Egokulturism

Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu.
Minu kõrval istunud hispaanlannad naersid koos eestlastega ja ei naernud siis, kui meie ei naernud. Ma peangi NO99 suurimaks saavutuseks seda, et minu arust on neil õnnestunud teha Eesti „asjast“ selline lavastus, mis näeb „asja“ väljaspoolt, nö. välismaalase pilguga. Nagu olekski Ojasoo ja Semper ja trupp oma teatrimajas ning vaataks tähelepanelikult, mis toimub majja ehitatud konstruktsioonis nimega Eestimaa. Sealsed toad on Eesti reaalsuse killud, mille absurdsus või kurbus põimuvad üheks, põimuvad selleks ilmeksimatuks sotsialistlikuks kaamoseks, mida teavad sõnatult kõik need, kes elasid Baltimaades, Poolas või Slovakkias – sõnaga, kargemas põhjablokis. Siin pole jugoslaavialikku teatraalsust ega rõõmsameelset kommunismi palmide all. Põhjamaine sovjett on sama morn kui hommikune taksojuht vihmases Nõukogude Tallinnas.
Eestis on toimunud murrang. Omaaegne kõiksus, igasse poori libisev reaalsus on muutunud butafooriaks ja kokkuklopsitud struktuuriks, mille kulisside taga asub ehtne maailm. Sovjetlik blokk on ümbritsetud liberaalkapitalistliku klaasi ja läikega, vana maja ühendab uue kaubanduskeskusega vaid sõnatult kõndiv inimlüli. Kontserdimaja klantssaalist astuvad luust ja lihast inimesed minevikku, tagasi puust ja vihast sovjettideks. Ent juba see, et nad peavad tegema sammu tagasi, on edasiminek. Inimesed kahe reaalsuse vahel on samad, isegi noorim NO99 näitleja on sündinud Nõukogude Liidus, kuid Eesti on astunud sellest ajast nüüdseks pöördumatult välja. Tuttavaid hetki ja pilte nähes tabanud õõvastus ja äratundmistorkega segatud võõristus mõjuvad palsamina – see reaalsus teatrimaja sees ei ole enam meie reaalsus, see on minevik.
Kuid kuna pealkirjas on Liivi juba parafraseeritud, võiks kaasaegse kapitalismi vaimus öelda, et tuleviku tellimiseks peab ostma ka mineviku. Klantsajastu täieliseks mõistmiseks peab astuma mõttes sammu tagasi, kommunaalkorterite ja rosoljekausside maailma. Peaasi, et seda tehakse tagasivaatavalt, ohutust kaugusest, mitte nostalgialõhnaliselt nagu taastatud kolhoosipidudel.
NO99 lavastuse vahest suurimaks teeneks võiks aga pidada hoopis seda, et ta pöörab lõpuks pilgu Eesti laele. Jah, see lagi on must, ent kui Liivi ajal oli see nõge ja prussakaid täis käegakatsutav barjäär, siis tänaseks on märgata, et lagi on mustast riidest. See on loor, iseendale peale tõmmatud surilina. Ja see on eemaldatav. Kui igaüks riide kord ära tõmbab ja vaatab lõpuks sinist taevast, läheb ka müütiline Eesti ühiselt läbi raskuste tähtede poole. Seniks takerdub ta ikka ja jälle dekoratsioonidesse.