Nagu Eero Epneri artiklitega ikka, kipun ma enamike asjadega nõustuma. Lihtsalt osade inimestega on nii, et tunned tema mõtetes ära tugevaid sarnasusi. Aga, aga… Natuke võiks neid täiendada ja vastu vaielda ka.
Alustame algusest – olen sada protsenti nõus, et tehniline töötaja teatris on osa sellest kunstiprotsessist. Eriti õilis on pilt siis, kui seesama inimene on kursis ka teatri, ütleme, teoreetilise ja koguni metatasandi maailmaga. Mitte et peaks olema, grimmi saab teha ka ilma, aga lihtsalt ilusam on see pilt. Umbes samamoodi nagu siis, kui – ümberpöördult – saapavabriku direktor teab ise ka midagi saabastest, mitte ainult töötaja motiveerimisest karamellkommidega või rusumisest SWOT-analüüsiga. Ent ma siinkohal peaks meeles ühe väga hea sõbra ja näitleja meenutust, et lõpuks on laval ikkagi elukutseline näitleja. Mitte rekvisiitor või lavamees. Nemad käivad sealt ka läbi, on sageli sõna otseses mõttes publiku ees, aga reeglina tuleb publik vaatama näitlejat. On tehtud katsetusi sellega, et publik näebki ainult lavamehi, rekvisiitoreid jne, kuid erandid kipuvad kinnitama reeglit. Mul pole küll arve käepärast, kuid ilmselt moodustavad üle maailma mängitud lavastustes suure osa publiku ees esinevatest artistidest ikkagi elukutselised (mitte tingimata koolitatud!) näitlejad. See kõik ei tähenda muud kui seda, et ilma näitlejateta pole ka teatrit, ütleb mu sõber. Isegi projektiteater, kus palgal vahest ainult tegevjuht ja raamatupidaja, on etenduste mängimiseks ikka mõni selline lepinguline näitleja. Lihtsalt teater eeldab näitlejat ja väga raske on öelda, et lavameestele kirjutatud näidendit esitavad lavamehed ei muutu niiviisi siiski näitlejateks. Anna näitlejale haamer kätte, saada ehitusele ja tulemuseks on ehitaja, sest ehitusplats eeldab selliseid.
Küll aga nõustun Eeroga, et mitmekülgne või teatriteadlik “tehniline” töötaja on teatrile õnnistuseks.
Samuti nõustun temaga selles, et üks ebaõnnestunud katsetus kaalub üles kümme keskpärast, laisalt, puhtalt palga pärast kokku klopsitud lavastust. Seesama lavameeste lavale saatmine võib olla hirmus põnev ja armas eksperiment, kuid samuti ka suur piin ja surm – ent igal juhul on tore proovida. Kadunud Tartu Teatrilaboris möllanud Andreas W-d ja kolleege jälgides nautisin just seda, kuidas prooviti, katsetati, tehti teistmoodi. Mõnikord lihtsalt selleks, et näha: kas selline asi töötab. Tihti tuli välja, et ei. Aga loomingulises valdkonnas paraku peab katsetama, mitte juba eos välistama. Maja ehitades pole vast vaja eksperimenteerida sellega, et “mis siis, kui naelu üldse ei löögi”, teatris on erinevate teede valimine hädavajalik. Robert Frosti kuulus luuletus jääb igavesti leinama võimalust proovida seni kõndimata teed. Annaks […], et teater seda siiski prooviks.
***
Kindlasti nõustun Eeroga selles osas, et juhtum, kus heliinseneri tahtmatult(?) mõnitati, on kehv. Teatrist võib rääkida ka heliinseneri kuuldes ja – vastupidi – näitlejad võivad rääkida ka millestki muust kui teatrist. Isiklikult näen, et lõpuks räägivad nad teatrist kasvõi ainult seepärast, et see moodustab väga suure osa nende elust. See alatine skisofreenia – “Ma ei tohi kogu aeg teatrist rääkida / Mul on vaja kuhugi valada see pinge ja need mõtted” – on tegelikult tobe. Arstid räägivad seltskonda sattudes tõenäoliselt ka oma tööst, investorid samuti. See, kas teistel on seda huvitav kuulata või mitte, võiks jääda kuulajate otsustada. Kui jutt ei huvita, kõnnid minema, kui huvitab, kuulad heameelega. Pole mõtet selle peale kohe teravmeelitseda, et “oh, me ei saa ju siin kümnekesi teatrist rääkida, kui seltskonnas on üks mittenäitleja. Mida teab tema teatriteooriast, näidenditest, kuulsatest viimase aja lavastustest või tuntud teatritegelastest? Vahest räägime õllealustest?” Usun, et “salapärane” heliinsener on oma õpingute käigus lugenud nii mõndagi näidendit või uurinud nii mitutki teatriteooriat. Tema maailm ei piirdu erinevate kaabliotsikute või hertsidega. Ja, nagu ütlesin, kehtib kõik see ka vastupidi – näitleja võib teada/tunda palju muudki peale teatri. On neid, kes on õppinud enne teatrisse minekut muid ameteid, on neid, kes käivad praegu teatri kõrvalt magistratuuris (ja ei õpi sugugi teatriteadust). Mõni näitleja võib olla autonduses pädevam kui kohaliku esinduse müügimees. Äkki aitab eelarvamustest?
***
Eeroga on väga raske täielikult nõustuda ikka seal, kus teistegi inimestega: süvafilosoofilistes küsimustes. Universaalsed põhiväärtused – on neid või mitte? Eero ütleb, et pole. Nii mõnigi tuntud filosoof kinnitab seda. Teised ütlevad, et on. Nii mõnigi tuntud filosoof kinnitab ka seda. Aastatuhandeid pole jõutud selgusele, kummal on õigus. Minu sisetunde jaoks polegi vaja selgust. Kahte kasti lahterdamine mõjub inimloomusele halvasti, “on olemas/ ei ole olemas” on mõlemad dogmaatilised ja seega juba eos minu jaoks vastuvõetamatud. Pole mina veel näinud dogmat, mis kehtiks minu sisetunde jaoks minevikus, olevikus ja tulevikus, nii siin planeedil kui multiversumis. Las olla need filosoofilised küsimused lahtised, on lihtsam mõelda. Eero, kindlasti ei saa minna mööda kumbagi teed, mida sa osutasid. Ultimatiivne künism ja lausnaiivne elevandiluust tornike on mõlemad lollakad valikud. Ehk siis: süvapostmodernism ja tempimata uussiirus on mõlemad minu jaoks räiged. Aga mina ei saa aru, miks peaks valima nende kahe heinakuhja vahel? Mõnusa relativismiga maitsestatud mõtisklus inimlikkuse, suhete või muu “pehmete” väärtuste teemadel on mulle sobivam. See ei ole patt, kui näidend/lavastus jõuab peale mõtisklust tulemusele, et elu mõtteks ongi klaas veini verandal või väikeste jalgade padin hommikul su voodi kõrval. Ega ka see, kui näidatakse, et roosa fassaadi taga on mädanenud inimsuhted ja roiskuv korruptsioon. Inimsuhted ongi suhtelised – postmodernism. Aga midagi peab siin olema, kui sa oled kord armunud või saanud lapse või seisnud kirstu kõrval, need tunded on liiga jõulised selleks, et neid pisendada neurokeemia või elektriimpulssideni – uussiirus. Paneme need kaks kokku ja ärme kakleme.
***
Eero, sa meenutad, et publik on tark, pole mõtet publikut alahinnata ja mõnitada. Ent ometi sa osutad, et suurtes Euroopa riikides peavad teatrid kütma “Fauste” ja “Hamleteid”, sest “need toovad vajaliku publiku”. Kuidas seda mõista? Kui sa nõuad uuendusi, katsetusi ja intelligentset teatrit, siis “Faustid” ja “Hamletid” – just nimelt mitmuses – osutaks justkui museaalsetele taiestele, mis meelitavad kohale maksva publiku, see tähendab, rahastaja. Kas nendele eksperimentidele? Selles mõttes, nagu ütleb Paavo Nõgene, et “karmi” draama tegemiseks on vaja muusikali? Või mõtled siiski seda, et Euroopa iserahastuvad teatrid peavad normaalse teatri tegemiseks panema lavale kopitanud, maalitud papi taustal ooperlikult nüri järjekindlusega etendatud arhivaale? Igal juhul, publik pole kindlasti loll – ma olen isegi selle osa ja mulle ei meeldi ennast lolliks pidada -, aga sinu ütluses kajab kuidagi taustal siiski mingi nördimus selle üle, et publik tuleb jonnakalt saali vaid vana, tuntud “teaatri” peale. Ilmselt see osaliselt ongi nii, ega “Vanemuise” põnevamad tükid (“Karjäär”, “Haldjakuninganna” jne) ei pungita publikust, seevastu “Sviiti” köetakse juba aastaid täismajale. Samas pole ju halb, kui repertuaariteatri portfoolios on korraga nii sügavalt abstraktne mõtlus kui värske tõlgendus “Hamletist”. Hea lavastaja suudab ka väsinud näidendis midagi säravat märgata. Tõsi, probleem tekib sellest, kui repertuaaris muud midagi polegi, kui teater ütleb igale katsetusele kindla “ei”, kui lavastajatel palutakse diskreetselt abstraktsust “vähe koomale tõmmata” – äkki ehmatab publiku ära -, kui vaevatud trupp teab juba ette: midagi uut ei tule ega saagi tulema. Ikka lavale reaalselt laualt jääteed jooma ja imeliku häälega rääkima.
***
Selle kõige eelneva läbivaks jooneks ja jätkuks on seesama viledaks kulunud, pea et väljakannatamatult tuttav tõdemus: teater nõuab imet. Nii publikule kui näitlejale kui lavastajale. Pole mõtet teha seda, mis imeni eales ei jõua. Pole mõtet minna lavale, kui ime jaoks on hinges kõik sissepääsud ammu suletud ja nende ees seisab tülpinud, küüniliselt irvitav turvamees. Ja kindlasti pole mõtet minna teatrisse, kui juba saaliukse taga on süda teatri peale täis. Teater on emotsionaalne kunst ja just see on tema tugevus ja nõrkus. Kui laval on näitleja, peab püss paukuma. Muidu pole lava muud kui lamedaks sahistatud laudpõrand.
