Kes endale auku kaevab, see ise on („Karjäär“, Vanemuine)


Ükskõik kui ükskõikselt inimene edasi tormab, ikka läbi tähtede raskuste poole pürgib, alati on kusagil kellegi tüütu hääleke, mis ütleb: „Inimesele on vaja õhku ja armastust“.
Muidugi võiks öelda, et see kõik on elementaarne. Õhk on elementaarne, armastus on elementaarne. Aga miks peab siis aeg-ajalt seda meelde tuletama? Miks tulevad õhk ja armastus meelde alles siis, kui neid enam pole?
Vahel näib, et elu jookseb – mitte minul, vaid kultuuriruumil – tsükliliselt kotti. Jookseb sisse ja kotisuu tõmmatakse kinni. Kõigepealt saab otsa armastus, siis õhk. Ühiskond rabeleb natuke aega tummalt ja jääb seejärel tardunult lebama. Sel hetkel on vaja, et keegi – keegi, kes märkab teisi enda ümber, keegi, kes hoolib, keegi, kes näeb silmapiirini –, tooks õhku ja armastust. Need on inimesed, kes hoolivad ka siis, kui enam ei jõua hoolida, kes tunnevad kõigepealt südamevalu ning alles siis janu ja nälga. Maslow põhivajaduste püramiidil tipu poole kõndides on vaja, et enne eneseteostust oleks kõht täis ja süda soe, kuid vahel näib, et need alumised astmed unustatakse paljude poolt ära; et tormatakse ummisjalu kõrgustesse heleda kere ja üksildase südamega. Tippu jõudes tuigutakse väsimusest, näljast ja igatsusest, otsitakse paaniliselt tuge ja toitu. Uku Uusberg on seni nähtud lavastuste põhjal olnud alati see mees, kes istub juba püramiidi tipus, võtab sind nähes välja praeliha ja piimapudeli, paneb sooja teki ümber, silitab pead ja – alles siis, kui sa oled saanud oma alumised astmed lõpuks kätte – küsib hellalt: kuhu sa, kullake, tormad? Kõik see, mida sa praegu siin sisse ahmisid, oli all ju olemas. Oleks sa hetkeks peatunud, ei hakkaks sa pensionieas nooruspõlve või keskea kriisitormides lapsepõlve taga otsima. Kuid Uku tugevuseks on ennekõike see, et tema arust pole kunagi hilja. Mitte kunagi pole elus hilja maraton pooleli jätta ja rajalt maha tulla. Mida kauem jooksed, seda raskemini see otsus tuleb, kuid seda suuremaks läheb ka jätkamise hind.
Põhivajadused. Nii paljud asjad taanduvad lihtsatele asjadele, see intellektuaale vihale ajabki. Ega see pole patt, et romaani saab võtta kokku ühe lausega – see on voorus. Samamoodi koosnebki elu lihtsatest asjadest, aga see pole halb. See ta elatavaks teebki. Mõni ühiskondlik konstruktsioon võib olla ülikeerukas, hirmuäratav ja kolossaalne, ent kui sa tead, et selle taga on lihtne vajadus elada, pole selle väljaütlemine patt. Ja need, kes selliseid asju välja ütlevad – et me vajame õhku ja armastust –, peavad leppima sellega, et neid rünnatakse. Mõni ei taha kuulda, et õhk on eluliselt vajalik, et armastus on eluliselt vajalik, kaitsereaktsioon sunnib küünikut haukuma ja urisema. Las hauguvad, õpetaja läheb edasi.
Aga Aivar Tomminga mängitud vana professor Liiv on ka Ukule endale hoiatavaks-julgustavaks eeskujuks. Mis juhtub siis, kui sa oled terve elu hoolinud kõiksusest, hoolinud teistest? Kui sa tead, et absoluutne õiglus ongi pimestav päike, ideaal, kuid sellest hoolimata pead eluliselt tähtsaks püüdlust selle poole, kasvõi pilku kraadi võrra kõrvale pöörates, et mitte läbi põleda. Mis juhtub siis, kui see püüdlus sind siiski läbi kõrvetab? Kui põled ja põled kirgliku leegiga, võib läbi põleda. Kord lõpeb taht ja siis tahtejõud ning seejärel kustud juba pimedasse vihkamisse, kibestumusse. Istud küüniku kombel tünnis – või maasse kaevatud augus – ja haugud inimeste peale. Kui kogu aeg teisi õpetada, kogu aeg teistele tarkust jagada, ei pruugi endale jääda midagi. Kes õpetaks õpetajat?
Õnneks tundub, et Liival/Ukul on see vastus olemas. Neil on See, kes õpetab õpetajate õpetajaid; algpõhjus, esimene liigutaja: See, kes liigutas esimesena teisi inimesi ja pani neid mõtlema.
Kõrvalepõikena: Tommingas on sedasama algpõhjuse-juttu juba kord rääkinud teise tegelasena, eetikaprofessorina Stoppardi „Hüppajates“…
Minu jaoks ühendab nii näiteks renessaansiajastu (jah, vaieldav mõiste, tean) kunstnikke kui kubiste ihalus geomeetria, algelementide järele. Kui vaatad pilvepiirilt alla, siis on tõesti geomeetria. Hiiglasliku kera peal on ruudud ja kolmnurgad, enamik asju koosneb neist. Ent neid lihtsaid asju tuleb tempida tervikuga – kui sa vaatad ainult seda, et kuusk koosneb kolmnurkadest, läheb midagi kaduma. Midagi olulist, kasvõi kuuse lõhn koidikukasteses metsas. Uku Uusberg rõhutab ikka ja jälle vajadust terviku järele ning seepärast tundubki mulle, et ta on jõudnud mitu sammu kaugemale vajalikust esmasest tõdemusest: et me vajame algelemente. Uku on juba ammu seal, kus ta näeb kolmnurki ja samas tunneb kuuse lõhna.
Mõnikord on nii, et lähed õhtul magama ja tead, et hommik tuleb teisiti. Mingi krõks on käinud, mingi vedru on pingesse keeratud, mingi energia üles kruvitud. Mõnikord teeb seda vastloetud raamat, mõnikord nähtud film, mõnikord naasmine loodusest – ja mõnikord teatrietendus. Mõnikord on tunne, et tükk sai otsa ja elu sai armastust täis, sellist hoomamatut armastust reaalsuse ning kõiksuse vastu. Mõnikord tuleb kusagilt energia, mis annab hoogu teha teistele midagi head.
Inimesed jagunevad loojateks ja hävitajateks. Loojad on need, kellele on tähtis anda siia maailma midagi juurde, midagi head. Anda mingi kübeke, mis teeb olemise kerguse talutavamaks kõigile, nii inimesele kui loomale kui kivile. Kellele on tähtis aidata ka siis, kui pole kedagi, kes seda näeks.
Teatrit saab teha mitut moodi. Mulle meeldib aga see, kui seda tehakse südamega, olgu väljendusstiil milline tahes. Ja kuna teater on kaduv, pöördumatu kunst, mille liiv jookseb kõiksusliku ükskõiksusega alati liiga kiirelt lõpuni, olen tänulik selle eest, et ma elan samal ajal kui Uku ja saan näha tema mõtteid.
Kindlasti peab siinkohal märkima, et mul on ka trupi üle tohutu heameel: ma pole tükk aega olnud teatris nii kohal, kuigi mäng käib läbi kõigi nelja seina ja metatasandi. Ja minu jaoks on see ansambel nii ühtlane ja terviklik, et ma tahaks mainida ära vaid seda, kui hästi sobib Robert Annusele Pierrot ja Arlekiini hübriid, see kaose algelement, see liblikas, kelle tiivaripsutus elu ja surma, pisara ja naeruga põimib tüki nähtamatu niidiga kokku.
Igal juhul on tee selge – taoistlikus mõttes. Tee seda, mida teed, tee endale ja teistele. Peaasi, et pea ja süda käiks ühte sammu, et valitseks tasakaal, kus tarduva täiuse vältimiseks oleks alati üks kübeke kaost. Täius on surm, surm on täius; köie otsa pole mõtet minna kõlkuma enne, kui täius on saavutatud. Küll siis on aega kõiksuses puhata.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar