Egokulturism

Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan.
Rakvere errori esteetika on ülitäpne, viimistletud, väga hoolikalt ette planeeritud error ehk viga. Kuigi ta on nauditavalt lagunev ja korratuseks manduv, on see kõik läbi harjutatud ja õpitud. Seevastu „Sugrierrori“ vead on orgaanilised, ootamatud ja kuuluvad teise maailmapilti. Kui läänlane valmistub erroriks, on see defineeritud, täpsustatud ja kliiniline. Sugri ei valmistugi erroriks, error on elu osa. Samamoodi nagu kaselehed või vanaisa tehtud väits. Seda pole vaja seletada, selle peale pole vaja mõelda. On, siis on. Ja kui pole, siis pole. Nii jäänudki.
Aastatuhande algusesse jäänud „aurora temporalis“ (kus ma heli tegin) sisaldas endas muuhulgas üht arktilist pilti. Kaks boreaali (Ivo Uukkivi ja Andres Puustusmaa) istusid jää peal, vaatasid maad ja ilma, rääkisid rääkimata. Nende jaoks aeg ei kehtinud, siinsed ilmad ja sealsed ilmad olid ükstaskõik – otseses mõttes „üks temas kõik“. Aga nüüd ehtsaid hante laval nähes muutub ilmsiks see, et meie, eestlased, oleme kaotanud selle sugriliku silmavaate. Need poisid seal ei mängi, nad ongi sugrid. Seda ei saa õppida ega matkida, see on nagu sõjaveteranide „sajameetrine pilk“. Tahad samasugust? Tapa inimesi. Tahad olla sugri? Hilja juba.
Laval on imeline diapasoon – lääne otsas koolitatud eesti näitlejad, keskel ühe jalaga mandri-Euroopas ja teisega Siberis seisvad udmurdid, ida otsas handid-mansid. Mingit piiri ei ole, mingeid näitlejaoskusi pole vaja lahata, maailmapilt on oluline. Ühed on puhtad sugrid, teised segusugrid, kolmandad mäletavad laule ja tantse, kõnnivad vaikides laanes ja soojärvede vahel – aga midagi on muutunud. Sellega on nii nagu budismiga: ega lääne budist ole halb budist, ta on lihtsalt teistsugune kui tiibeti munk kuue kilomeetri kõrgusel. Üks näeb ühtemoodi, teine teistmoodi. Nii jäänudki.
Kui postmodernism on katusmõiste, siis on „sugrierror“ postmodernism. Seda toredam, et ta algab puhta pakazuuhhaga ja laguneb lõpuks ürgseks kojaloitsuks. See, mis seal vahel on, liigub igas suunas ja head teed tallegi. Kõige täpsem sümbol sellele on väike 4-aastane handitüdruk, kes liigub omas kaoses – ja tema kaos on see korrapärane maa ja ilm, kus sugri elab. Pisike trikster ei allu muule kui ainult talle teadaolevatele käsklustele. Teda ei lavasta, tema ei püsi paigal. Tema kõnnib seal, kuhu viib tema tee. Ja kui ei meeldi, siis nii jäänudki.