Ilmaennustus Afganistanis: soe ja päikseline


Ametliku hariduskäigu järgi olen ma kraadiga (BA) suhtekorraldaja. See, et ma tegelikult alustasin õpinguid inglise keeles ja olen ka nüüd magistratuuri naastes tegelenud pressiteadete asemel kirjandusteooriaga, on juba omaette teema – tehniliselt olen saanud väljaõppe avalike suhete ja teabe korraldamises. Seepärast tunnen moraalset õigust võtta sõna teemal, mis on mulle südamelähedane: sõja õhutamine ja -kajastus. Viimasel ajal on USA-s plahvatanud meediapomm, kus suhteliselt kõrgetasemeline mees (st. mitte reasõdur, vaid kolonelleitnant) Daniel L. Davis on paljastanud oma artikli ja aruande kaudu paljude Afganistanis teenivate USA kodanike suhtumise sellesse sõtta ning – veelgi enam – lokkava dihhotoomia kohapealse tegelikkuse ja USA armee optimistlike teadete* vahel.

Siit küsimus: kas armeel on õigus valetada sõja edukuse huvides punktist A punkti B? Sest asi ei ole selles, et juhtkond ilustaks ja lihviks mingeid nüansse, asi on selles, et USA armee on süstemaatiliselt varjanud katastroofilist olukorda nii kodumaal paiknevate poliitikute kui rahva eest. Reasõdurid ja alamohvitserid ning isegi kõrgemad ohvitserid on hästi teadlikud sellest, et väljaspool kindlustatud baasi müüri valitseb ainult ja ainult Taliban. Kohapeal peakorterisse sõnumeid saatev „pressispetsialist“ aga kirjutab kokku uudiseid, mida peakorter tahab kuulda, nagu ütleb kolonelleitnant Davis. Rahvas ja nende esindajad kuulevad vaid seda, mida armee juhtkond tahab neile öelda. See muudab rindeteated otseselt uudisväärtuseta propagandaks, mille ainsaks eesmärgiks on mõjutada otsuste langetajaid, ergo kallutada avalikkuse ja seadusandjate arvamust „kujundatud“ seisukohtade poole. Nagu räägib Davis, ei kõhkle armee teesklemast „korraldatud“ eksperimente [ehk täpse stsenaariumiga „improviseeritud“ katseid], et veenda USA-d näiteks 18 miljardi dollari kulutamises juba eos kahtlase plaani realiseerimiseks. Samuti on armee valmis kulutama sadu miljoneid dollareid selleks, et panna kirja mõne karjääriohvitseri jaoks vajalikke linnukesi – „ehitasime Khosti piirkonda kohaliku elu elavdamiseks ja turvalisuseks maanteid“ (mis on nüüdseks Talibani poolt nii kinni mineeritud, et armee ei sõida neil enam isegi nn. miinikindlate soomukitega).

Kust läheb piir „kontrollitud“ teabe ja kahjuliku vale vahel? Minu arvates sealt, kus otsuste langetajatele (kõrgeimale armeejuhtkonnale või rahvaesindajate kogule või presidendile) mõeldud rindeteade on koostajate teada ekslik. See tähendab, kus rindeteate koostaja valetab teadlikult selleks, et mõjutada informatsiooni põhjal otsust langetavat isikut. Kui sõdurid räägivad, et sõjaväebaasi müüri taga olevast külast saadetakse öösiti nende pihta rakette ja ametlik info räägib, et see küla on valitsusmeelne ning maha rahustatud, on tegemist valega. Kui sõdurid räägivad, et sõda ei lähe hästi, kuid ametlik info rõhutab positiivseid uudiseid, on tegemist siiski veel „kontrollitud“ teabega. Võib-olla ma olen lugenud liiga palju Sun Tzud ja Niccolò Macchiavellit, kuid ma saan aru, miks sõjaline info ei pea olema 100 protsenti tegelikkusele vastav. Hoolimata väga tugevast poolehoiust Wikileaksi vastu leian ma, et teatud info avaldamine võib tõepoolest tuua kaasa surma. Vägede positsiooni või senise tegevuse kirjeldamine on väga kasulikuks infoks kõigile, kes soovivad ennetada nende järgmist käiku või plaanida rünnakut. Niisiis luban ma rindeteate puhul teatud „mööndusi“, kõlagu see lause nii võikalt kui tahes.

Aga praegu eksisteerib olukord, kus süstemaatilise, aastatepikkuse valetamise järel on kulutatud heauskselt sadu miljardeid dollareid, hukkunud sadu tuhandeid inimesi ja – hea küll, peatame siinkohal see voo kinni ning mängime „Saatana advokaati“. Oletame, et selline valetamine on vajalik igas sõjas; et Teist maailmasõda poleks liitlased võitnud ilma rangelt kontrollitud avaliku infota; et Vietnami sõjas oli kommunismi tõkestamiseks hädavajalik mitte võimaldada rahval näha tegelikku pilti sõjast; et „Reamees Ryani päästmine“ on patriotismile kahjulikum kui „Rambo“. Oletame, et sõjapidamise kui sellise jaoks tuleb igat infokildu rangelt filtreerida. Kui muidugi ei minda selliste šveijkilike lauslollusteni nagu Austria-Ungari tsensuurini („Eks Ermhilde on nüüd …….. ja tema maised ……. on maha maetud. Aga vana Franz ütles, et keiser on ……. ja kui siis …. ta ära viis, karjus veel, et ……. on …….“). Oletame, et mõistlik info „läbivaatus“ on sõja puhul elementaarne.

Hea küll, aga see ei vabasta USA armeed kõige rängemast süüdistusest: armee on süstemaatiliselt varjanud USA rahva ja nende esindajate eest, et Afganistani sõda ei ole liikumas paremuse suunas, et see isegi mitte ei ole edenemas – sõda on ammu kaotatud, selle võitmiseks pole mingit võimalustki ja nn. liitlased on ammu pöördumatult vaenlase poolel. Ma arvan, et elukutselisi sõjaväelasi nagu Davist solvabki ennekõike see, et inimeste elusid ja maksumaksja raha kulutatakse ennenägematus koguses ammu kadunud eesmärgi nimel.

Kindlasti on solvav see, et USA peab võtma vastu Nõukogude Liidu õppetunni ja lahkuma Afganistanist käegakatsutava võiduta. Ent elukutseline sõjaväelane peab teadma, millised lahingud on võidetavad ning millised mitte. Üks asi on Pyrrhose võit, teine puhtalt uhkuse või poliitilise kasu nimel peetav ette kaotatud lahing. Ja kui kogu sõda koosneb peamiselt kaotatud lahingutest, kaob sõjapidamisel igasugune strateegiline mõte (ma ei hakka siinkohal puudutamagi moraalset, eetilist või inimlikku mõtet – see on eraldi teema). Ja lõpuks: kui kogu selle mõttetu, kaotatud sõja puhul edastatakse kodustele optimistlikku valet, on tegemist rumalaima kuriteoga, sest ühel hetkel saab raha või kannatus otsa ning siis tuleb vale kolinal välja.

Sun Tzu on öelnud umbes nii: „Kui tunned end ja vaenlast, ei pea kartma isegi saja lahingu tulemust. Kui tunned end, kuid mitte vaenlast, saad iga võidu kohta ühe kaotuse. Kui ei tunne end ega vaenlast, kaotad igas lahingus.“ Praegu ei tunne USA „tänu“ oma armeele ei Afganistani tegelikkust ega vaenlast. Samal viisil jätkamine toob ainult kaotusi, olgu uudised rindelt nii rõõmsameelsed kui tahes.

* Igaks juhuks ja segaduste vältimiseks rõhutan siinkohal veel, et ma räägin sissekandes ainult rindeteadetest, mitte progressist sotsiaalses, inimõiguslikus vms vallas.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar