Ilmus 7.12.2012 Sirbis
„Materjali vastupanu“ on mehelik teater, sadoteater (sellest edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole või kui on, siis mattuvad nad vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on tigedad ja pobisevad Andreas W monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinatega kui ka publikuga. Vaatajate poole lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik „Näh, lõin sind kiviga. Ega ta sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?“
Taiga asemel on ventilatsioonitorud, tundra asemel savi- ja kivisegune lava, igavesti kriiskava tuule asemel elektroonilised helid, ent ometi on tunne, nagu vaataks antropoloogina pealt, kuidas küberugrid masinaid tapavad. Ahingu ja oda asemel on sepavasar ja tõstuk, kuid ohvri saatus on sama vältimatu. Mehed möllavad, jahivad – silmad kindlameelsed ja tõsised, ainult suunurgad vahel kerkivad. Eriti siis, kui kiike piinav Tanel V. Kulla lööb kiigejalustega peaaegu et Andreas W silmnäo sassi või kui Erik Alalooga peksab pühendunult endal peaaegu vasaraga sõrmed sodiks. Väike adrenaliin. Näh, oda lendas kaaslasest napilt mööda, viis juuksed kaasa. Näh, hullunud loom kiskus sõbra jalgupidi järele, pidi peaaegu surnuks lohisema. Jahil saab alati nalja.
Jahil on mehed. Naisi ei ole. Ei mahu neid sinna kuhugi. Testosteroon ja higi kivipuruste torude vahel, betoonfallos püsti. Kus neil mahtuda. Ainus naine on vangistatud ventilatsioonitorusse ja temagi on summutatud. Kui Erik tahab, siis tantsib temaga. Kui tahab, siis laseb tal kõvemini laulda kah. Kui ei taha, viskab kõrvale. Ometi pole mehed misogüünsed. Lihtsalt jahile naisi kaasa ei võetud. Mitte, et seksuaalenergia oleks koju jäetud – Taneli hell kiigesilitus enne sellega jõuliselt taidlemist või Eriku rohmakas laulva toru kohtlemine on peaaegu et erootika soomeugri moodi.
See on sadoteater. Mitte sadomaso, selleks oleks vaja allutatava poole tahet olla allutatav. Need masinad ja torud, kivid ja savi ei vali oma saatust. Nad on passiivsed mitte omast tahtest, vaid olemus on selline. Nad ei hakka vastu, kui neid haamri või rusikaga peksta. Savil on savi. Aga teisel poolel on nauding peksmisest ja väänamisest ilmselgelt olemas. Eriku täpne, hingestatud kätetöö taldrikute puruks surumisel on sama tundlik kui viiuldajal. Ta naudib igat liigutust ja kontrollib seda, et toore jõuga liiga kiiret surma ei tooks. Taldrikute praksumine mõjus muuseas eriti õõvastavalt, kuna olin enne etendust jalutanud mööda kurikuulsast Pagari tänava majast. Aju kirjutas ise Eriku tegevusele karjeid juurde, kohati hakkas ikka päris kõhe.
Millest on tehtud suured mehed? Lihastest ja haamrilöökidest, hooratastest ja torudest. Hellusele pole tegelikult kohta. Isegi positiivsed tunded on ähvardavad – kui Andreas W kummardab lõpus publiku tänamiseks, siis nagu võitluskunstides, käed põlvedel. Ei saagi aru, kas me juba võitlesime või on lahing alles algamas. Igaks juhuks ei tohi kaitset alla lasta, iial ei või teada, kust suunast löök tuleb. Õnneks pole „Materjali vastupanu“ surmtõsine testosteroonikokteil, muidu muutuks see paari minuti järel iseeneslikult paroodiaks. Ei, polaarmehelikku maailma peab vältimatult külastama trikster, jahiseltskonnas peab olema mõni naljahammas ja kolme lihaselise, maikades jõhkardi kõrval peab seisma tüse, kiilaneva pealaega, triiksärgis mehike. Aga tõsiselt, „Materjali vastupanus“ on huumor sisse kodeeritud ja iga lõhkuja särab purustamise ajal nagu väike poiss. Kui jaht ei ole mäng, muutub elu pimedas tundras üsna talumatuks. Eriti pärast seda, kui Erik on lõhkunud viimase lambi.
Igavates ühiskondades jagunevad inimesed lõhkujateks ja loojateks. Põhjamaine mees on loomult mõlemat. Vahepeal saab põhjamaises teatris loomist liiga palju. Siis on vaja, et keegi jälle kuvaldaga laval käiks ja kuulmisläveni kriiskaks. Peaasi, et käib asja eest. Seekord õnneks käis.
