Teatris on sageli ja kaua olnud kombeks see, et laval toimuv on osake ümbritsevast reaalsusest – välismaailmast teatriseintega kapseldatud jätke, mis on selgelt ülejäänud elupuu küljes. Teinekord jääb mulje, et saalis toimuv on mingil ajahetkel eraldunud siinsest reaalsusest ja kasvanud kasvuhoonetingimustes omaette; määndunud ja väändunud mingiks „normaalse“ ehk normipärase mõistuse jaoks ebaloomulikuks keskkonnaks. „Lillede keele“ ruum ei ole siin ja praegu ega ka minevikus – see on kasvanud ja pungunud nagu intsestilembene, venna ja õe lapsi omavahel paaritav taim, mis parasiteerib iseennast. Iga manifestatsioon, tegelane, on osa sellest tervikust, ent ometi on see tervik eraldunud maailmast ja elab pahelist, salalikku, keelatud elu. See ruum on liiga läbipõimunud ja umbne, sealne vesi seisab ja mädaneb, uksed ei vii kuhugi mujale kui läbitungimatusse väädipadrikusse, kust sisemine reaalsus põrkab tagasi. Kui üks manifestatsioon lahkub lavalt, imbub ta elavatesse seintesse ja naaseb sealt siis hiljem jälle samasugusena, kuid siiski pisut muutununa. „Lillede keel“ on elusorganism, aga normaalsele inimesele sama eemaletõukav kui vakladest kubisev ja surmavalt haige loom. Selleks, et sellele loomale pai teha, peab mõtlema teistmoodi kui on normaalne. Viidates Taavi Eelmaale (vt. Draamafestival 2012 raamat), saabki suurt valu esitada vaid „esteetilise hüsteeriaga“. Ehk siis emakast põhjustatud esteetikaga? Lorcasarnet sünnitab lavale platsentalaadse terviku – meeldib? Või ei meeldi? Sünnib või ei sünni (süüa), vahepealset vist polegi.
„Lillede keeles“ rollijoonise jälgimine või loo lahkamine mõjub umbes nii, nagu varahommikul nähtud tohutu tehase kirjeldamine läbi selle, et koidikul paistis üks korstendest kaunimana kui teised või et heitvee väljalasketorustik kolmandal korrusel oleks võinud olla esteetilisemalt lahendatud. Ehk teiste sõnadega: minu arust on seda kogemust raske käsitleda harjumuspärase teatritööriistaga. „Lillede keel“ on terviklik hallutsinatsioon, pilguheit mingis täiesti teises kõiksuses sopistunud ja seal ebaterve loori all paljunenud hübriidorganismi igapäevaellu. See on küll esteetiline kogemus, aga Tšehhovi või Tammsaare lavalugudest semantiliselt sama kaugel kui tõukeratas roosist. Sama hästi võiks jälgida rollijoonist Duchampi urinaalis.
See kasvuhoone, see kilest häbememokkadega ürgallikas, kust sünnivad „Lillede keele“ nurjatud lapsed – see pole tomatite või kurkide jaoks. Siin kasvavad mehed, kes pole mehed ja naised, kes pole lilled. Tardunud naeratuste, pumatihaisu ja surnud silmade keskele sobib mädapaisetega luuletaja kui rusikas silmaauku. Elav roiskumine, elujõuline mädanemine saab esteetiliselt imekauni väljenduse kogu selles inimlikus traagikas, mis on Lorcasarneti üsast paiskunud. Vasaku käega tõstab luuletaja parnassile kannikesi, parema käega määrib neidsamu õisi juba oma mädaga. Kui Toulouse-Lautrec oleks saanud tulla praegu Eestisse ringreisile, oleks ma vedanud ta väevõimuga „Lillede keelt“ vaatama, see iiveldav segu vana Euroopa grimeeritud, puuderdatud, maalitud fassaadist ja selle taga roiskuvast eluskoest oleks tundunud talle ilmselt kodusena. Ajad muutuvad, aga multš ei kao. Kõik need kaunid õied, kes ilustavad Euroopa debütandiballe, võrsuvad samast sitast.
Draamafestivali raamatus on Paavo Piik kogunud kokku hukkamõistvad hinnangud „Lillede keelele“, aga mind need ei häiri. Kui keegi kirjutajatest ei taha tulla aia taha rotilaibast võrsuvat imelist roosi vaatama, siis lähen üksi. Selliseid kogemusi on minu elus vähe ja kuigi (v)ars on suhteliselt longa, on mu eluõis üürike. Mida rohkem lubatakse soppides sellisel jälkusel kasvada, seda mitmekesisem on aed. Erinevus rikastab.
Kuna ametlikult sai „Lillede keele“ lavaelu läbi, siis ei saa seda enam soovitada. Muidu, Facebooki-kõnepruugis: laiklaiklaik.
