Egokulturism

Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt.
Küll võib olla kole, kui sa oled päratu kuulus ja rikas, vähemalt kirjanike võrdluses. Sul pole küll Nobeli preemiat väärt taiest, eks ole, kuid see-eest kiljuvad austajannad su nime. Ei saa rahulikult naisestki lahutada, kui kohe on fotograafid platsis. Aga Paul Sheldon tunneb end haledalt. Mis kuulsus see on, kui sinu kirjanduslikuks ausambaks on Vaga Jenovena alias Misery Chastain? See õnnetu, lopsaka juuksepahmaka ja isepäise meelelaadiga Metsik Roos, kelle pisaraterohked seiklused on toonud sulle sadu tuhandeid fänne ja dollareid. Kas poleks parem olla väärikas belletrist, kelle šedöövrit teavad ainult jumaldavad kriitikud? Sheldoni elu on raske, ajab kohe jooma ja küüniliselt omaenda tegelast rappima, isegi kui vaid sõprade ringis.
Tõsi, hilisem Sheldon oleks valmis teinekord olema kuulus kasvõi kõige lamedama seebijutu tõttu, kui see vaid leevendaks närivat valu ja tuikavaid jäsemeid. Kes iganes ütles, et kuulsus ei võta tükki küljest, pole kohtunud Fänniga Number Üks. Annie Wilkes armastab raamatuid üle kõige. Eriti siis, kui nende peategelaseks on Jeesus või Misery Chastain. Ja mitte tingimata selles järjekorras. Kui Paul Sheldon suhtub Miserysse nagu lipakasse, keda lameda hõlptulu nimel kuhugi odavasse seiklusesse saata, siis Annie Wilkesi jaoks on Misery peaaegu nagu Jeesus. Tema puudutus ravib, teda kiusatakse taga ja ometi jagab ta inglisilmset armastust kõigist õudustest hoolimata. Kui Annie Wilkes ainult teaks, et sarnaselt Jeesusele on ka Misery elutee üürike ja Jumalal on tema jaoks teised plaanid.
Ja kui Paul Sheldon ainult teaks, et kirjanduses ei pruugi Jumalaks olla kirjanik, vaid lugeja. „Sina ei pea mitte oma tegelast tapma,“ sosistab kellegi hääl piinatud Sheldoni mõtetes. See ei ole sinu tegelane, Sheldon. Ükski menukirjanik ei saa loota, et lugejal pole tema üle võimu. Mida teha aga siis, kui lugejast on saanud Lugeja ja Sheldon pole isegi enam Nimetaja? Wilkesi majapidamises on see murd lahendatud imelihtsalt – Lugeja ja Nimetaja on üks (ja sama isik). Lugeja ütleb kirjanikule, et lugu läheb edasi. Ent kõigest hoolimata jääb piinatud loojale üks trump, mida kiusaja ei saa kunagi kätte: lugeja lükkab loo uuesti käima, kuid keegi peale kirjaniku ei tea, kuidas see edasi läheb. Ja Sheldon avastab rõõmuseguse ehmatusega, et mõnikord ei pruugi isegi kirjanik seda teada. Sheldoni jaoks avaneb trükipaberis auk võlumaailma, milles toimuvat ta kontrollib vaid osaliselt. Ja mitte miski, isegi veri ja pisarad, ei suuda tõugata võlumaailma soovitud suunas.
Sheldoni allakäigutrepp algab šampuse ja kibeda sarkasmiga, lõpeb aga valgustuse ja magusvalusa ekstaasiga. Kirjanik-looja avastab, et enda päästmiseks tuleb loobuda kõigist katsetest loomingut kontrollida. Kõige parem raamat sünnib kogu selle higi ja kuse keskel, Wilkesi-Prokrustese sängis, lootust kaotades. Ainult siis, kui kirjanik annab kõigele järele, lööb käega ja lepib saatusega; ainult siis, kui tegelased võtavad võimust nii Lugeja kui Kirjaniku üle, saab sündida kõige parem raamat. Vähemalt Sheldoni maailmas. Sest asi pole ju kuulsuses, rahas ega austajates. Asi on selles, et Sheldon ei saa olla kirjutamata. Isegi relvaga silmitsi seistes. Isegi suurimates valudes, mida ta on eales tundnud. Wilkesi andunud pilk, kui ta jälgib ekstaasi sattunud kirjanikku loomepalangus, ütleb rohkem kui tuhat üks sõna.
„Misery“ on lugu lugudest, Šeherezadist ja julmast publikust. Ei tasu unustada, et pole lugejat ilma kirjanikuta ja pole jutustajat ilma jututa. Alguses oli Sõna, lõpuks selle Lugeja.