennast. Iga manifestatsioon, tegelane, on osa sellest tervikust, ent ometi on see tervik eraldunud maailmast ja elab pahelist, salalikku, keelatud elu. See ruum on liiga läbipõimunud ja umbne, sealne vesi seisab ja mädaneb, uksed ei vii kuhugi mujale kui läbitungimatusse väädipadrikusse, kust sisemine reaalsus põrkab tagasi. Kui üks manifestatsioon lahkub lavalt, imbub ta elavatesse seintesse ja naaseb sealt siis hiljem jälle samasugusena, kuid siiski pisut muutununa. „Lillede keel“ on elusorganism, aga normaalsele inimesele sama eemaletõukav kui vakladest kubisev ja surmavalt haige loom. Selleks, et sellele loomale pai teha, peab mõtlema teistmoodi kui on normaalne. Viidates Taavi Eelmaale (vt. Draamafestival 2012 raamat), saabki suurt valu esitada vaid „esteetilise hüsteeriaga“. Ehk siis emakast põhjustatud esteetikaga? Lorcasarnet sünnitab lavale platsentalaadse terviku – meeldib? Või ei meeldi? Sünnib või ei sünni (süüa), vahepealset vist polegi.
Read the rest of this entry »

No Comments

Mõnest mõttest Eero Epneri ainetel

Nagu Eero Epneri artiklitega ikka, kipun ma enamike asjadega nõustuma. Lihtsalt osade inimestega on nii, et tunned tema mõtetes ära tugevaid sarnasusi. Aga, aga… Natuke võiks neid täiendada ja vastu vaielda ka. Read the rest of this entry »

No Comments

Kes endale auku kaevab, see ise on („Karjäär“, Vanemuine)

Ükskõik kui ükskõikselt inimene edasi tormab, ikka läbi tähtede raskuste poole pürgib, alati on kusagil kellegi tüütu hääleke, mis ütleb: „Inimesele on vaja õhku ja armastust“.
Muidugi võiks öelda, et see kõik on elementaarne. Õhk on elementaarne, armastus on elementaarne. Aga miks peab siis aeg-ajalt seda meelde tuletama? Miks tulevad õhk ja armastus meelde alles siis, kui neid enam pole?
Vahel näib, et elu jookseb – mitte minul, vaid kultuuriruumil – tsükliliselt kotti. Jookseb sisse ja kotisuu tõmmatakse kinni. Kõigepealt saab otsa armastus, siis õhk. Ühiskond rabeleb natuke aega tummalt ja jääb seejärel tardunult lebama. Sel hetkel on vaja, et keegi – keegi, kes märkab teisi enda ümber, keegi, kes hoolib, keegi, kes näeb silmapiirini –, tooks õhku ja armastust. Need on inimesed, kes hoolivad ka siis, kui enam ei jõua hoolida, kes tunnevad kõigepealt südamevalu ning alles siis janu ja nälga. Maslow põhivajaduste püramiidil tipu poole kõndides on vaja, et enne eneseteostust oleks kõht täis ja süda soe, kuid vahel näib, et need alumised astmed unustatakse paljude poolt ära; et tormatakse ummisjalu kõrgustesse heleda kere ja üksildase südamega. Tippu jõudes tuigutakse väsimusest, näljast ja igatsusest, otsitakse paaniliselt tuge ja toitu. Uku Uusberg on seni nähtud lavastuste põhjal olnud alati see mees, kes istub juba püramiidi tipus, võtab sind nähes välja praeliha ja piimapudeli, paneb sooja teki ümber, silitab pead ja – alles siis, kui sa oled saanud oma alumised astmed lõpuks kätte – küsib hellalt: kuhu sa, kullake, tormad? Kõik see, mida sa praegu siin sisse ahmisid, oli all ju olemas. Oleks sa hetkeks peatunud, ei hakkaks sa pensionieas nooruspõlve või keskea kriisitormides lapsepõlve taga otsima. Kuid Uku tugevuseks on ennekõike see, et tema arust pole kunagi hilja. Mitte kunagi pole elus hilja maraton pooleli jätta ja rajalt maha tulla. Mida kauem jooksed, seda raskemini see otsus tuleb, kuid seda suuremaks läheb ka jätkamise hind. Read the rest of this entry »

No Comments

Ilmaennustus Afganistanis: soe ja päikseline

Ametliku hariduskäigu järgi olen ma kraadiga (BA) suhtekorraldaja. See, et ma tegelikult alustasin õpinguid inglise keeles ja olen ka nüüd magistratuuri naastes tegelenud pressiteadete asemel kirjandusteooriaga, on juba omaette teema – tehniliselt olen saanud väljaõppe avalike suhete ja teabe korraldamises. Seepärast tunnen moraalset õigust võtta sõna teemal, mis on mulle südamelähedane: sõja õhutamine ja -kajastus. Viimasel ajal on USA-s plahvatanud meediapomm, kus suhteliselt kõrgetasemeline mees (st. mitte reasõdur, vaid kolonelleitnant) Daniel L. Davis on paljastanud oma artikli ja aruande kaudu paljude Afganistanis teenivate USA kodanike suhtumise sellesse sõtta ning – veelgi enam – lokkava dihhotoomia kohapealse tegelikkuse ja USA armee optimistlike teadete* vahel. Read the rest of this entry »

No Comments

Ringmäng nelinurgas („Kuningas sureb“, RA.A.A.M)

Homayun Ghanizadeh (minu poolt nähtud) lavastused jätkavad üsna selget joont – varjamatut kriitikat oma kodumaa aadressil. Hullunud Caligula, diktaatorlik Kreon ja nüüd kusehaisune ja haiglane Egon. Iraanlase iroonia võlu peitub minu jaoks selles, et tema torked ei ole nii töntsid ega igavalt läbiloetavad kui võiks poliitilise teatri puhul eeldada. Ghanizadeh pilkab oma valitsejaid ja kaasmaalasi läbi mõistujuttude, pealtnäha vanade lugude omanäolise tõlgenduse. Read the rest of this entry »

No Comments

Teater on üks masina värk („Kes suudaks asendada inimest“, NO99)

Kuidagi veider on taaskohtuda näitlejatega, kes on robotid. Eks uudsuse võlu kadumine osaliselt muidugi ka lahjendas olukorda, kus NO99 laval möllasid näitlejad, kelle jalgadeks on Boschi* trellpuurid ja nägudeks kõlarid. Aga kõige enam röövis potentsi vahest see, et kui esimeses lavastuses põimus mingi heinalõhnane lüürika metalse masinhullusega, siis teises lavastuses näeme köögipoolt – nii otseses kui kaudses mõttes. Roboteid grimeeritakse (st. neile kruvitakse kostüüm selga), robotid loevad tekstiraamatut (st. suhtlevad avalikult oma kontrollsüsteemiga), robotid keedavad muna. Viimane pole küll metafoor, munad tõesti keevad, aga vajadusel saab siit tõmmata paralleeli Homayun Ghanizadeh’ „Antigonega“, kus muna sümboliseerib elu/hinge. Read the rest of this entry »

2 Comments

Kellele jääb viimane sõna? (“Misery”, NO99)

Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt. Read the rest of this entry »

No Comments

Must riie on meie toal („The Rise and Fall of Estonia“, NO99)

Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu. Read the rest of this entry »

No Comments

Kuidas vägistada privaatruumi („Three Kingdoms“, NO99)

„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus… Read the rest of this entry »

7 Comments

Tüdruk läind lavale („Sugrierror.com“, Klemets/Türnpu/Koldits)

Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan. Read the rest of this entry »

No Comments

Täitsa lõpp, jumala eest („Gilgamesh ehk Igaviku nupp“, Von Krahl)

Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi? Read the rest of this entry »

4 Comments

Esteetika võitmatu hingus („Ise-organiseeruv süsteem“, Kaljujärv/Vaher/Jansen)

Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte. Read the rest of this entry »

No Comments

Kõigusoojastest ja külmast verest (Tartu Uus Teater, „Sisaliku tee“)

Tulevase haridusministri Aaviksoo kiilulõhe „meie-nemad“ tõi meelde vana hea eristuse, mida „tsiviliseeritud“ inimene on soovinud unustada. Ühel pool aeda on meie, normaalsed ja terviklikud olendid, teisel pool aeda on nemad, need grotesksed värdjad. Kole peegelpilt, kelleta pole meid. Tartu Uus Teater hoiab nüüd seda peeglit vaatajate ees ja vaataja ohkab kergendatult. Need seal pole meie. Jah, nad räägivad tööasjadest, vallandamisest ja eksistentsist, nad räägivad elust enesest, aga nad pole meie. Nende naha all on sisaliku hing ja mõne väljavalitu all koguni sisaliku süda. Nad tantsivad reptiilsete tulnukate kohmaka pilli järgi ja neid kasvatatakse nagu poolearulisi kurke.
David Icke on pakkunud lahenduse sellele, miks maailm on omadega nii panges nagu ta on – selliseid lahendusi on tahetud juba aegade algusest ja enamasti on vastuseks olnud Ariman, Saatan, pärispatuga inimene või liiga vabalt paljuneda lastud alamad rassid. Ühesõnaga, maja lekib igast küljest, torustik on umbes, lagi hallitab kassikusest ja aknad vajavad vahetamist. Keegi peab selle jama eest vastutama. Asi on sisalikes. Meie oleme nende kasvuhoonekurgid ja ilmselt jälgivad nad meie eksistentsiaalseid probleeme umbes sama härdunud huviga nagu aednik piidleb oma haigustesse kärvavat eksemplari. Hommikumantlis, kohvitassiga tugitoolis lösutav ülemrass muigab laisalt meie lolluste peale, aga nende kibedates pupillides on mingi roomajalik huvi. Midagi sellist, mis paistab hiirt jälgiva kobra silmades.
Asi on muidugi tõsine – maja lekib, aga lahendust ei paku keegi. Kas inimene on orjastatud, kiibistatud ja digitaalse lamelõbususega uinutatud lihav patarei mõnele maatriksile väljaspool reaalsust? Ei tea. Võib-olla ei peagi teadma. Teatud filosoofilises mõttes on südamelähedane see, millise naudinguga Cypher filmis „The Matrix“ hammustab verist steiki ja kuulutab, et ta teab: seda lihatükki pole tegelikult olemas, aga teda see tõesti ei huvita. Teiste sõnadega, ta on kusagil klemmide küljes ja toidab oma bioenergiaga mingit akut, kuid lihatükk on piisavalt maitsev, et sellest mitte hoolida. Kas see on halb? Mitte tingimata. Halb on see, kui sa ei tea, et lihatükki polegi olemas. Hea on see, kui sa seda tead, aga sind lihtsalt ei huvita. Ilmselt ideaalne on see, kui sa tead, et steiki pole olemas ja sa otsustad seda ka teistele öelda. Igaühele jääb oma valik. Peaasi, et see on teadlik.
Kasvuhooneefekt mõjutab ka neid, kes sellesse ei usu.

No Comments

Oli enne, muna ja kana (Sõltumatu Tantsu Ühendus, „The Drone of Monk Nestor“)

Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.

(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)

No Comments

Mina küsin, sina vastad – aga ausalt (“Edu”, Tartu Uus Teater)

Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi. Read the rest of this entry »

No Comments

Vääratuse ilu (Rakvere Teater, „Kunstveri- ja pisarad“)

Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon. Read the rest of this entry »

No Comments

Kui kaugel on spagetid? („Caligula“, Mungu Theatre Group)

Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist? Read the rest of this entry »

No Comments

Õhuloss ja piinakamber („Kes kardab Virginia Woolfi“, Linnateater & NO99)

Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi. Read the rest of this entry »

No Comments

Ühtne Eesti: peeglike seina peal

Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »

1 Comment

Udaralappide retk Alvis Hermanise kodulinna

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid. Read the rest of this entry »

1 Comment

Tuhat sada

Segaste tunnetega, aga siiski – jada on jõudnud lõpule ja tuhandemärgiliste sissekannete rivi on saanud punkti. Mõnes mõttes pole see olnud kõige suurem õnnestumine, sest esmalt seatud eesmärk ja plaan tuli ümber sõnastada. Seejärel langes ka uuenenud eesmärk ning taoline muutus tabas sarja veel paar korda. Niisiis on lõpptulemus midagi sellist, mida ma alguses ei planeerinud.
Sest plaan oli. Kavatsus ka. See, et tulemus sellele ei vasta, pole aga samas mingi eriline pettumus. Küsimus on selles, mida eesmärgiks pidada. Või õigemini, kas alternatiivse eesmärgini jõudmist saab pidada läbikukkumiseks? Sain selle sarja käigus uskumatult väärtuslikke kogemusi ja õppisin piirama oma vohavat mõttekäiku Prokrustese sängiga – iga kord tuli sissekandel lüüa pea ning jalad maha või siis venitada õhukeseks jäänud mõte enam-vähem loba piirini. Palju asju sai selgemaks, ennekõike kirjutamise kui käsitöö osas.
Vorm hakkas meeldima ja ma ei välista, et midagi sellesarnast potsatab blogisse ka tulevikus.

No Comments

Tuhat üheksakümmend üheksa

On läinud mööda umbes kaks ja pool aastat, aga lõpuks üle pika aja pulbitseb minus mingi muusika. See on aeg-ajalt ilmunud ja kadunud, mõnikord – vihastavalt sageli – just une piiril, vormudes täiesti tajutava kujuni ja kõlani ning haihtudes kliinilise täpsusega ärkamishetkel. Mõnikord ilmuvad meloodiakäigud, lõpuni viimistletud helitükid näiteks maanteel, kohas, kus mul pole nendega enam midagi peale hakata. Alati kaovad pealtnäha head ideed pöördumatult, igaveseks.
Nüüd järsku on pinged maha läinud ja taas – kurat teab kui mitmendat korda – saab kinnitust iidne tarkus, et looming hakkab liikuma siis, kui sa ei pinguta ja ei otsi. Mida rohkem ennast sundida ja põdeda, mida rohkem enda peale kärkida, seda vähem tuleb. Bukowski on öelnud, et ta sundis end kirjutama luulet iga päev. No disrespect, Buk, aga seda on su kogudes ka ohtralt tunda. Mina usun sellesse, et küll inspiratsioon tuleb. Tõsi, väga raske ja piinarikas on teda oodata, aga see-eest on pärast kuhjaga rõõmu. Ja tulemusi…

No Comments

Tuhat üheksakümmend kaheksa

Tavaliselt on see kohal veebruariks, aga tänavu läks kauem. Nüüd on see siiski juba käes ja mõnda aega. “See” tähendab iga-aastast madalseisu. Füüsilist, vaimset, loomingulist, töist. Suvel korjatud ja ilusa sügise korral võimendunud talvevarud on tilgatumaks pigistatud. Tavaliselt raudse tervisega keha vappub ühest pisikülmetusest teise nagu lõdisev akrobaat, keda ähvardab kukkumine jäisesse auku.
Aeg-ajalt, kohati vilksatavad luuletused, paar lehekülge uut näidendit, mõni üksildane idee Igavesti Valmiva Piraadimaailma jaoks. Muidu on aga vaimline tasapind sama tühi ja valge nagu ümbritsev maa.
Isegi verd ei julge andma minna, kuigi Verekeskus palub juba teist korda. “Endalgi põle teist…” pomisen süüdlaslikult ja luban esimese jõuvaru ilmingul kohe kohale tõtata.
Olen kaitsnud pikka ja lumiselt võimsat talve viimase mohikaanlasena veel eilegi, kuid täna on ka minu mõtteline piir ületatud. Linnulaulu on juba kuulda, aga linnud hõiskavad alati enne õhtut. Kevadeni on liiga palju aega…

1 Comment

Tuhat üheksakümmend seitse

Lugesin paari arvustust ja mulle tuli meelde, kuidas viimaste aastate jooksul on kurtnud normaalse kriitikataseme puudumist nii kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, näitlejad, lavastajad, filmitegijad… Ühesõnaga, ja nii edasi.
Asi ei ole mõnikord isegi selles, et ei kirjutata, asi on selles, et kirjutatu kuulub tavaliselt ühte kategooriasse kahest: 1) kooliõpilase kirjand teosest X (“Käisin eile vaatamas etendust. Hunt meeldis väga. Samas oli väga kõva muusika. Lõpp oli tore.”) või 2) kriitiku üldisem mõtisklus teemal X (“Käisin eile vaatamas etendust. Kuid mis on teater? Kas pole see mitte kaasaegse paradigma jaoks juba aegunud kontsept, mille habrast kudet rappis film vähemalt 20. sajandi algusest saadik jne”). On hästi, kui arvustus kukub teise lahtrisse ja pakub kasvõi kaasamõtlemist ning vaimutoitu. Natuke liiga sageli aga avaldub lehes see esimene tüüp – küündimatu kirjand. Küündimatu, sest ta ei küünita kõrgemale. “Käisin, nägin, läksin koju.” Veni, vidi, viitsi palun rohkem…

No Comments

Tuhat üheksakümmend kuus

Kui olin naasnud raamatupoest rõõmsalt järjekordse paari mitteilukirjandusliku teosega ja avanud koju jõudes esimese asjana brauseri vahelehed (sirvilauad?), millel kümmekond uudisportaali ning ajalehte, sai mulle selgeks, et ma olen ikka tõesti uudishimur.
See ületab varsti juba mingi mõttelise piiri. Ma ei saaks öelda, et ma ahmin endasse uut, pigem juba kugistan. Iga arst võib öelda, et kugistades söömine on kahjulik ning selle asemel tuleks rahulikult närida, seedida ja tarbitavast rõõmu tunda. See minu moel info allakugistamine ei tee ühtegi kolmest.
Loed mingi raamatu kiirkorras läbi ja mõistad, et kogu saadud info on mõne aja pärast mõtteist pühitud (mõttelise tualettpaberiga).
Aeglaselt, mõnuga ja kaua aega olen suutnud närida ja seedida vaid Máraid ja Stig Claessoni, kõik muu läheb mingi rallikäiguga. Vahest on viimane aeg tõmmata hinge ning loobuda tahtmisest saada teada maailma kohta kõike. Võtta aeg maha. Pakkida õrnalt kokku ja lükata kapi tagumisse otsa. Lugeda ja nautida…

No Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar