Täiendus 23.11.12: Ott Lume artikkel on põhjalikum ja mõlemapoolsem kui paljud teised. Ei kirjuta alla kõigele, kuid ta juhib samuti tähelepanu olulistele punktidele ja ei tegele ainult ad hominem hartalaste peksmisega
Sama rõõmustav on lugeda vähemalt sõnades väljendatavat Eesti presidentuuri ametlikku seisukohta. Tähelepanu on juhitud, sõnumit kuulda võetud, asjad liikuma lükatud. Nüüd on vaja juba rahulikuma peaga seda protsessi juhtida.
Mitte ei saa vaiki olla. Iseenesest on tervitatav, et Harta 12 lükkas palli jõuliselt liikuma ja arutlused käima, kuid kohati on need arutlused ikka üsna arutud (kuigi eeldan, et Vootele Päi blogisissekandest tõlgitud artikli näol on tegemist lolli naljaga, seepärast pole mõtet seda eriti käsitleda). Küll aga on olulised ja mõtlemapanevad Iivi Anna Masso tähelepanekud.
Esiteks on õige, et Masso ja teised on seda trummi tagunud juba ammu ja ta ei viitsi ennast enam korrata. Õige, on küll tagunud ja ei pea end kordama. Asi on nimelt selles, et nüüd võtavad rütmi üles ka teised ja see on hea. Võib-olla pole enam romantiline olla üksildane hääl kõrbes, kuid rahulolematusel ei peagi olema isikustatud võtmefiguure. Ei, ma tegelikult norin – mõistan täielikult, kui rusuv võib olla pidevalt mingi teema käsitlemine ja siis kõrvalt jälgimine, kuidas mingi seltskond serveerib teemat oma avastusena (“Tead, mis ma just praegu välja mõtlesin!”).
Teiseks on õige, et Harta 12 tekst on emotsionaalselt mõjuv ja deklaratiivne, kuid ei sobi reaalseks tegutsemiseks. Mina sain aru nii, et Harta 12 oligi üleskutse aruteluks ja dialoogiks, mitte tulevane parteiprogramm. Kui kehtib esimene, siis ma kirjutasin alla põhjusega. Kui teine, siis mu digitaalne nõusolek jääb dokumendi alla, kuid ma taganen sellest ex post facto. Olen juba rõhutanud seda, et allkirjastasin protesti senise riigihalduskorra vastu, mitte ei liitunud mõne tulevase erakonnaga. Rõhutan seda igaks juhuks veel, kui Harta 12 seltskonna või tuumiku seas on tõesti mingeid inimesi, kes neid mõtteid hellitavad.
Kolmandaks on õige, et emotsionaalses pillerkaaris on Harta 12 leer esitanud kohati kummalisi väiteid või liialdusi. See, et me üldse saame selliseid sõnu kirjutada, on demokraatia voorus ja mõnes varasemas riigis oleks sellise asja eest arreteeritud. Seepärast ei nõustu, et Eestis puudub hetkel demokraatia. Leian siiski, et praegune Eesti demokraatia seis(kumine) on murettekitav, sest igal kodanikul ei ole võrdne õigus osaleda riigi tegevuses. Meil ei ole veel vaikiv ajastu, kuid me asume sellest vaid paari sammu kaugusel ja viimane aeg on ümber pöörata. Parteide kartellisüsteem ja status quo kinnistamine ei sobi pluralismi, võrdõiguslikkuse ning kodanikuühiskonna põhimõtetega.
Neljandaks on õige, et Harta 12 liikmetel on oht monopoliseerida rahulolematust ja trügida selle etteotsa mingiks romantiliseks jõuks, kes tormab barrikaadidele – isegi kui neid pole ja riigivõim soovib siiralt olukorda parandada. Kui esitatakse lepitus- või muudatusettepanekuid, on neil allkirjastajate ees lausa kohustus asuda dialoogi. Vastasel juhul üritasid nad tõesti algatada mingit uut parteid, mille ees kõnniks nemad kui lehvivate lippudega revolutsionäärid.
Viiendaks on õige, et kärarikkam ja agressiivsem stiil meelitab ikka rohkem tähelepanu kui vaikne manitsemine kulissides. Kui seda on vaja stagneeruva status quo muutmiseks, olgu. Peale lärmamist toimub alati rahunemine ja siis saavad aastaid kõrvalt epistlit lugenud rahumeelsemad inimesed värskeid kuulajaid õpetada.
PS. Mis puutub praeguse riigieliidi ja Harta 12 mehelikku ülemvõimu, siis siin ma Masso mõttekäigust aru ei saa. Üks asi on mõlemast soost liikmetega parteis toimuv naiste marginaliseerimine, teine on mingi seltskonna koondumine ühtse nimetuse taha. Kui Harta 12 moodustamisele eelnes mingi protsess, mille käigus naisliikmed minema tõrjuti või ära peletati, siis mõistan võrdlust. Kuid mingi konkreetne seltskond (olgu tegemist meeste või naistega) ei pea soolise kvoodi tagamiseks võtma juurde kedagi Teist. Kordan: kui Harta 12 seltskond tõrjus enda seast naisi, on nende käitumine küll veider, kui aga seltskond kogunes piiranguteta ja vabast tahtest, ei peaks nad kaasama kedagi ainult selleks, et grupp oleks mitmekesine.
