Egokulturism

Homayun Ghanizadeh (minu poolt nähtud) lavastused jätkavad üsna selget joont – varjamatut kriitikat oma kodumaa aadressil. Hullunud Caligula, diktaatorlik Kreon ja nüüd kusehaisune ja haiglane Egon. Iraanlase iroonia võlu peitub minu jaoks selles, et tema torked ei ole nii töntsid ega igavalt läbiloetavad kui võiks poliitilise teatri puhul eeldada. Ghanizadeh pilkab oma valitsejaid ja kaasmaalasi läbi mõistujuttude, pealtnäha vanade lugude omanäolise tõlgenduse.
Caligula vaenas oma kopitanud riiki õelate filosoofiliste küsimustega, mille küsimise ta oli ise ära keelanud. Keisri hullus seisnes aga peamiselt tema julmas erandlikkuses osutada sellele, mis riigis valesti – iga teine suri taoliste märkuste eest. Kreon sulges kodumaal lendavate kärbeste ja roisuleha ees silmad ning oli nõus tapma maha iga viimase kui sugulase, kui see rikub seadust. Nüüdse lavastuse kuningas on allakäigutrepil veel ühe astme võrra madalamal. Peaaegu et seniilne ja selgelt põdur kuningas ei eristu pehkinud riigis siplevast massist kuigivõrd, tema autoriteeti tagab vaid seadus.
Ei oskagi öelda, kas arengu taga on Ghanizadeh’ üha süvenev pettumus. Caligula näikse süüdistavat pigem oma positsioonidele kivistunud ahnet eliiti ja orjalikult kaasahiilivat intelligentsi, Kreoni põikpäisus osutab juba kirjapandud seaduste pimedale järgimisele kasvõi laipade arvelt. Nelinurgas totrate paragrahvide järgi mõttetus mustris tatsav kuningas jätab endast maha vaid kuseleha. Poeet-Caligula ei vajanudki krooni, Kreonil oli kõvakübar, Egonil pole muud kui kapuuts. Ahjaa, ja alamatest ainsana eristav tunnus – tema käed pole seotud. Ainult tema saab jagada hellusi või hoope, ent seda teeb ta paragrahvi järgi. Kes kirjutas paragrahvid? Mingi abstraktne autoriteet. Keegi teine, mitte tema. Mis saab tema parata, kui paragrahv 19.27.4 ei luba emmata oma naist, aga paragrahv 13.3.8 võimaldab silitada armukest? Juriidiliselt on kõik korrektne.
Amorfseks massiks moondunud narr kiidab takka. Korrutab nagu papagoi, tõmbleb, pobiseb ainult temale läbi neljanda seina nähtavatest asjadest, naerab üksinda, lobiseb kuulujutte. Narr nagu narr ikka, ainult et rohkem meedia kui meelelahutaja funktsioonis. Kui neil kahel üldse mingit vahet on.
Ahistav nelinurk, mis sunnib elanikke kõndima kindlate mustrite järgi, osutub palju abstraktsemaks kui kuningas seda lubab. Ikka ja jälle tuleb ette eksimusi, ikka ja jälle jääb keegi jäsemest ilma. Illusoorne täiuslikkus või kord või fassaad on Ghanizadeh lemmikteema. Arst ei oska tegelikult arstida, kuningas ei mõista valitseda, siivas abielu on kattevarjuks lihtlabasele hooramisele. Ainult paragrahv on ehtne ja arusaamatu. Seda tuleb järgida ka siis, kui sellel pole mingit mõtet – võib-olla pole kunagi olnud. Eriti kurioosne on see, et Ghanizadeh tegelased ei paku lunastavaid lahendusi. Üheski tema lavastuses pole lubatud seaduste järgimise eest tasu või paradiisi. Kord on kord ja rohkem polegi midagi. Aga miks kord, kellele ja mille nimel – seda ei tea isegi korrakaitsjad. Ilmselt on siis Ghanizadeh Iraan nii absurdne, niivõrd kafkaliku bürokraatia – täiuslikult umbse ja kinnise ringmängu – kehastuseks.
Iidne matemaatiline mõistatus ringi kvadratuur, ringmängu täpne mahutamine nelinurka, osutub ka seekord võimatuks. Võib-olla tasuks siis üha meeleheitlikuma ringmängu asemel tulla nelinurgast välja.