Tekst on vastuseks Mihhail Lotmani poolt tema veebilehel avaldatud artiklile ja osundab kell 18:30, 17.11.2012 sisaldunud lausetele.
Sellele, miks inimene ei soovi mingile pöördumisele alla kirjutada, on võimatu vastu vaielda. Isikliku hääle andmine ja konkreetse arvamuse avaldamine mingis küsimuses on ja jääb demokraatlikus ühiskonnas ainult ja ainult selle inimese enda valikuks ja õiguseks. Seepärast ei näe ma põhjust arutleda Mihhail Lotmani keeldumise üle kirjutada alla Harta 12 nime kandvale pöördumisele.
Mind paneb pigem hämmelduma selle otsuse põhjendamine hr. Lotmani poolt tema veebilehel, sest nii kõrgelt haritud inimese kohta teeb ta pehmelt öeldes huvitavaid loogilisi hüppeid.
Alustame sellest, et hr. Lotman ütleb: “Mulle sümpatiseerib Silver Meikar […], kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).”. Millised probleemid on Eesti ühiskonnas pakilisemad kui riikliku õiguskorra aluseks oleva demokraatliku süsteemi väidetav ülikriitiline tõrge, millele Harta 12 autorid viitavad (“Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi”)? Kui Eesti põhiseadus ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas” ning Harta 12 autorite silmis on ohtu sattunud just see fundamentaalseim mehhanism – rahvas usaldab professionaalsetele poliitikutele mandaadi ja omab põhiseaduse järgi õigust selle saajaid kontrollida, mitte vastupidi – siis on probleem just nimelt kõige pakilisem. Pakilisem kui mõni välispoliitiline küsimus, pensioniküsimus, arstide streik vms, kuna see probleem tuleneb kogu Eesti riigi kui tervikliku süsteemi tõrkest ja on seega põhimõttelisem kui mõnel puhul sellest otsesest tulenevad probleemid. Minu jaoks on pehmelt öeldes huvitav see, et põhiseadusliku alustala eiramine pole hr. Lotmani arust pakiliseim probleem.
Teiseks kogu hr. Lotmani teksti üks huvitavamaid punkte, mida lihtsalt tuleb täispikkuses tsiteerida:
“Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse.
Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?”
Millest alustada? Võtame siis järjest. Kõigepealt teab hr. Lotman, et 12 autori seas on “nii mõnigi” hea propagandakoolituse ja -kogemusega. Imelikul kombel ei loetle ta üles nende nimesid, mistõttu põhjuseks võib olla a) soovimatus anda konkreetsele isikule alust end laimamises süüdistada või b) omapärane tagurpidi pööratud loogiline süllogism. Kui klassikaline süllogism ütleb: “Kõik propagandistid on inimesed -> Mõned inimesed on eestlased -> Mõned eestlased on propagandistid”, siis hr. Lotman justkui vihjaks: “Mõned Harta 12 autorid on propagandistid -> Harta 12 on propagandatrikk”. Kui mina olen kirjutanud alla Harta 12 tekstile, olen ma järelikult langenud propaganda ohvriks. Sama loogika järgi võiks öelda, et nii mõnigi Riigikogu endine või praegune liige on rikkunud kiirusepiiranguid, järelikult on Riigikogu liikmed liiklushuligaanid ja kõik selle institutsiooni dokumendid kannavad seda pitserit. Ehk teiste sõnadega ei saa me võtta tõsiselt ühtegi Riigikogu liiklusteemalist otsust, kuna mõni selle kogu liige on liiklushuligaan.
Edasi: Harta 12 neljandaks põhimõtteks on: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse. Sellest järeldab hr. Lotman, et Harta 12 autorid (ilmselt just eriti need eelpool mainitud propagandistid) tahavad lihtsamat ligipääsu Riigikogule. Eriti kuna hr. Lotmani retooriliste küsimuste kohaselt võib kogu pöördumise taga olla labane kättemaks valimiste kaotuse eest või soov lihtsustada uue partei teket. See, et pöördumise tagamõtteks võib olla kartellipoliitika vältimine või kaotamine, ei näi olevat usutav. Minu jaoks on pehmelt öeldes huvitav, et ühte suurparteisse (Res Publica) kuulunud hr. Lotman ei märka siin irooniat: ka Res Publica teket tervitati vanemate parteide poolt künismi ja umbusuga. Seda esiteks. Teiseks: millest see hirm uute parteide tekke ees? Kas Eesti suurparteid soovivad tõesti kindlameelselt takistada uute poliitiliste jõudude loomist? Kuidas see sobitub demokraatliku pluralismi põhimõttega? Ja isegi kui Harta 12 autorid ei osuta “Ühtse Eesti” kombel ühiskondlikele valupunktidele, vaid plaanivad luua uut parteid, peaks nagunii olema Eesti Vabariigis toimuvatel valimistel võimalik kandideerida ka ilma Reformierakonda, IRL-i, Sotsiaaldemokraatidesse või Keskerakonda kuulumata. Kas hr. Lotmani kui suurpartei toetaja vastasseis parteide lihtsamale asutamisele pole mitte võrreldav suurfirma esindaja vastasseisuga firmade lihtsamale asutamisele? Juba kadalipu läbinud isik ei soovi süsteemi lihtsustamist, kuna see nullib tema kannatused?
Eesti taasiseseisvunud Vabariigi algusaegadel alusdokumente ja -printsiipe koostanud inimesed on tunnistanud, et presidendivalimiste süsteem ja parteide süsteem loodi vastavalt kahe põhimõtte järgi: 1) et valituks ei saaks Arnold Rüütel ja 2) et ei oleks liiga lihtne luua parteisid. Mõlema põhimõtte võiks tänaseks kuulutada aegunuks. Mina ei usu, et parteide loomise lihtsustamine või valimisliitude täieõiguslik esindatus õõnestaks demokraatiat, pigem vastupidi.
Edasi: “Araabia kevade” all tuntuks saanud sündmuste jadas avaldasid pealtnäha vähemalt mitu tuhat inimest (saan toetuda vaid telekaadrite abil nähtavatele hulkadele) protesti seniste riigikordade vastu ja nõudsid inimeste õiguste suurendamist, demokraatlikule riigile sobimatu piinamise või alusetu vahistamise lõpetamist jne. Teiste sõnadega nõuti ebademokraatlike võtete lõpetamist või demokraatlike süsteemide suurendamist. Kui riigikorrad kukutati, kaaperdas mitmes piirkonnas ja riigis selle liikumise oluliselt konservatiivsem ja/või ebademokraatlikum seltskond. Ehk siis “Araabia kevad” mandus kohati verevalamisse ja tagurlikesse režiimidesse. Minu küsimus: kas see tühistab esimeste protestijate algsed nõudmised? See tähendab, kas revolutsioonide tulemus tähendab, et ka algselt demokraatlike muutusi nõudnud inimesed tegelikult toetasid (teadlikult või teadmatult) verevalamist ja tagurlust? Mida ma tahan öelda, on see, et kui Silver Meikari ülestunnistuse poolt käima lükatud protest senise erakondliku poliitika vastu tipneb hiljem hoopis mingi uue kinnise erakonna asutamise või lausa verevalamisega, siis kas see nullib ka algsed nõudmised ja süüdistused? Hr. Lotman, see, kui mingi seltskond kaaperdab algselt hoopis teistsuguse sõnumiga liikumise, peaks olema teile Res Publica näitel üsna tuttav nähtus ja ei tühista esialgseid lubadusi, mida Res Publica esitas. Pigem on tegemist Prantsuse revolutsiooni efektiga, kus revolutsioon kaaperdatakse kriitilises punktis ametlikust sõnumist vägagi erineva salajase agendaga seltskonna poolt.
Ja Prantsuse revolutsiooniga seoses ka hoopis omaette punkt: eriti hämmeldusttekitav on hr. Lotmani emotsionaalne pahameel Harta 12 nime üle. Kui me juba kasutame veriseid ja emotsionaalseid näiteid (poodud Valgevene harta autor, surnuks piinatud Tšehhoslovakkia harta autor), siis kasutan ka mina. Seesama Prantsuse revolutsioon tõi kaasa uskumatuid inimsusevastaseid kuritegusid ja koledusi. 1917. aasta Venemaa revolutsioon tipnes bolševike terroriga. Kas see tähendab, et sõna “revolutsioon” tohib edaspidi kasutada ainult veriste ja vägivaldsete sündmuste kohta ja „laulev revolutsioon“ on varasemate verevalamiste kontekstis kohatu nimi? Hr. Lotman, kas sõna “harta” sai oma kaasaegse tähenduse ainult ja ainult Ida-Euroopa mõrvarlike režiimide all kannatanud autorite kaudu või on seda sõna võimalik veel rehabiliteerida? Kas Magna Carta või ÜRO inimõiguste harta võiks anda piisava semantilise varjundi või on sõna “harta” igaveseks rikutud?
Lõpuks: mina kirjutasin Harta 12 tekstile alla. Käisin ka Tartu meeleavaldusel (plakatit ei hoidnud, sest pole kunagi eriline plakatikandja). Sarnaselt Aare Pilvele võin anda avalikult lubaduse: “Pole kuulunud ega hakka kuuluma ühessegi parteisse.” Minu allkiri ei volita ühtegi Harta 12 manipulaatoritest-propagandistidest autorit asutama parteid ega taga neile minu häält. Allkirjastasin teksti, mille ma lugesin läbi enne oma hääle andmist ja minu “mandaat” sellele tekstile piirdub toonase pöördumisega. Kui ükski Harta 12 autoritest asutab partei, ei taga see minu toetust. Ma ei mõista hr. Lotmani hirmu uute parteide ees ega tunne vajadust piirata poliitiliste jõudude moodustamist Eesti Vabariigis. Ma ei looda allkirjastamisega saada sooja kohta olemasolevas ega tulevases struktuuris. Mind häirib Eesti riigivõimu praegune seis ja minu protest on suunatud ainult ja ainult kartellipoliitika pihta. Mind ei häiri ükski praegustest Eesti parteidest ja samavõrra ei häiri mind ühegi uue partei teke. Soovin vaid, et igal Eesti kodanikul oleks võimalus võrdsetel alustel osaleda omaenda riigi juhtimises ja parteiväliselt. See on kõik.
