„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus…
Juba esimese vaatuse järel kerkis mu pähe sõnastus, mis säilis ka läbi teise vaatuse. „Three Kingdoms“ on midagi sellist, mille teeks David Lynch ja Quentin Tarantino, kui nad lavastaks „Vernanda“. Psühhedeelne absurd, süsimust huumor, ämbritega seksi ja vägivalda, aga lisaks väikesed inimesed kinni omaenda väikeses maailmas, võimetuna murdma välja ängistavast ringist. Mõnes mõttes on saalis toolidel istuvad inimesed nagu õnnetu inglise detektiiv Stone, kellele karjutakse näkku „Noh, kuidas meeldib?!“ ja kes pobiseb ehmunult „Jajah, täitsa nii…“
Ühest küljest võiks küsida: miks siis nii, et… Habetunud, liibuvas kleidis Risto Kübar, kes meenutab põhjalangenud Aphex Twini. Sitta seinale määriv Rasmus Kaljujärv. Suupistetega alandatud Mirtel Pohla. Sõna otseses mõttes põhuteatrit esindav Tambet Tuisk. Näiteks. Teisest küljest võiks küsida: miks mitte? Umbes nagu anekdoodis, kus mehelt küsitakse, et miks ta enda kubet telliskiviga taob ja mees vastab, et „tead, kui hea on, kui valu üle läheb“. Kui parafraseerida vaest inglast peedistavaid eestlasi, võiks küsida: „Mis tunne on siis teatrisse tulla?“ Õiget vastust ilmselt pole, seda ei maksa karta. Peaasi, et tulid asja pärast. Sest asja saab.
Ahjaa, minu arust võiks nüüd küll juba öelda, et Risto Kübara näol on Eesti teatris hetkel olemas see üliharuldane olend: totaalne näitleja. Sest Risto ei ole inimene, Risto on näitleja. Ta näib olevat teatriruumis ka väljaspool lava, ta ei lahku teatrist kunagi. Ma ei kujuta ette, et ta võtab peale etendust grimmi maha, istub autosse ja sõidab kaubanduskeskusest läbi, et kodus veel hilist õhtusööki võtta. Ma arvan, et kui normaalsed inimesed lähevad tagauksest koju, jääb Risto lava taha liikumatult seisma ja tema hing hõljub akside vahel ringi kuni homse etenduseni. See lihtsalt ei ole normaalne, kui plastiline, manipuleeritav, 100-protsenti-siin-ja-praegu on see mees. Ma ei ole kindel, kui tervislik on nii jäägitu pühendumine teatrile, aga ma pole ka kindel, kas Ristot üldse huvitab lavaväline elu. Müts maha, tõsiselt.
#1 by margus on September 29, 2011 - 22:18
Nõustun igati Risto Kübara osas.
Loo enda osas mitte niipalju. Üle piiride läks, aga kohati niivõrd üle, et (mul) tekkis küsimus, kas lavastaja arvab, et (Eesti) vaataja muidu üldse aru ei saaks… Ning viimane, Eestis aset leidev vaatus, oli lihtsalt juba liiga tavapäraseks muutunud NO99 “poistebändi” jõu- ja ilunumber, kui ma päris halvasti välja öelda tahaksin. Teen liiga, aga ikkagi…
Lõppkokkuvõttes pani natuke õlgu kehitama. (Sama juhtus tegelikult ka Nüblingi “Mütter, Väter, Kinder”iga, ehk väga võimalik, et mulle lihtsalt käekiri ei istu.)
PS. pane kommentaaride subscribemine tööle, muidu läheb meelest ära ja järgnevale satun nädalaid hiljem ;)
#2 by Mario on September 29, 2011 - 22:29
OK, nüüd on subscribe to comments olemas.
Loo puhul usun kindlasti, et asi võib olla käekirjas. Ja pealegi, mina tartlasena (maa, hobune jne) olen NO-d vähe näinud, miska mul pole veel ilunumbritest üledoosi. :)
#3 by margus on September 30, 2011 - 08:39
Ma ilmselt teen “Three Kingdoms”ile liiga. Eriti kui kõrvutada seda Black Rideriga – saast, mis trumpab üle isegi Estonia “Nahkhiire”.
#4 by Mario on October 1, 2011 - 11:01
Ma ei ole “Black Riderit” näinud ja teen kõike enda võimuses, et seda mida vaadata – asi pole isegi konkreetse teose kvaliteedis. Asi on selles, et ta on muusikal. Arvestades seda, milline piin oli mulle viimastel aastatel kogetud üksik operett, ei hakka ma oma valuläve katsetama. Jäägu seda tüüpi kraam neile, kellele see meeldib.
#5 by Danzumees on October 1, 2011 - 23:19
Valus mulli purustada (see akside vahel hõljumine on väga ilus poeetiline miraaž!), aga lugedes tundus naljakalt irooniline, et ma just paar päeva tagasi nägin Ristot Solarises :)
#6 by Mario on October 2, 2011 - 00:11
Võib-olla ta mängis seal etüüdi “Risto Kübar Solarises”…
#7 by absoluutselt nõus on October 4, 2011 - 11:29
Võibolla tulebki seda etendust vaatama minna Risto pärast – et näha sellist eneseunustust… aga vaatamata Risto Kübara tõesti õrnale ja ilusale mängule oli etendus nagu niipaljude varasemate NO etenduste kordus.