Teater on üks masina värk („Kes suudaks asendada inimest“, NO99)


Kuidagi veider on taaskohtuda näitlejatega, kes on robotid. Eks uudsuse võlu kadumine osaliselt muidugi ka lahjendas olukorda, kus NO99 laval möllasid näitlejad, kelle jalgadeks on Boschi* trellpuurid ja nägudeks kõlarid. Aga kõige enam röövis potentsi vahest see, et kui esimeses lavastuses põimus mingi heinalõhnane lüürika metalse masinhullusega, siis teises lavastuses näeme köögipoolt – nii otseses kui kaudses mõttes. Roboteid grimeeritakse (st. neile kruvitakse kostüüm selga), robotid loevad tekstiraamatut (st. suhtlevad avalikult oma kontrollsüsteemiga), robotid keedavad muna. Viimane pole küll metafoor, munad tõesti keevad, aga vajadusel saab siit tõmmata paralleeli Homayun Ghanizadeh’ „Antigonega“, kus muna sümboliseerib elu/hinge.
Korraks on kuidagi kahju, et see masinlik Teine astub paar sammu Masahiro Mori kõveral valele poole: ei ole päris uncanny valley – ratastel kõlar ei meenuta kusagilt otsast inimest –, aga auras on mingi tajutav muutus.
Ent seejärel saan uuesti konksu taha ja sulandun lavas toimuvasse. Kui täisvalgus lööb näkku ja robotid hakkavad ilma mingi antropomorfse pehmenduseta – kuid ometi kuidagi ähvardavalt – publiku poole liikuma, jõuab mulle kohale, mida nad meenutavad. Nad on putukad. Sama ebainimlikult lamedad ja ülipeente juhtmetest jäsemetega, sama nurgelised ja katkendliku liikumisega, sama sirisevad-ragisevad-kurisevad. Mehhaanilised putukad, mille kaklus Taavet Janseniga sümboliseerib näiteks sipelgate pimedat otsustavust. Nad ei oska alla anda, sest neil puudub see programmijupp. Ainus võimalus neid alistada on ristata liikumistrajektoorid ja lasta neil puntrasse põimuda. See on idamaistest võitluskunstidest tuttav idee: kasuta ära vastase liikumisjõudu, astu eest ja lükka abivalmilt takka. Praegu on see veel hea trikk, millega masinputukad maha suruda. „Matrixist“ oleme kaugel – selline lahingukoreograafia on aeglane ja kohmakas. Annaks nullid ja ühed, et see ka jääb nii. Ma olen kaugel ludiitlusest, kuid eelistan olukordi, kus Taaveti võitlus Koljatitega lõpeb alati esimese võiduga.

* On inimesi, kes rebiks siit maitseka killu teemal „Hieronymus Boschi koledused vs robotlik düstoopia“…

  1. #1 by jüri on February 17, 2012 - 02:50

    tahan täiesti teemaväliselt öelda, et idamaistest võitluskunstidest tuttav idee kahjuks ainult idee tasandil eksisteeribki.
    kahju, ilus idee on.

  2. #2 by Mario on February 17, 2012 - 12:42

    Jüri, no vähemalt ma siis naudin ideed. Mõned asjad ongi liiga ilusad, et olla tõsi.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar