Egokulturism

Teater peab olema mäng. Niipaljukest olen ma nüüdseks ära õppinud. Kui teatris täiskasvanud inimesed kujutavad ette ja teesklevad, endal silmad tõsised, saan ka mina mänguga kaasa minna ja sellest tulebki elamus. Teater on vaataja türannia. Mina otsustan, kas ma usun või ei usu. Kui usun, rahunevad ka näitlejad. Kui ei, langeb illusioon klirisedes kokku ja rahulolematuks jäävad kõik osapooled. Kümnenda märtsi õhtul Issanda järjekordsel aastal istun ma endises Pühavaimu ja vaeste heidikute pelgupaigas ja vaatan, kuidas laitmatus riides mees ilmutab end Pariisi kortermaja aknal. Ja kuidas isa ja poeg vahetavad oma hinge, püha vaimu, nagu mängukanni. Mina olen ka seal. Ma olen osa sellest mängust.
Vaataja sünni hinnaks on lavastaja surm. Mida vähem ma tajun kusagil üleval kollitavat habetunud meest, kes silmitseb heeblite taga kogu toimuvat, kaval läige prilliklaasis, seda parem. Oleme vaid mina ja kolmainsus, Valgre ajas ja ruumis. Ajad on hämarad, ruumid mustad. Ometi on õhus elaani, mingit igavesti igatsetavat parnassi vaimu, mida ei pruugi olla olnud ega tulegi. Elaan on enamat kui osade summa – akordion, kaabu, vabadus, kirg ja teiselt poolt jahedus, loogika, noot kui dogmaatiline nael su ristil, mis ei luba minna kuhugi mujale kui järgmise noodi juurde. Kõike seda kokku liites ei saa muud kui hingetu pedantsusega katalogiseeritud koli, iga ese omas karbis. Interpreet ja dirigent ei pruugi iial mõista, miks klassikute taaskülastamine ei too tagasi nende vaimu. Helilooja mõistab. Selles ongi tema traagika.
Nurga taga ei oota helge tulevik, ootab must tühjus. Kui „Autori surma“ lavakujundus oleks õlimaal, vallutaks suurt osa paremalt poolt aknast langeva päästva päikesekiire asemel kõikeneelav tumedus. Seal vasakul, kus tavaliselt konutavad patused, on ainus valguslaik, kuid sealgi jookseb katus läbi. Samas pole tumedus mitte otseselt võrreldav musta laega meie kõigi toal. See on tuleviku määramatu pimedus, läbitungimatus. Meie pilgule avaneb ilmselt see, mis avaneb kõigile prohvetitele ja selgeltnägijatele – me näeme kõiki stsenaariume, kõiki lugusid. Ükski märk ei ütle, kus algab õige valik. Meil pole seda hirmu, et oleme eksimatud, et õigel valikul kaobki mõte. Valgreid on sadu, tuhandeid, miljardeid. Nad räägivad vene, saksa, inglise, eesti, volapüki keeles; nad langevad uksest ja aknast; manitsevad iseennast ja vaidlevad endale vastu; nad mängivad partii malet, kabet, landskneed ja marjaasi; nad abielluvad Nora, Dora, Floraga – kõik värvid sulanduvad ja muutuvad lõpuks mustaks tooniks, tulevikuks.
Autor on surnud. Kõigist unustatuna. Me ei mäleta enam tema välimust (oli ta õlgadeni mustade juustega, tumeblondi habemega või pikliku näoga?). Mis tähtsust sel on? Kõik variandid on õiged ja kõik ununevad lõpuks. Aga selles ongi konks. Ei unune. Välimus, jah, see küll. Aga nimi jääb ja teosed samuti. Selleks, et kombekohaselt läbida riitused ja siseneda kultuurilisse teise ilma, surematusesse, peabki autor kõigepealt surema. See tuleohver, mida loojal tuleb tuua, on igas müüdis erinev. Mõnikord annab looja korjus ise elu, mõnikord lõigatakse ta tükkideks ja puistatakse üle maailma. Mõnikord ohverdab looja end altaril, et kinkida tulevik teistele. Igal juhul on autor surnud. Elagu!